Harku ja Murru vangla

Aastatel 1913–1917 rajati Peeter Suure merekindluse Harku sõjaväelinnak, sealhulgas ehitati 1913. aastal Harku mõisa karjaaitade juurde Peeter Suure Merekindluse Harku kindlusobjektide soldatitele roodukasarmu. 1918. aasta kevadel, kui sõjaväelinnak läks Saksa okupatsioonivägede kätte, rajati sinna vangilaager. Saksa vägede lahkudes võttis linnaku üle Eesti Vabariik ning kasutas seda samuti kinnipidamiskohana (teadaolevalt 1920. aastatest naiste vangilaagrina)^[7].

 

22. aprillil 1919 otsustas ajutine valitsus anda Harku mõisa ja Harku vallamaja vahel olnud endised Peeter Suure merekindluse Harku sõjaväelinnaku barakid (20 üksikut ehitust) ühes kõigi päraldustega Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsuse tarvitada kurikalduvustega laste parandusasutuse jaoks^[8] ning kinnitas Kohtuministeeriumi määrusega Alaealiste kasvatus-parandusmajade seaduse alusel, Harku alaealiste kurjategijate kolonii (alaealiste kurikalduvustega laste parandusmaja) ajutise põhikirja^[9]. Koloonia eluolu juhtivateks organiteks oli põhikirja järgi Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsus, valvekomisjon, koloonia pedagoogikanõukogu ja koloonia direktor, abiga. Koloonia juures oli kuueklassiline algkool, mille direktor oli Andres Kurol^[10], ja õppetöökojad. Harku koloonia oli mõeldud ennekõike kohtuotsusega sinna suunatud ja varem kuritegusid sooritanud poistele. 1928. aastal seisuga oli parandusmajas olevatest 122 kasvandikust 98% seal varguste tõttu. Harku koloonias oli 1929. aasta lõpul 141 ning 1930. aastate keskpaigaks 152 kasvandikku. 1931. aasta Vangistusseadus sätestas distsiplinaarkaristusena pedagoogikanõukogu kooskõlastusel asutuse direktori poolt määratavana ka kehalise karistuse. Kehaline karistus määrati „raskete kõlblusevastaste ning teiste korravastaste tegude eest, mis saadetud korda teadlikult ja tingitud alaealise hingeelu kahjulikkudest mõjudest.“ Karistus seisnes „kergete vitsadega löömises kasvandiku paljastatud istmikule. 1935. aasta 1. veebruarist kehtima hakanud Vangistusseadustikuga reorganiseeriti Harku koloonia, noortevanglaks^[11].

1938. aastatel viidi Harku alaealiste parandusasutuse alaealised Laitse mõisa Laitse alaealiste parandusasutusse^[12] parandusasustuse direktor oli J. Koni. Koloonia viidi 1945. aastal üle Koluverre ning sisuliselt ühendati kaks kasvatusasutust.

1920. aastate algul muutus üha aktuaalsemaks uue sunnitöövangla rajamine kriminaalkurjategijatele. Kohtuministri asutatud komisjon pakkus asukohaks Muhu saare lähedase 1,7 km² suuruse Kesselaiu (Kessulaid). Eelarve koostamisel selgus kulutuste tegelik ulatus, nii hakati suvel 1924 uut kohta otsima ning selleks valiti Harjumaal riigistatud Harku mõis ja asukoha eduna toodi välja, et koht asub Tallinna külje all, Harku lähedal on ulatuslik turbaraba ning sinna saab asutada kivitööstuse, mõisa põllu- ja karjasaadusi saab kasutada vangide toitmisel, kohalikud elanikud on juba vangidega harjunud. Maiskuus 1920 anti Harku mõis üle vanglaasutusele ja alates 1920. aasta suvest kasutati Harkus turbaraba töödel kergema karistusega vahialuseid, keda vastavate hoonete puudumisel hoiti mõisa viinavabriku hoones. Hiljem rajati lihtsad puubarakid nii mees- kui ka naisvahialustele.^[13]

1926. aastal otsustati rajada Harkusse sunnitöövangla. 1926. aastal ehitati Pikk tänav 19 Harku vangimaja. Pikale tänavale ehitati ka elumajad vangimaja personali jaoks. 1920.–1930. aastatel olid seal eri aegadel täiskasvanute Harku vangla ning tööpõlgurite ja joodikute töölaager^[5]. Harku vangla uus ajakohane hoone sai valmis 1928, vangla läks käiku 1930. aastal.

