Franz Joseph I

Franz Josephi vanemad olid Austria esimese keisri Franz I poeg Franz Karl ja Baieri esimese kuninga Maximilian I Josephi tütar, Baieri printsess Sophie.

Franz Joseph sündis Schönbrunni lossis ning oli algusest peale tähelepanu keskpunktis, sest tema onu, keisri vanim poeg Ferdinand oli peaaegu nõrgamõistuslik, kannatas vesipäisuse ja langetõve all ning oli lastetu, Franz Josephi isa peeti aga liialt silmapaistmatuks ja andetuks, kroonikandjaks sobimatuks.

Lapsepõlves huvitus Franz Joseph peamiselt sõjamängudest ning täiskasvanuna saigi temast üdini sõjaväelaslik mees. Oma peres oli ta vanim laps. 1832 sündis tema vend Ferdinand Maximilian, kellest sai hiljem traagilise saatusega Mehhiko keiser, 1833 teine vend Karl Ludwig, kellest põlvnevad nii Franz Ferdinand, Austria viimane keiser Karl kui ka praegune Habsburgide-Lotringite valitsejasoo pea Karl Habsburg-Lothringen. Franz Josephi noorim vend Ludwig Viktor (1842–1919) jäi elu lõpuni vallaliseks.

Franz Joseph sai korraliku, kuid väga konservatiivse ja kitsarinnalise hariduse. Keelte peale oli tal annet, ta õppis ära ungari, itaalia, prantsuse ja tšehhi keele, lisaks omandas ta algteadmised ladina ja kreeka keele alal. Lapsest peale tutvustati teda ka sõjandusega, mis talle suurepäraselt istus, ning mõistagi ka religiooniga. Oma sügavalt katoliikliku ema hoole all sai ka temast pühendunud katoliiklane, mis küll ei välistanud tema tolerantsust teiste usundite suhtes.

Riigijuhtimise rasket ametit sai Franz Joseph veidi harjutada 1847. aastal, mil talle andis sel alal õpetust kantsler Metternich isiklikult. Need õppetunnid katkesid aga peagi, sest poliitiline situatsioon terves Euroopas muutus kardinaalselt.

 

Franz Josephi lapsepõlve lõpetas üpris järsult 1848. aasta revolutsioon. Tulevane keiser pidi hakkama tegutsema mitmes riigiametis ning kriisi ajal otsustati, et temast saab järgmine Austria keiser, sest 1835–1848 troonil olnud Ferdinand I ei tulnud isegi tavapärase valitsemisega toime, revolutsiooni mahasurumiseks arvati aga tugevat valitsejat vaja minevat. Esialgu taheti Franz Josephit troonile tõsta juba kevadel, kuid nooruki ema oli sellele vastu, pidades vajalikuks enne olusid veidigi stabiliseerida ning tulevasele keisrile veel pisut eelkogemusi anda. Austria väejuhid Joseph Radetzky, Alfred zu Windischgrätz ja Josip Jelačić suutsidki aasta lõpuks revolutsiooni kõikjal, välja arvatud Ungaris, maha suruda ning mõneks ajaks riigi mõjukaimaks meheks tõusnud Windischgrätz sundis Ferdinandi 2. detsembril 1848 troonist loobuma. 18-aastasest Franz Josephist sai Austria impeeriumi pikaajalisim keiser, seejuures ka kogu Habsburgide ajaloo pikaajalisim ja -ealisim valitseja.

Franz Josephi esimeseks tõsiseks probleemiks oli Ungari revolutsioon. Itaalias suutis väejuht Radetzky Piemonte vägesid 1849. aasta alguses otsustavalt võita, kuid Windischgrätzi armee sai Austrias lüüa. Nii pidi Franz Joseph appi kutsuma Vene keisri Nikolai I väed, sest austerlased olid taganenud Ungari piirile, mistõttu sõda ähvardas venida teadmatult pikaks ja riigi pankrotti ajada. Vene vägede abiga lõpetati sõda sama aasta sügiseks.

Keisri valitsemise esimestel aastatel olid tegelikult võimul pea- ja välisminister Felix von Schwarzenberg ning siseminister Alexander Bach. Nende kavas oli Austria positsiooni parandada, pikemas perspektiivis koguni tõsta Habsburgid (uuesti) terve Saksamaa valitsejaiks. Esialgu aitas Venemaa Austrial 1850. aastal Olmützis taastada oma formaalne roll Saksa Liidus, kuid selgelt Austria poolt domineeritud liidule oli Venemaa vastu ning seetõttu kukkusid Schwarzenbergi sellesuunalised välispoliitilised plaanid läbi. Nii pidigi Austria leppima formaalse juhtrolliga Saksa Liidus. Sisepoliitikas jäi Bach mõjukaks kuni 1859. aastani, Schwarzenberg suri aga 1852. aasta alguses.

