Fenomenalism
Fenomenalism on filosoofiline positsioon, mille järgi propositsioonid füüsilise maailma kohta saab analüüsida propositsioonideks selle kohta, kuidas ühed aistingute järgnevused tooksid kaasa teisi.[1]
Fenomenalism on õpetus epistemoloogias ja tajufilosoofias, mille kohaselt füüsilised asjad ei eksisteeri iseenesest, vaid ainult nähte, fenomeni või sensoorse stiimulina (nagu külmus, kõvadus, magusus jne), mida täheldatakse ruumis-ajas. Inimene ei taju asja iseeneses või asja olemust.
Erinevalt idealismist jätab fenomenalism kui positsioon füüsilise maailma (füüsiliste esemete) olemasolu lahtiseks.[1]
Fenomenalismi algeid on George Berkeleyl ja John Stuart Millil. Fenomenalismi pooldasid loogilised positivistid, Alfred Ayer ja C. I. Lewis. Ayer leidis, et propositsioonid füüsilise maailma kohta saavad olla verifitseeritavad ainult juhul, kui analüüsida need propositsioonideks aistingute kohta.[1]
Fenomenalism saab pidada iseennast näiteks vaimuks nagu Berkeley või konstruktiks tegelikust ja võimalikust kogemusest nagu Ayer.[1]
Enamik fenomenaliste on pooldanud meelteandmete teooriat, mille järgi aistingud on vaimust sõltumatud meelteandmed või teadlikkus nendest. Fenomenalist saab pooldada ka adverbiaalteooriat, pidades aistinguid näiteks teadliku subjekti mitterelatsioonilisteks omadusteks.[2]
Enamik fenomenaliste olid fundatsionistid, kelle väitel käivad ainsad kontingentsed propositsioonid, mida on võimalik otseselt teada, omaenda vaimuseisundite kohta. Samuti olid nad seisukohal, et kui ühe propositsiooni uskumist õigustab selle järeldamine teisest propositsioonist, siis peab olema õigustatud ka uskumus, et teine propositsioon kinnitab esimest. Neil eeldustel tekib küsimus, kuidas saab õigustada tavauskumusi välismaailma kohta, nimelt kuidas saab õigustada vaimust sõltumatute füüsiliste esemete olemasolu järeldamist vaimust sõltuvate aistingute esinemisest. Deduktsioon seda ilmselt ei võimalda. Induktsioon aga nõuaks, et vaadeldaks korrelatsiooni aistingute esinemise ja esemete olemasolu vahel; aga see pole võimalik, sest esemeid ei saa otseselt vaadelda. Kui muid viise peale deduktsiooni ja induktsiooni pole, siis tundub, et pole pääse skeptitsismist. Kui pooldatakse ka verifitseeritavusprintsiipi, siis on ohus ka füüsilise maailma kohta käivate propositsioonide arusaadavus. Fenomenalistid ei näinud muud pääseteed peale oma positsiooni.[3]
Kriitika
muudaFenomenalismi enam ei pooldata. Aistinguid tavaliselt ei peeta enam probleemituks vundamendiks. Tähenduse aprioorsesse uurimisse suhtutakse skeptiliselt.[4]
Fenomenalismi kriitikud leiavad, et füüsilise eseme tavamõistet ei saa aistingu mõiste abil tabada, aistingutevahelised suhted jäävad seletamata või tingimussuhted on ise filosoofiliselt problemaatilised. Pole selge, mida täpselt tuleks aistingute kohta öelda, et analüüsida tavakeelseid väiteid füüsilise maailma kohta.[4]
Roderick Chisholmi arvates saab mõne füüsilise eseme olemasolu väitva propositsioonile ainult aistingute kaudu alati leida vastunäitena mõne hüpoteetilise olukorra, mille korral see propositsioon on tõene, analüüs aga väär. C. I. Lewis väitis näiteks, et propositsioonist, et minu ees vasakul on uksenupp, järeldub, et kui mulle tunduks, et ma näen ees vasakul uksenuppu, ja mulle tunduks, et ma alustan teatud haaramisliigutust, siis tõenäoliselt järgneks uksenupuga kokkupuute tunne. Chisholm toob vastunäitena olukorra, et ma ei saa jäsemeid liigutada, aga mul on luul, et ma liigutan neid; mulle tundub sageli, et ma teen teatud haaramisliigutust, aga mul pole kunagi tunnet, et ma millegagi kokku puutuks. Asi on selles, et aistingute suhted sõltuvad taju sisemistest ja välistest füüsilistest tingimustest, neid aga ei saa fenomenalistlikus analüüsis mainida.[5]
Mõne filosoofi arvates eeldavad kontingentsed subjunktiivsed konditsionaalid loodusseaduste olemasolu. Aga aistingute jaoks loodusseadusi ei ole. Paremal juhul võib leida aistingute järgnevuste seaduse teatud füüsilistel tingimustel. Siis aga kasutavad vastavate subjunktiivsete konditsionaalide tõesustingimused füüsilise eseme mõistet.[6]
Vastused kriitikale
muudaFenomenalistlikku analüüsi võib sisse võtta termineid, mis tähistavad midagi muud peale vaimu ja aistingute, kuid on süütud, sest nende seesmise iseloomu kohta pole tarvis midagi teada. Näiteks võib püüda lisada konditsionaalide antetsedentidele tavatingimuste klausli. See on episteemiliselt kahjutu, sest alati ollakse õigustatud uskuma, et asjad on nagu tavaliselt. Siis võib omaks võtta ka objektide kausaalse teooria ning öelda, et füüsilise eseme olemasolu väitmine on väitmine, et on olemas asi, millel on potentsiaal kutsuda esile teatud aistinguid ning mis kutsuks esile teatud järgnevusi, kui ta tavatingimustel kutsuks esile teatud teisi järgnevusi. Siin puuduvad ebasoovitavad ontoloogilised sidumused. Nii saab palju loomulikumal moel analüüsida näiteks väidet, et on olemas mõni laud. Kui Mill samastas objekte püsivate aistimisvõimalustena, siis ta võib-olla pidaski silmas sellist kausaalset teooriat. Ka sellisel teoorial on siiski see raskus, et lõputu regressi vältimiseks tuleb leida viis, kuidas subjunktiivselt kirjeldada neid "võimeid", mis selle põhjuse teatud liiki füüsilise esemena määratlevad, eeldamata füüsilistest esemetest rääkivatest propositsioonidest arusaamist.[7]
Viited
muudaKirjandus
muuda- George Berkeley. Three Dialogues between Hylas and Philonous, 1713.
- David Hume. A Treatise of Human Nature.
- John Stuart Mill. An Examination of Sir William Hamilton's Philosophy, 1889.
- Alfred Ayer. Language, Truth and Logic, 2. trükk, New York: Dover 1946.
- C. I. Lewis. An Analysis of Knowledge and Valuation, La Salle: Open Court 1946.
- Roderick Chisholm. The Problem of Empiricism. – Journal of Philosophy, 1948, 45, lk 512–517.
- John Leslie Mackie. What's Really Wrong with Phenomenalism. – Proceedings of the British Academy,1969, 55, lk 113–127.
- Richard Fumerton. Phenomenalism. – Jaegwon Kim, Ernest Sosa, Cary S. Rosenkrantz (toim). A Companion to Metaphysics, 2. trükk, Wiley-Blackwell 2009, lk 479–483.