Eesti õhuvägi

Õhuväe esmaülesandeks on õhuruumi seire ja liitlasvägede saabumise korral vastuvõtva riigina neile toetuse osutamine. Õhuvägi vastutab kõigi õhuruumi turbeoperatsioonide eest Eestis. Kaasaegne õhuruumi seiresüsteem võimaldab koostööd integreeritud NATO õhukaitsesüsteemiga (NATINADS), samuti peab õhuvägi suutma osutada NATO lennukitele standardite kohast teenindust Eesti riigi nõuetest lähtuvalt.

Alates 16. juulist 2019 on õhuväe ülemaks brigaadikindral^[1] (tollal kolonel) Rauno Sirk.^[2] Varem on õhuväe ülemateks olnud näiteks kolonel Riivo Valge ja kolonel Jaak Tarien. Õhuväe ülema alluvuses on õhuväe juhtimisorgan – Õhuväe staap.

Õhuväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu, sest õhuvägi koosneb kaadrikaitseväelastest.

•   Õhuväe staap (Tallinnas)
•   Õhuseiredivisjon (Ämaris ja erinevates kohtades üle Eesti)
•   Lennubaas (Ämaris)

 

 

 

 

 

 

Õhuseiredivisjon (ÕSD) on õhuväe koosseisu kuuluv taktikaline üksus, mille põhiülesanded on Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse järelevalve ning osaleda ja toetada kollektiivset enesekaitsesüsteemi õhuturbes; avastada ja identifitseerida Eesti õhuruumis ja selle lähiümbruses lendavaid objekte. Ülesannete täitmiseks on ÕSD-l kasutusel erinevat tehnikat, eesotsas erinevate radarisüsteemidega.

Õhuväe Lennubaasi (LB) koosseisus on erinevate lennuvälja toetusallüksuste kõrval ka kaks lennuallüksust (kopterite eskadrill ning lennukite eskadrill), mis on eelkõige mõeldud selleks, et hoida Lennubaas töös, aga ka selleks, et osutada abi maaväe üksuste väljaõppes. Lisaks osutavad need allüksused ka tsiviilotstarbelist toetust (kadunud inimeste otsimine, metsatulekahjude kustutamine).

Õhuruumiseire eest vastutab õhuväes suuremas osas Õhuseiredivisjon, mille koosseisus on erinevad radari-allüksused üle Eesti.

Eesti, Läti ja Leedu ühine õhuruumiseiresüsteem on BALTNET. 1998. aastal alanud projekti eesmärgiks on Balti regiooni õhuruumi lennuliikluse tuvastamine, jälgimine ja juhtimine.

Pärast Balti riikide ühinemist NATOga 2004. aastal, integreeriti BALTNET Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni õhukaitsesüsteemi NATINADS. NATO õhukaitsesüsteemi osana on BALTNETi ülesandeks lisaks õhuruumiseirele ka lennu- ja õhuturbeoperatsioonide taktikaline juhtimine.

Lennuk	Pilt	Päritolumaa	Tüüp	Versioon	Lennukite arv	Lisainfo
Treeninglennuk
Aero L-39 Albatros		Tšehhi	Treening	L-39C	3
Transpordilennuk
PZL M28 Skytruck		Poola	Transport		2	Plaanitakse kohandada seirelennukiks
Antonov An-2		Nõukogude Liit	Transport	An-2	2	Kasutatakse sõjaväelangevarjurite väljaõppeks ja tsiviillangevarjurite transpordiks.
C-17 Globemaster III		USA	Transport		3	kasutusel osana NATO strateegilise õhutranspordivõime programmist NATO SAC (Strategic Airlift Capability)
Helikopter
Robinson R44		USA	Mitmeotstarbeline helikopter	R-44	4	Kasutatakse luureks ja metsa kadunud inimeste otsimiseks.

Õhuväe radarisüsteemid:

• ThalesRaytheonSystems (TRS) Ground Master 403 (GM403)
• Lockheed Martin TPS-77
• ASR-8
• passiivseiresüsteem VERA-E

Eesti Vabariigi õhuväe eelkäija Õhukaitse ajalugu ulatub tagasi 1918. aasta 21. novembrini, mil Vabadussõjas loodi Inseneripataljoni koosseisus lendurite poolrood (hiljem rood). Eesti Lennuvägi sai alguse 21. novembril 1918, esialgu oli lennuvägi lennukiteta.^[3], moodustati inseneripataljoni koosseisus esimene Eesti lennuväeüksus lennupoolrood leitnant A. Roosiga eesotsas. Seda päeva võib lugeda Eesti lennuväe sünniks. ^[3]

15. detsembril sai sellest Lennurood, milles teenisid neli lendurit, üks lendurvaatleja ja mõned motoristid. Lipnik Arnold Under sai rooduülem olla vaid 24 tundi, mille järel läks juhtimine üle alamkapten Jüri Otsale. Lennukeid üksusel ei olnud. Aerodroomi juurde kuulus neli puitangaari, kolm väiksemat maja, hoonetest veel kaks talli, kaks ladu, üks kuur, üks töökoda ja lagunenud köök. Väikeses Miinisadamas oli merelennuangaar (vesilennukite angaar), kuurid ja üks laudadest ehitatud väike elumaja. Tartus oli sakslaste rajatud aerodroom. Ehitised olid kõik rüüstatud ja nende kasutuskõlblikuks muutmiseks kulus palju tööd. ^[3]