 

1853. aasta 18. veebruaril püüdis ungari rahvuslane Janos Libenyi Franz Josephit noaga tappa, kuid katse ebaõnnestus, keiser sai vaid haavata. See oli ka ainus tõeline atentaat, mis Franz Josephile korraldati. Vend Maximiliani initsiatiivil ehitati atentaadist pääsemise tänuks Viini Votivkirche, mis valmis küll alles aastakümnete pärast.

1854. aastal abiellus Franz Joseph Baieri hertsogi tütre Elisabethi ehk Sissiga. Sissi oli tema täditütar ning tema mõlemad vanemad olid Wittelsbachid, ema Ludovika Wilhelmine oli Franz Josephi emapoolne tädi ja isa Maximilian tuntud aadlimehest boheemlane. Sissi sai tuntuks oma pidevate reiside ja ekstsentrilisusega, kuid sellegipoolest armastas Franz Joseph teda väga. Nad said neli last: tütred Sophie (suri lapsena), Gisela (1856–1932) ja Marie Valerie (1868–1924) ning poja Rudolfi (1858–1889).

1857. aastal algatas Franz Joseph Viinis laialdased ümberehitused, mis muutsid linna kolmekümne aastaga moodsaks suurlinnaks. Sõjalised kaitserajatised ning mitmed kasarmud lammutati ning asendati laiade bulvarite, ühiskondlike hoonete ja parkidega. Linna elanike arv tõusis 400 000-lt (1840. aastal) peaaegu 2 miljonile (1910. aastal). Hiljem toimusid analoogsed laienemised ka Budapestis (mis moodustati 1873. aastal Buda ja Pesti ühendamisega) ning Prahas.

Pärast 1852. aastat kehtestus Austria-Ungaris sisuliselt täielik absolutism, varasemad revolutsiooniaegsed liberaalsed järeleandmised tühistati täielikult ning Franz Joseph valitses riiki ilma peaministrita. Kuid et ta oli alles noor ja kogenematu ning välispoliitika komplitseerus tänu Krimmi sõjale tunduvalt, siis ootas Austriat ees katastroofide jada. Et keiser otsustas krahv Buoli mõjul Krimmi sõtta sõjaliselt mitte sekkuda, jäi ta isolatsiooni, kuna varasem sõber Venemaa luges end Austria poolt reedetuks, tolle vastased Inglismaa ja Prantsusmaa olid aga oodanud, et keiser sekkub otsustavalt nende poolel. Nii sai Austriale osaks suur prestiižikaotus ning Metternichi loodud Püha Liidu liitude süsteem purunes täielikult. Selle tulemuseks oli sõda Piemonte-Prantsusmaa liiduga aastal 1859, milles Austria lüüa sai. Franz Joseph juhtis isiklikult Austria armeed Solferino lahingus, kuid ei suutnud seda kaotusest säästa. Riigis algas kriis, mis lõppes alles 1867. Vahepeal põhjustas Preisimaa osav kantsler Otto von Bismarck aga Austria-Preisi konflikti, mida sai lahendada vaid sõjaga. Austria proovis viimast korda taastada oma ülemvõimu Saksamaal, kuid sai 1866. aasta sõjas lüüa. See kaotus sundis keisrit minema siseriiklikule kompromissile ungarlastega (Ausgleich). Riik jagati kaheks: Ungari kuningriigiks ja keiserliku valitsuse alla jäävateks provintsideks, mis said ametlikult Austria nime alles 1915. Nii sai Franz Joseph 1867. aastal ka Ungari kuningaks, riik aga sai nimeks Austria-Ungari.

Pikapeale võõrdusid Franz Joseph ja Sissi teineteisest. Keisrinna ei kannatanud ametlikke üritusi ega viibimist Viini elitaarses seltskonnas ning põgenes üha tihedamini oma mehe lähedusest. Keisri üksildustunnet suurendas see üha enam ning ta vajas kedagi, kes talle üksildushetkedel naist asendaks. Esmalt tutvus Franz Joseph väljakutsuvalt käituva Poola aadlidaami Anna Nahowskiga, kes võis olla tema armuke 1870. aastate lõpus ja 1880. aastate lõpus, ehkki kindlaid tõendeid selle kohta pole, on vaid teada, et nad kohtusid sel perioodil mitmeid kordi. Hiljem sai keisri lähedaseks sõbraks näitleja Katharina Schratt, kellest tema armukest siiski ilmselt ei saanud, sest ta oli ka Sissi sõbranna. Aastal 1889 vapustas keisrit sügavalt tema poja Rudolfi enesetapp Mayerlingi lossis; riik jäi ilma troonipärijast. Aastal 1898 tappis Itaalia anarhist keisrinna Elisabethi, sest tahtis isikliku kuulsuse nimel mõnd tuntud inimest tappa. Keiser, kes oli oma naist kõigest hoolimata armastanud, oli masenduses ja küsis: "Kas mulle siin ilmas midagi ei säästeta?" Pärast oma naise surma jäi keisri ainsaks tõeliseks sõbraks Katarina Schratt, kellega ta käis läbi kuni oma surmani. Ehkki paljud sugulased, sealhulgas ka keisri tütar Marie Valerie, soovitasid tal uuesti abielluda, proovimaks saada troonipärijast poega, pidas keiser end sajandivahetusel juba liiga vanaks ning loobus sellest mõttest.