Harku vanglas kasutati nn inglise-iiri progressisüsteemi, kus kurjategija oli I ehk katsealusel astmel täielikus üksikvangistuses, II ja III astmes isoleerituna üksikkongis, aga päeval töötas vang ühisruumides, IV astmes võis eeskujulikult käitunud vang elada nelja-viiekohalistes kambrites ja loota tingimisi ennetähtaegsele vabastamisele^[14].

Harku vangla vangide tööd korraldas riiklik ettevõte Harku Turbatööstus. Alates 1920. aasta suvest kasutati Harkus turbaraba töödel kergema karistusega vahialuseid, kellele hiljem rajati lihtsad puubarakid. Harku turbarabas ning mõisas töötas suvekuudel kuni 400 vahialust. Turbatööstus tegutses elektri jõul, mida saadi Tallinna linnalt, elektrivoolu transformaatorid Tondil ja Harkus olid pärit Saksamaalt, turbamasin oli valmistatud Krulli tehastes^[15] Järgnevalt töötati turbatööstuses tükitöö alusel ning kasutati kolme elektrilist turbapressi, elektrit saadi Ellamaa elektrijaamast. 1930. aastate algul toodeti turbatööstuses aastas umbes 6000 tonni pressturvast.

Harku vangla direktorina teenisid Karl Antsov^[16] ja R. Põld. Harku kolonii direktor oli Andres Kurrol.

1938. aastal asutati tööpõlgurite sunduslikult tööle õpetamiseks, harjutamiseks ja rakendamiseks Harku tööpõlgurite töölaager.

Aastatel 1940–1944 kasutati hooneid ja territooriumi mitmesuguste kinnipidamisasutuste tarbeks. 1944. aasta sügisel oli seal lühikest aega Saksa sõjavangide laager. 1945. aastal nimetati asutus Parandusliku Töö Kolooniaks nr 1.

Järgnevail aastail, eriti pärast turbatootmise lõpetamist, kujunes Harku kolooniast peamiselt naiste kinnipidamisasutus^[17]. 1965. aastal muudeti Harku vangla naistevanglaks.^[5]

Kinnipidamisasutuste nimetus muudeti Eesti NSV Siseministeeriumi 17.05.1990. a käskkirjaga nr 67, Parandusliku Töö Koloonia nr. 1 ja moodustati Parandusliku Töö Valitsuse baasil Kohtuotsuste Täitmise Amet.

Riikliku Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektori 03.05.1994. a käskkirjaga nr 81 nimetati kinnipidamisasutused vanglateks.

1996. aastal ehitati vanglas uus olmehoone ja 2001. aastal ehitati sama hoone teisele korrusele ehitati meditsiiniosakond koos emade-laste osakonnaga.

Harku vangla ülesanded olid:

1. korraldada kinnipeetavate kinnipidamine;
2. suunata kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele;
3. kavandada kinnipeetava karistuse täideviimine;
4. tagada kinnipeetavatele tervislik eluruum, toit ja riietus;
5. korraldada kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamine;
6. korraldada kinnipeetavatele sotsiaalhoolekanne, huvialategevus ja raamatukoguteenuse osutamine ning kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamine;
7. suunata kinnipeetavaid hariduse omandamisele;
8. tagada kinnipeetavate tööhõive;
9. tagada kinnipeetavate vabanemiseelne ettevalmistus;
10. toimetada kohtueelset menetlust ja kohtuvälist menetlust seaduses sätestatud juhtudel;
11. korraldada vanglas jälitustegevust;
12. koguda vangla tegevust kajastavaid statistilisi andmeid ja esitada asjakohaseid aruandeid;
13. majandada vanglale vallata antud riigivara;
14. täita muid vanglale õigusaktidega pandud ülesandeid^[21].

15. jaanuaril 2011 liideti Harku vanglaga Murru vangla. 31. detsembril 2012 suleti Harku ja Murru vangla Murru territoorium.^[5] Varem oli Murru vanglaga liidetud ka Rummu vangla ja Ämari vangla.

2016. aastal müüdi endise Harku vangla 102 825-ruutmeetrine kinnistu, millel muuhulgas katlamaja, administratiivhooned, garaaž, varikatusega jalutushoov, mehaanikatöökoda, õmblustsehhid, pääsla, kaks ühiselamut, söökla, remonditöökoda kaarhalliga, kartser, elektrialajaam, meditsiiniosakond, pesumaja-saun kinnisvaraarenduseks^[22].

• Mis ootab Lead vangla ukse taga..., ohtuleht.ee, 25. märts 2001