Hermann Soye

Hermann Soye (ka Soie, Soyge, Soige, Söge; surnud 1516) oli rüütel^[1] Eestimaa Harjumaa Anija, Jõelähtme ja Paunküla mõisnik^[2]. 15. ja 16. sajandi vahetuse mõjukamaid Harju-Viru rüütelkonna liikmeid.

Hermann oli Harjumaa mõisnik ja meeskohtunik^[3] Otto Soye (mainitud aastatel 1402–1438^[4]) poeg. Esimest korda mainiti Hermann Soyed 1467. aastal, mil ta omandas kaks majapidamist Harjumaa Kuusalu kihelkonnas. 1486. aastal on teda esimest korda mainitud rüütlina ning 1505. aastaks oli temast saanud Harju-Viru maanõunik^[3] (kohaliku rüütelkonna kõrgema valitsus- ja kohtuorgani liige). Hermann Soye tegeles aktiivselt mõisate ja teiste maavalduste omandamise ja müümisega ning sattus sealjuures tihti vastuoludesse nii teiste aadlike, kirikutegelaste kui ka Tallinna linnaga. Tallinnaga tülitses ta aastakümneid, muu hulgas seoses linna pagevate talupoegadega, kelle tagasinõudmist Harju-Viru vasallid ägedalt nõudsid.

1490. aastail osales Soye koos Preisimaa rüütli Dietrich von Schliebeniga Vene-Rootsi sõjas.^[5]

Kõige tõsisem tüli tekkis Soyel aga teise mõjuvõimsa Liivimaa ordu vasalli, Hans von Roseniga. Sealjuures oli keskseimaks probleemiks päranditüli Paunküla mõisa pärast, mida Rosen pidas aga endale kuuluvaks. Tüliasja arutati aastail 1504–1512 Harju-Viru meeskohtu ees, mis andis suurema õiguse Soyele. Rosen kaebas asja edasi ning tüli pidi lahendama maaisand, ordumeister Wolter von Plettenberg, kes otsustas aga samuti sarnaselt meeskohtuga. See ei tähendanud siiski tüli lõppu, sest Rosen keeldus otsust aktsepteerimast ning Soye otsustas endale tuge hankida Taani kuningalt. Seepeale süüdistas Rosen Soyet aga plaanis Liivimaal võim Taani abil enda kätte haarata ning ordumeister võttis Soye vangi. Järgnenud kohtuprotsessil mõisteti Soye koguni surma, kuid Harju-Viru rüütelkonna palve peale halastas ordumeister talle ning pärast vande andmist, et ta edaspidi enam väljastpoolt Liivimaad endale abi ei otsi, lasti ta vabaks.

1510. aastate alguses oli Soye asunud koostööle Saare-Lääne toomdekaani Johann Wetbergiga. 1512. aastal mainis Wetbergi poolvend Bruno dekaani ja Soye koostööd seoses viimase tüliga Saare-Lääne piiskopiga, tõenäoliselt järgmisel aastal hankis Soye aga Saare-Lääne koadjuutoriks saada soovivale Wetbergile Virumaa aadlimeeste toetuse. 1514. aasta alguses oli Wetberg sattunud aga tõsistesse probleemidesse, kuna ta oli Roomas laenanud suurema summa raha, mida ta ei suutnud tagasi maksta ning Liivimaa ordumeister süüdistas teda pangalaenu garantiikirja võltsimises, kus oli ühe käendajana mainitud ka ordumeistrit. Samal ajal jätkus Soye tüli Roseniga ning sama aasta märtsis otsustas Soye endale ja Wetbergile abi otsida Tartu piiskopkonnast. Seejärel läks ta Limbažisse, kus loodeti tüli lepitada, kuid selle asemel lasi Soye Wetbergi võlgu välja nõudma tulnud Heinrich Scheperi vangistada, väites Limbaži bürgermeistrile Heinrich von Werdenile, et seda soovib Riia peapiiskop.

Seejärel lahkusid Soye ja Wetberg Liivimaalt, liikudes mööda Kuramaa rannikut Preisimaale, kus nad mõlemad ordumeistri kaebuse peale vahistati. Esialgu hoiti neid Saksa ordu Tapiau ordulinnuses, kuid Soye kunagise relvavenna Dietrich von Schliebeni abiga õnnestus neil sealt põgeneda. Enne Poola piirile jõudmist võeti nad siiski uuesti kinni, sealjuures osutas Soye kinnivõtjatele vastupanu ja sai mõõgavõitluses haavata. Seejärel viidi nad tagasi Tapiausse, hiljem hoiti neid aga Balga linnuses ning seejärel Königsbergis.

Soyet toetas aga Poola kuningas Zygmunt I, kes kostis tema eest Saksa ordu kõrgmeistri Albrecht von Hohenzollerni juures ning palus tema vabastamist. 1514. aasta lõpus leppisid kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern ja Soye omavahel kokku, et viimane võib aastaks Preisimaalt lahkuda, et külastada pühapaiku, muu hulgas Roomat, kuid ta ei tohtinud Saksa ordut milleski süüdistada. Seejärel pidi ta Preisimaale tagasi tulema ning tema tüliasi ordumeistriga pidi saama kõrgmeistri poolt otsustatava lahenduse. Soye lahkus Preisimaalt 1515. aasta alguses, kuid läks seejärel koos dekaan Wetbergiga Rooma mitte palverännakule, vaid paavstile ordumeistri ja kõrgmeistri peale kaebama. Rooma paavstilt palus Soye õiglast otsust tema tüliasjus, eelkõige valduste tagastamist, mille ordumeister oli talt arvatavasti 1515. aasta kevadel konfiskeerinud. Soye kaebused esitati ka kõrgmeistrile, kes need aga tagasi lükkas ning väitis, et Soye on petlik ja riiakas isik, kes on rõhunud vaimulikke on ning murdnud antud tõotusi. Soye algatatud kohtuasi Roomas jäi aga pooleli, sest rahanappuse tõttu pidi ta 1516. aastal linnast lahkuma ning ta otsustas naasta Preisimaale. Soye lootis kõrgemisteri ja ordumeistriga lepituse saavutada, kuid ta suri enne, kui taas kõrgmeistri palge ette jõudis.

Hermann Soye Liivimaal asunud valdused anti tema poegadele Jürgenile (keda on allikates mainitud aastatel 1514, 1552^[3]) ja Johannile (mainitud aastatel 1511, 1534, surn. 1535^[3]), kes need 1520. aastal omavahel ära jagasid.