1908. aastal annekteeriti keisri 60. valitsemisaasta juubeli puhul 1878. aastal okupeeritud Bosnia ja Hertsegoviina. See halvendas tunduvalt impeeriumi suhteid Balkani riikide ja Venemaaga ning põhjustas lõpuks suuresti Esimese maailmasõja puhkemise.

Alates 1896 oli Austria ametlikuks troonipärijaks Franz Ferdinand, kellel olid oma plaanid riigi ümberkorraldamiseks. Need ei teostunud, sest Franz Joseph oli nii tema isiku kui ka kavade vastu, põhiliselt seetõttu, et Franz Ferdinand oli morganaatilises abielus ning keiser luges seda Habsburgide vereliini solkimiseks. Samuti ei mõistnud troonipärija multinatsionaalse impeeriumi haavatavust rahvusluse ajajärgul ega varjanud oma põlgust ungarlaste suhtes. Keisril ja kogu õukonnal oli nõnda isegi mõnevõrra hea meel, kui too 1914. aastal maha lasti.

 

Esimese maailmasõja puhkedes oli Franz Joseph juba 84-aastane ning olnud juba mitmeid kordi viletsa tervise tõttu võimetu riiki juhtima. Franz Ferdinandi surma ajal oli ta just taastumas bronhiidist ega suutnud veel riigiasjadel korralikult silma peal hoida. Samal ajal, kui ministrid ja diplomaadid veeretasid Euroopat Suure Sõja poole, jätkas Franz Joseph oma puhkust Viinist eemal, mistõttu enamik otsuseid tehti ära keisri eest ning tollel ei olnud ka võimalik asjadest adekvaatset pilti saada. Nõnda leppis ta lihtsalt sellega, et tema riik sööstis loodetavasti lühikesse ja võidukasse sõtta. Ise ta nõnda küll ei arvanud, vaid kaldus üha enam pessimismi ning kinnitas mitmeid kordi, et sõda tuleb iga hinna eest enne 1917. aasta suve lõpetada, kuna seejärel on impeeriumi kooshoidmine juba võimatu. 1915 kevadel, kui Itaalia kuulutas sõja Austria-Ungarile, juhatas Franz Joseph viimast korda ministrite konverentsi. Seejärel tõmbus ta avalikust poliitikast täielikult tagasi, tegeledes küll oma viimaste elupäevadeni riigipaberite läbivaatamise ja kinnitamisega oma kabinetis Schönbrunni lossis.

 

Aastaks 1916 oli sõda kestnud juba üle kahe aasta ning keiser oli vana ja haige. Sügisel tekkis tal ohtlik kopsupõletik. Siiski jätkas ta oma tavapärast tööd, vaadates läbi sõjateateid ja muid dokumente, kuid 21. novembril tõusis tal ootamatult kõrge palavik ning ta suri sama päeva õhtul. Tema matustele, mis jäid viimasteks keiserlikeks Austrias, tulid pea kõik Keskriikide valitsejad, aga kaastunnet avaldasid isegi vaenlaste kuningakojad.

Aastast 1852 kuni surmani oli Franz Josephi käes sisuliselt absoluutne võim. Ministrid viisid vaid ellu tema tahet, parlamendil polnud aga kuni riigi kokkuvarisemiseni vaidlusklubist eriti suuremat rolli. Nii säilis keskaegse ilmega "Jumala armust monarhi" võim Austrias isegi 20. sajandil. See polnud küll ainus põhjus, miks riik hävis. Franz Joseph püüdis valitseda nii hästi kui vähegi võimalik, kuid tema konservatiivsus ja kohatine elukaugus tegid selle väga raskeks.

