Eesti Asutav Kogu (1918)

Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kuulutas Eesti Asutava Kogu valimised välja 25. (12. vkj) novembril 1917 koos senise Eesti rahvaesinduskogu Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsusega. Kandidaatide esitamise lõpptähtajaks määrati 4. jaanuar (22. detsember vkj) ning valimiste läbiviimise kuupäevadeks 3. ja 4. veebruar (21. ja 22. jaanuar vkj) 1918, mil üldise, otsese ja salajase hääletuse teel pidavat valitama Eesti kodanike poolt 100-liikmeline esinduskogu.

Eesti Asutav Kogu ei olnud ette nähtud võimuorganina, tema ülesanne piirdus ühiskonna korraldamise kava väljatöötamisega, mis seejärel pidi pandama rahvahääletusele, millest võisid osa võtta kõik valijate nimekirjade koostamise ajal alaliselt Eestis elavad ning valimispäevaks vähemalt 18 aastat vanaks saanud inimesed.

Valimistele registreerus 9 saadikukandidaatide nimekirja:

1. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ehk menševikud (esinumbrid Mihkel Martna, Karl Ast, Alma Ostra-Anvelt, Eduard Wilde);
2. Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eestimaa komitee ehk bolševikud ja Eesti Maatameeste ja Väikekohapidajate Keskkomitee (Jaan Anvelt, Voldemar Vöölmann, Hans Pöögelmann);
3. Eesti Tööerakond (Jüri Vilms, Julius Seljamaa, Tõnis Kalbus);
4. parempoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ehk paremesseerid (Hugo Raudsepp);
5. vasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ehk vasakesseerid (Hans Kruus, Gustav Suits, Johannes Semper);
6. Eesti Iseseisvuse Liit (Karl Einbund);
7. Eesti Demokraatlik Blokk: Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Maarahva Liit, Eesti Talurahva Liit ja Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond (Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Jaan Poska, Jaan Raamot);
8. Kristlik Liit;
9. Tallinna vene kodanike ühendatud demokraatlik organisatsioon.

Valimiskampaania peateemadeks kujunesid Eesti iseseisvuse ja maareformi küsimused.

Enamikus valimisjaoskondades viidi valimised läbi ettenähtud ajal 3. ja 4. veebruaril (21. ja 22. jaanuaril vkj), ent valimiseelsete ettevalmistustega mitte valmis jõudnud kohtades lükati see edasi 9. ja 10. veebruarile (27. ja 28. jaanuarile vkj). Nõukogude võimu vastase relvastatud väljaastumise vandenõu avastamisele viidates kehtestas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee aga ööl vastu 10. veebruari (28. jaanuari vkj) linnades sõjaseisukorra ja katkestas ka valimised, mistõttu jäid need täielikult ära Tartus, Narvas, mitmes väiksemas kohas ja enamikus sõjaväeosades ning Asutava Kogu moodustamine peatati. Bolševike poliitilised vastased on sellise sammu ajendina näinud pigem situatsiooni, kus VSDT(b)P (ja Eesti bolševistlik organisatsioon selle osana) oli tolleks ajaks Ülevenemaalise Asutava Kogu juba laiali saatnud ja võimu riigis enda kätte võtnud, aga Eesti Asutavas Kogus ähvardas neid vähemusse jäämine ning legitiimsuse ja võimu kaotamine.

Kohtades, kus valimised toimusid, osales neil 315 026 hääleõiguslikust kodanikust 234 902 ehk 75%. Enim hääli said bolševikud (37%), järgnesid Tööerakond (30%) ja Eesti Demokraatlik Blokk (23%). Ülejäänud nimekirjade toetus oli väiksem kui 4%.

• Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). I köide, Oktoobrirevolutsiooni võit ja nõukogude võimu kindlustamine. Veebruar 1917 - veebruar 1918. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi Filiaal, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn : Eesti Raamat, 1977
• Eesti NSV ajaloo küsimusi. 6 = Вопросы истории Эстонской ССР. 6. Tartu Riiklik Ülikool, [redaktsioonikolleegium: L. Eringson, K. Siilivask, V. Vaga]. Tartu, 1970.
• Edasi (Tartu, Võru), 10. jaanuar 1918, nr 6.

• Eesti Asutav Kogu 1919