Jaan Rink

Jaan Rink sündis 1886. aastal Liivimaa kubermangus, Pärnumaal Uue-Kariste vallas ning omandas üldhariduse kodus.

1903. aasta septembris alustas ta teenistust Venemaa Keisririigi Venemaa keiserlikus armees; 1906. aasta aprillis lõpetas ta Vilno sõjakooli ning ülendati alamleitnandiks; aastatel 1906–1908 teenis ta roodu ja õppekomando nooremohvitserina 165. Jalaväepolgus; aastatel 1908–1912 luure- ja ratsaside komando ülemana 165. Jalaväepolgus ja aastatel 1912–1914 õppis ta Peterburis, Keiserlikus Nikolai Sõjaväeakadeemias.

1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas oli ta augustist novembrini 1914 I Korpuse staabi käsundusohvitser, detsembrist 1914 kuni novembrini 1915 oli ta 96. Jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülem. Sai lahingutes kahel korral põrutada. 1915. aasta detsembrist kuni 1918. aasta maini teenis ta XIV Korpuse staabis käsundusohvitseri, vanemadjutandi ja staabiülemana.

 

Jaan Rink asus teenistusse Eesti Rahvaväes alampolkovniku auastmes 21. novembril 1918. 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta veebruarini oli ta 1. Diviisi staabiülem ja Viru rinde operatiivjuht.

1919. aasta veebruarist kuni 1920. aasta märtsini oli ta Kindralstaabi Valitsuse ülem ja ajakirja Sõdur vastutav toimetaja ning 1919. aasta aprillist ka Vabariigi Sõjakooli õppejõud.

1919. aasta juunis ja juulis oli Jaan Rink Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutine kohusetäitja, juulis 1919 ülendati ta polkovnikuks ja oktoobris 1919 nimetati Sõjanõukogu liikmeks.

Rink osales 1919. aasta suvel Eesti delegatsiooni koosseisusvaherahu läbirääkimistel Landeswehriga pärast Landesveeri sõda, Pihkvas 1919. aasta septembris Pihkva rahukonverentsil ja Tartu rahu läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga.

Rink kuulus 1919. aasta novembrist Vabadussõja mälestusmärkide kavandite läbivaatamise ja hindamise komisjoni.

1919. aasta detsembris nimetati Rink uuesti Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutiseks kohusetäitjaks, kellena teenis kuni 1920. aasta veebruarini.

 

Jaan Rink oli 28. märtsist 1920 Sõjavägede Staabi ülem, kuid 1920. aasta oktoobrist lahkus tegevsõjaväest.

1921. aasta veebruarist detsembrini oli ta Eesti Moskva saatkonna sekretär-atašee (täites tegelikult mitteametliku sõjaväe esindaja kohuseid), 1922. aasta alguses nimetati ta sõjaväeatašeeks Nõukogude Venemaale, kuid Vene võimude vastuseisu tõttu ei kinnitatud teda sellele ametikohale.

1922. aasta novembris nimetati polkovniku auaste ümber koloneliks. 1923. aasta kevadel nimetati Rink sõjaväeatašeeks Prantsuse Vabariiki, kuid Prantsusmaa võimude vastuseisu tõttu ei kinnitatud teda sellele ametikohale.

1923. aasta septembris astus ta uuesti teenistusse ning määrati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste ülemaks. Samal ajal oli ta ka Kindralstaabi Kursuste ülem ja õppejõud. 1923. aasta novembrist oli ta Sõjanõukogu liige.

Jaan Rink suri 30. juulil 1927 Tallinna Sõjaväe Keskhaiglas südamehaigusse ning on maetud Tallinna Vana-Kaarli kalmistule.

 

• Püha Anna orden 4. järk
• Püha Anna orden 3. järk
• Püha Anna orden 2. järk
• Püha Stanislavi orden 3. järk
• Püha Stanislavi orden 2. järk
• Püha Vladimiri orden 4. järk
• Vabadusristi I liigi 2. järk, 1920 (nr 10), 500 000 marka ja normaaltalu
• Eesti Vabadussõja mälestusmärk
• Läti Karutapja orden 3. järk (nr 911/17.03.1921)
• Läti Vabadussõja mälestusmärk

Oli kaks korda abielus, lastetu. Korporatsioon Rotalia liige.

1924. aasta algul eraldati talle autasumaa Harjumaa Anija valla Anija mõisa südamest, kus asus ka valitsejamaja. Selle 48,83-hektarilise koha, mis nimetati Rinki taluks, sai rendile maist 1924. Pidama asus seda vend Peeter Rink. Talu pärisid koloneli surma järel tema ema ja abikaasa, kelle ühisomandiks koht 1929. aastal ka müüdi.

Rinki haual avati 1929. aasta oktoobris mälestussammas, mis purustati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Uus, teistsuguse kujundusega hauatähis pühitseti sisse 2001. aasta septembris.

• Ohvitseride andmekogu