Riigis oli koos juutidega 12 suuremat etnilist gruppi ja rahvuslikud pinged olid igapäevased. Keiser püüdis valitseda mitterahvuslikult, kuid alati see ei õnnestunud. Et ta suhtus juutidesse neutraalselt või isegi soosivalt, siis pilkasid saksa marurahvuslased teda juutide keisriks. Ungari sisepoliitika üle keisril võimu ei olnud ja seal teostasid ungarlased madjariseerimist, mille tagajärjed ulatuvad isegi tänapäeva. Mujal ei olnud ühel rahval selget ülemvõimu, vaid poolakatel olid veidi laiemad privileegid Galiitsias, kus nad püüdsid alla suruda ukrainlaste rahvuslust. Keiser ei toetunud kuigivõrd ka aadlikele, vaid pigem bürokraatiale, mis impeeriumi lõpuaastail sisuliselt ainsana veel riiki kuidagi toimima panna suutis.

 

Keisri elurütm oli rangelt paika pandud. Ta töötas iga päev oma kabinetis üle kaheksa tunni, tegeledes riigipaberite ja muu tarvilikuga. Tavaliselt kandis ta sõjaväe nooremohvitseri vormi, ka oma viimastel elupäevadel. Tegelikus armeejuhtimises ta pärast 1859. aasta sõda ei osalenud, kuigi oli kuni surmani ametlikult Austria-Ungari sõjaväe ülemjuhataja.

Franz Josephi ametlikud eesnimed olid Franz, Joseph ja Karl. Valitsejana valis ta aga endale kaks esimest, kuna tahtis rõhutada nii vanaisa Franzi aegset stabiilsust kui ka liberaalse valgustusliku monarhi Joseph II progressiivseid suundumusi. Ise kaldus ta Franzi konservatiivsusesse. Saksa keeles kirjutatakse keisri nime ka kujul Franz Josef I (nagu ka Josef II jt), kuid eesti keeles on siiski sügavamalt juurdunud vorm Franz Joseph.

Franz Josephi järgi on nimetatud Franz Josephi maa Põhja-Jäämeres. Ühena vähestest Esimeses maailmasõjas osalenud riikidest puudusid Austrial kolooniad; seetõttu nimetab vahva sõdur Švejk pilkamisi Franz Josephi maad Austria asumaaks.

Tema järgi sai nime ka Franz Josefi liustik Uus-Meremaal.

Franz Joseph on kõigi aegade vanim Habsburgist monarh (suri 86 aasta, 3 kuu ja 3 päeva vanuselt). Teisel kohal on Friedrich III (1415–1493), kes elas ligi 78-aastaseks. Vanimaks naissoost Habsburgiks võib lugeda viimast keisrinnat Zitat (1892–1989), kes sünni poolest kuulus Bourbon-Parma dünastiasse; tema elas ligi 97-aastaseks. Habsburgidest kõige vanemaks on elanud Zita poeg Otto von Habsburg (1912–2011), kes elas 98-aastaseks.

•   Anhalti Albrecht Karu ordeni suurrist (27. oktoober 1849)

• Anna Nahowski und Kaiser Franz Joseph : Aufzeichnungen. Hrsg. von Friedrich Saathen. Viin: Böhlau, 1986. ISBN 3205050371
• Steven Beller. Franz Joseph: eine Biographie. Viin: Döcker, 1997. ISBN 3851152433
• Jean Paul Bled. Franz Joseph: der letzte Monarch der alten Schule. Viin: Böhlau, 1988. ISBN 3205051173
• Richard Charmatz. Kaiser Franz Joseph I. 1917.
• Egon Caesar Corti. Der alte Kaiser: Franz Joseph I vom Berliner Kongress bis zu seinem Tode. Graz: 1955.
• Egon Caesar Corti. Kaiser Franz Joseph. Graz: 1965.
• Edward Crankshaw. The fall of the House of Habsburg. New York: The Viking Press, 1963.
• Leopold Decloedt. Imago Imperatoris: Franz Joseph I in der österreichischen Belletristik der Zwischenkriegszeit. Viin: Böhlau, 1995. ISBN 3205983017
• Erinnerungen an Franz Joseph I: Kaiser von Österreich, Apostolischen Kaiser von Ungarn. Hrsg. von Eduard von Steinitz. Berlin: 1931.
• Francis Henry Gribble. Franz Joseph: Tragödie eines Kaiserhauses. Berliin, 1922.
• Franz Herre. Kaiser Franz Joseph von Österreich: sein Leben – sein Zeit. München, 1988.
• Robert A. Kann. Kaiser Franz Joseph und der Ausbruch des Weltkrieges: eine Betrachtung über den Quellenwert der Aufzeichnungen von Dr. H. Kanner. Viin: Böhlau, 1971.
• Alan Palmer Twilight of the Habsburgs: the life and times of Emperor Francis Joseph I. New York: Grove Press, 1995. ISBN 0-8021-1560-8
• Josef Redlich. Kaiser Franz Joseph von Österreich: eine Biographie. Berliin: Verlag von Kulturpolitik, 1928.

• Gloriette (Schönbrunni lossipark)