Giulio Romano

Giulio Romano (u 1499 Rooma – 1. november 1546 Mantova) oli itaalia arhitekt ja maalikunstnik.

Romano stiil kaldus kõrvale kõrgrenessansist, mida esindas tema õpetaja Raffael. Romano on üks neist kunstnikest, kelle loomingu põhjal määratletakse manerismi. Tema töödest on valmistatud palju gravüüre, mis aitasid itaalia kunstil ja manerismil levida üle Euroopa.

Romano oli Raffaeli õpilane. Raffael töötas paavsti ametliku residentsi Apostelliku palee freskode loomisel. Raffael suri 1520 ning freskod lõpetasid Raffaeli kavandite põhjal tema assistendid Romano, Gianfrancesco Penni ja Raffaellino del Colle. Põhiliselt Romano loodud on fresko Mulviuse silla lahingust, mis kujutab esimese kristliku Vana-Rooma keisri Constantinus I võitu viimase paganliku keisri Maxentiuse üle 28. oktoobril 312. Teine tema fresko kujutab tulekahju Rooma linnaosas Borgos, mille paavst Leo IV olevat oma õnnistamisega vaigistanud. Ta aitas Raffaeli ka Villa Farnesina laemaali juures – seda maja hakati ehitama 1506 ja see valmis 1510. Ta aitas lõpetada ka Raffaeli teosed "Neitsi kroonimine" ja "Transfiguratsioon".

Roomas kaunistas Romano kardinali Giuliano de' Medici, hilisema paavsti Clemens VII jaoks Villa Madama – see ehitati aastatel 1518–1525. Romano rahvarohketel freskodel puudub tema õpetaja väärikas ja rahulik lihtsus.

Pärast paavsti Leo X surma 1521 ja Rooma rüüstamist 1527 vähenesid tellimused kunstnikele Roomas. Osa kunstnikke lahkus mujale tööd tegema.

Giorgio Vasari, kes pani kirja sadade itaalia kunstnike eluloo, kirjutas sellest, kuidas Mantova hertsog Federico II Gonzaga saatis Baldassare Castiglione Romanot Mantovasse kutsuma. Romano astus hertsogi teenistusse 1524 selleks, et valmistada maale ning teostada arhitektuurilisi ja insener-tehnilisi projekte. Tema arhitektuuriline ja freskomaalialane meistriteos on Mantova lähedal (tänapäeval eeslinnas) asuv Palazzo Te, mille rajamist alustati 1525 ja mis valmis 1535. Ta aitas üles ehitada hertsogipaleed, ümber ehitada katedraali ja projekteeris läheduses oleva Püha Benedictuse kiriku. Tema juhtimisel moderniseeriti süsteem, mis kaitses mõnda Modena linnaosa üleujutuste eest. Hertsogi sõprus ja heatahtlikkus Romano suhtes ei lõppenud: Romano teenis igal aastal rohkem kui 1000 tukatit. Ühtlasi rajas Romano Mantovasse populaarse kunstikooli.

Nagu renessansiaja kunstnikel tavaks, oli ka Romano loomingust suur osa üksnes ajutine. Vasari kirjutas sellest niimoodi: "Kui Karl V tuli Mantovasse, siis laskis Giulio hertsogi käsul ehitada palju kauneid võlvkaari, lavakujundusi komöödiatele ja teisi asju, milles tal ei olnud võrdset. Keegi ei suutnud nagu tema korraldada maskeraade ning valmistada veidraid kostüüme piigivõitluste, pidusöökide ja turniiride jaoks, mis äratas suurt imestust keisris ja kõigis juuresolijates. Mantova linna jaoks projekteeris ta läbi aegade kirikuid, kabeleid, maju, aedu ja fassaade ning oli nende kaunistamisse niivõrd kiindunud, et ta muutis kuivaks, tervislikuks ja meeldivaks kohti, mis varem olid olnud porised, täis seisvat vett ja peaaegu elamiskõlbmatud."

Genovas Püha Stefanose kirikus asub Vasari teos "Püha Stefanuse loopimine kividega". Vasari ütles: "Giulio ei teinud kunagi kaunimat tööd kui see." Domenico del Barbiere valmistas selle põhjal gravüüri, nii et see mõjutas neidki kunstnikke, kes ise kunagi Genovas ei käinud.

Vasari kirjeldas oma kohtumist Romanoga niimoodi: "Sel ajal oli Giorgio Vasari Giulio suur sõber, kuigi nad tundsid üksteist üksnes kuulu ja kirjade kaudu. Vasari sõitis teel Veneetsiasse Mantovast läbi, et näha teda ja tema töid. Kokku saades tundsid nad teineteist ära, nagu nad oleksid tuhat korda varem kohtunud. Giulio oli nii rõõmus, et ta veetis järgmised neli päeva, näidates Vasarile kõiki oma töid, eriti plaane antiiksetest ehitistest, mis asusid Roomas, Napolis, Pozzuolos ja Kampaanias, samuti teisi põhilisi antiigimõjulisi projekte, mille oli osalt valmistanud tema ja osalt teised. Seejärel avas ta suure kapi ja näitas talle kõigi ehitiste plaane, mis tema projekti järgi olid püstitatud Mantovas, Roomas ja kogu Lombardias ning olid nõnda ilusad, et ma ei usu, et omapärasemaid, kummalisemaid ja sobivamaid ehitisi üldse olemas on."

1524 avaldas Rooma graveerija ja trükkal Marcantonio Raimondi raamatu "I modi", milles oli kujutatud 16 seksipoosi. Kuulu järgi oli nende gravüüride autor Giulio Romano. Paavsti Clemens VII käsul tiraaž hävitati ja Raimondi pandi vanglasse. 1527 ilmus raamatust teine trükk, seekord Pietro Aretino erootiliste sonettidega. See oli maailma esimene raamat, milles olid ühendatud erootilised pildid ja tekst. Paavsti käsul konfiskeeriti ja hävitati seegi trükk. Aretino pidi Roomast põgenema. Need joonistused ei ole säilinud, kuid Aretino tekst on.

Romano kujundas ka kangaid.

Vasari andmetel olid Romano parimad õpilased Giovanni dal Lione, Raffaellino dal Colle, Benedetto Pagni, Figurino da Faenza, Giovanni Battista Bertani, viimase vend Rinaldo ja Fermo Guisoni. Kuid keegi nendest ei saavutanud kaugeltki Romano kuulsust.

Romano reisis ka Prantsusmaale ja tutvustas itaalia kunsti Prantsusmaa kuningale François I-le.

Giulio Romano on ainus renessansikunstnik, keda on maininud William Shakespeare. Ta ütles "Talvemuinasjutus", et kuninganna Hermione skulptuuri valmistas Giulio Romano. Romano ei olnud skulptor.