Hegemoonia
Hegemoonia (kreeka keeles "hēgemonia" ehk "ülevõim") on mõiste, mis tähistab ühe riigi, rahvusrühma või poliitilise üksuse domineerivat ja juhtivat positsiooni teiste samalaadsete subjektide suhtes. Hegemoonia võib olla nii lokaalne kui globaalne.[1] Tänapäevane definitsioon (millele pani aluse Itaalia marksist Antonio Gramsci) on, et hegemoonia on osapooltevaheline suhe, mis ei tööta pelgalt jõu ja domineerimise abil, pigem poliitilise ja ideoloogilise juhtimise kaudu saavutatud nõusoleku abil.[2] Mõiste tuleneb sõnast "hegeisthai" ("juhtima"). Terminit kasutati juba antiikajal, kirjeldamaks ühe rahva või riigi domineerimist teise üle. Hegemoonia põhineb sageli majanduslikul, poliitilisel või kultuurilisel ülekaalul ning võib hõlmata nii otseset kontrolli kui ka kaudset mõju teiste subjektide üle.[3]
Hegemoonia 20. sajandi poliitikafilosoofias
muudaMõiste võttis kasutusele Itaalia marksist Antonio Gramsci, kes rõhutas kultuurilise juhtimise ja ideoloogilise domineerimise rolli. Gramsci hegemooniateooria keskendub ideele, et ühiskondlik juhtimine ei sõltu ainult otsesest poliitilisest võimust, vaid hõlmab ka laiemat kultuurilist, ideoloogilist ja intellektuaalset mõõdet.[4] Gramsci järgi on hegemoonia seisund, kus inimesed alluvad võimule vabatahtlikult, kuna nad on veendunud, et valitsev rühm esindab kogu ühiskonna huve.
Hegemoonia toimib nii, et kujundatakse ühine maailmavaade, mille inimesed omaks võtavad. See protsess ei ole pelgalt jõu kaudu survestamine, vaid hõlmab ka nõusoleku saavutamist läbi mitmete kultuuriliste, diskursiivsete ja institutsionaalsete vahendite. Kui enamus ühiskonnast aktsepteerib ja sisendab endale regulaarselt teatud ideid ja väärtusi kui üldkehtivaid, saavutatakse hegemoonia.[3]
Oluline on mõista, et hegemooniateooria näeb ette, et ühiskonnas valitseb dünaamiline tasakaal, kus võimu hoidmine ei põhine ainult sunnil, vaid ka inimeste endi veendumustel. Kui inimesed tunnetavad, et kehtiv kord peegeldab nende huve ja kui ühine maailmavaade kordub pidevalt, kujuneb välja ühiskondlik konsensus. Seega ei piirdu hegemoonia vaid poliitilise võimuga, vaid nõuab ka inimeste teadvuse muutmist ja ideede juurdumist ühiskonnas.[5]
Hegemoonia ja rahvusvahelised suhted
muudaHegemoonia võib olla nii pehme kui ka kõva.[6] Pehme hegemoonia hõlmab riigi või rühma võimu rakendamist peamiselt läbi kultuurilise mõju, diplomaatia ja rahvusvaheliste institutsioonide. Kõva hegemoonia tugineb sõjalisele ülekaalule ja otsesele poliitilisele kontrollile.[6][7]
Näiteks Ameerika Ühendriike on sageli peetud rahvusvaheliseks hegemooniaks, eriti pärast Teist maailmasõda. USA majanduslik, poliitiline ja sõjaline mõju ulatub tänaseni üle maailma ja toetab USA unipolaarset positsiooni globaalsel areenil. USA hegemoonia väljendub eri viisidel:[8][9]
- USA majanduslikud institutsioonid (näiteks Rahvusvaheline Valuutafond)
- poliitilised liidud (näiteks NATO)
- kultuuriline mõju meedia ja popkultuuri kaudu[8]
Hegemooniateooria rahvusvahelistes suhetes põhineb sageli ideel, et maailm on hierarhiline, kus mõned riigid või rühmad on teistest domineerivamad ja suudavad kehtestada oma huve ja väärtusi rahvusvahelisel tasandil.[9]
Lisaks Ameerika Ühendriikidele on rahvusvaheliste suhete ajaloos esinenud palju erinevaid hegemooniaid. Mõned näited on:
- Rooma impeerium: Rooma impeerium oli Vahemere piirkonnas valitsev jõud, mis kujundas suurt osa Euroopast, Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast nii poliitiliselt kui kultuuriliselt. Rooma impeeriumi hegemoonia avaldus sõjaliselt, poliitiliselt ja juriidiliselt.[10]
- Briti impeerium: 19. ja 20. sajandi alguses oli Briti impeerium maailma suurim koloniaalimpeerium, ulatudes Aafrikast ja Aasiast Okeaaniani. Briti impeeriumi majanduslik ja poliitiline mõju oli ulatuslik ning seda peetakse üheks ajaloo suurimaks hegemooniaks.[11]
- Nõukogude Liit: pärast Teist maailmasõda kujunes Nõukogude Liit Ameerika Ühendriikidega kaksikhegemooniaks, kus kaks suurriiki jagasid maailma mõjusfääre. Nõukogude Liidu hegemoonia hõlmas suuremat osa Ida-Euroopast ja Kesk-Aasiast.[12]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Hegemony". britannica.com. Vaadatud 5. detsembril 2023.
- ↑ Simon, Roger (1999). Gramsci’s Political Thought. An Introduction (PDF) (inglise). London: Lawrence & Wishart.
- ↑ 3,0 3,1 Nicolini, Davide (2007). Hegemony (inglise). London: Sage Publications Ltd.
- ↑ Riley, Dylan, J. (2011). Hegemony, Democracy, and Passive Revolution in Gramsci's Prison Notebooks (PDF) (inglise). California: California Italian Studies, Italian Studies Multicampus Research Group, UC Office of the President. Lk 4.
- ↑ "Kultuurist hegemooniani: ideoloogia ja "tähtsusetud objektid"". Sirp arhiiv. Vaadatud 3. detsembril 2023.
- ↑ 6,0 6,1 "Hegemony: Hard, Structural and Soft Power". unacademy. Vaadatud 5. detsembril 2023.
- ↑ Destradi, Sandra (2008). Empire, Hegemony, and Leadership: Developing a Research Framework for the Study of Regional Powers (PDF) (inglise). Hamburg: GIGA German Institute of Global and Area Studies. Lk 17–18.
- ↑ 8,0 8,1 Valliste, Tuulike (2015). USA hegemoonia ja selle püsivus. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 8.
- ↑ 9,0 9,1 Destradi, Sandra (2008). Empire, Hegemony, and Leadership: Developing a Research Framework for the Study of Regional Powers (inglise). Hamburg: GIGA German Institute of Global and Area Studies /. Lk 8.
- ↑ "The establishment of Roman hegemony in the Mediterranean world". britannica.com. Vaadatud 5. detsembril 2023.
- ↑ "British Empire". britannica.com. Vaadatud 6. detsembril 2023.
- ↑ Gibianskii, Leonid (2004). The Soviet Union and the Establishment of Communist Regimes in Eastern Europe, 1944-1954 (PDF) (inglise). Washington, D.C.: The National Council for Eurasian and East European Research.[alaline kõdulink]
| Tsitaadid Vikitsitaatides: Hegemoonia |