Fenomen

See artikkel räägib filosoofilisest mõistest; sõna muude tähenduste kohta vaata lehekülge Fenomen (täpsustus).

Fenomeniks (vanakreeka keeles phainomenon 'ilmuv, ilmnev, paistev, nähtuv'; lihtsamalt 'nähtus, nähtumus') nimetatakse filosoofias üksust, mis esineb või ilmneb teatud valdkonnas mingil kindlal viisil (näiteks mõistusefenomenid, psüühilised fenomenid, keelefenomenid jne).

Immanuel Kant nimetas fenomeniks seda, mis erinevalt noumenonist ja sellele vastanduvalt on meie tunnetuse abil empiiriliselt kogetav. Seega on fenomenina määratletav iga asi, mis on meelelise tunnetuse õiguspäraseks esemeks.

Et fenomeni mõiste on seotud paistmise või näimisega, siis osutab filosoofilise käsitluse puhul selle mõiste aluseksvõtmine teatud määral subjektivismile või perspektivismile: kui kogemusele on antud ainult see, mis sellele nii või teisiti paistab, siis selle paiste taha edasi tungimine (olemuste, transtsendentsi, ideede vms juurde) pole ainult fenomenide endi alusel võimalik ning seega tuleb kõik, mis on fenomenide suhtes väline, tuletada teiseste vahenditega.

Fenomenoloogilise filosoofia raames tähendab fenomen enamasti seda, mis kogemusele või mõistmisele alati juba enne iga üksikut kogemust seda kogemust võimaldavana latentselt antud on. Fenomenide uurimise aluseks on fenomenoloogiline meetod, mida järgides püütakse vabastada mõistmine algupärasele fenomenile.