Narva vabastamisel jaanuaris 1919 saadi Punaarmeelt sõjasaagiks^[4] lennuk Farman HF-30, mille Eesti lennuväelased seadsid lennukorda 30. jaanuariks 1919, mil tehti sellel kohe ka esimene proovilend. 30. jaanuaril sooritasid kahe Georgi ristiga autasustatud lendur Karl Haas ja motorist Johann Kelk Narva kohal proovilennu punaväelastelt 11 päeva varem sõjasaagiks saadud Farman F-30-ga, mis oli esimene Eestis registreeritud lennuk. ^[3] Veebruaris 1919 tehti aga samas ka lahingulennud Narva rindelõigus (lendur Karl Haas, lendurvaatleja Jakob Tillo). Pärast seda kui pommid ja bensiin oli ära kulutatud, võeti lennuk koost lahti ning toimetati raudteel Tallinna. 1. veebruaril oli sunnitud tegema hädamaandumise Võõpsus Punaarmee 10. kütidiviisi 31. lennusalga ülem Rudolf Piir luurelennukiga Sopwith 1½ Strutter ja eesti lennuroodule saadud lennuk teenis järgnevalt Eesti lennuväes. Lennukit hakati kasutama samal suvel Eesti lennuväe esimese õppelennukina.^[3].

15. veebruaril heitsid lendur-luuraja lipnik Jakob Tillo ja sõjaväelendur lipnik Karl Haas Narva-tagustele punaväe käes olevatele küladele lendlehti ning seitse pommi kogukaaluga 31 kilogrammi.^[3]

1. märtsil moodustati Lennuroodust lennuväe salk, mida asus juhtima staabikapten Jüri Ots. Salka kuulusid viis lendurit, kaks lendurvaatlejat ja kaks motoristi. Lennukeid oli paberite järgi neli, lennukõlblikke vaid üks – Farman F-30. ^[3]

27. aprillil 1919 saabusid Tallinna aurikul Swanholm kaks briti lennuinstruktorit (Claude Scudamore Emery ja Charles Gerhardi) koos kahe motoristi ning nelja brittidelt ostetud lennukiga: kaks Norman Thompson N.T.2B õppe-lennupaati ja kaks Royal Aircraft Factory B.E.2E õppelennukit. 30. aprillil 1919 koostati Eesti lennukite esimene nimekiri, kus briti Sopwith Camel oli nr 5 all kirjas esimese "britina". B.E.2E lennukid said samas nimekirjas numbrid 6 ja 7, N.T.2B lennupaadid 8 ja 9, hiljem lisandus veel DFW C V luurelennuk (registris nr 10).

Farman HF-30 (Karl Haas, lendur, lendurvaatleja Jaan Schultz) lendas 11. juunil 1919 taas Narva rindele, jõudis sellel teha veel mõne lennu, kuid siis tuli otsus see lennuk anda üle Loodearmeele. Haas ja Schultz kolisid Narva rindelt Lõunarindele, oktoobris 1919 ühinesid nendega lendur Ernst Damm ja lendurvaatleja Friedrich Bergmann ühel B.E.2E õppelennukil, mida asuti samuti luurelendudeks kasutama. 18. juunil lasti lipnik Arnold Underi lennuk Valga kohal nelja pihta saanud lasuga alla, hiljem selgus, et seda tegi kogemata Eesti oma sõdur. Kolm päeva hiljem ilmus Võnnu tee ääres Eesti sõdurite seisukohtadele Saksa luurelennuk, mis pärast mitut katset alla tulistati ja sõjasaagiks võeti. ^[3]

1919. aasta 15. augustil sooritasid lipnik Karl-Friedrich Haas ja alamleitnant Jaan Schultz esimese lahinglennu Kagurindel. 17. augustil viskasid nad Ostrovi linna vaksalile ning sillale 13 pommi kogukaaluga 62 kilogrammi. Järgmisel päeval heitsid nad vaksalile ja sillale neli pommi kogukaaluga 53 kilogrammi. ^[3]

1. septembril moodustati Eesti lennuüksustest Lennuvägi. See koosnes kahest diviisi lennusalgast, merelennusalgast ning tehnika- ja õppejaoskonnast ehk lennukoolist. Diviisi lennusalkadel oli septembri alguses kuus, merelennusalgal kaks ja õppejaoskonnal üheksa lennukit. Kapten Jüri Ots jätkas Lennuväe juhina. ^[3]

11. oktoobril alustas kindral Judenitš pealetungi Peterburi suunas kell 5.50 hommikul kahe lennukiga sooritatud õhurünnakus Jamburgile. Neilt visati alla kaheksa pommi ja aeti kuulipildujatulega laiali vastase moonavoor. Selle operatsiooni käigus said Eesti üksused sõjasaagiks ühe täiesti korras vesilennuki, kaheksa suurtükki ja üle kümne kuulipilduja. ^[3]

6. novembril sooritasid lendur K. Haas ja lendurvaatleja J. Schultz luurelennu Vana Nursi lennuväljalt Pihkva ümbrusse. See lend jäi Vabadussõja viimaseks. Kokku sooritasid Eesti lendurid Vabadussõjas 24 rindelendu. Karl Haasi arvele läks neist 22. Kuus korda oli tal lendurvaatlejana kaasas Jakob Tillo, 16 korda Jaan Schultz. ^[3]

1919. aasta lõpuks oli Eesti lennuväe kasutuses juba 40 lennukit. Tähelepanuväärne on, et kõik need lennukid hangiti vaid ühe aasta jooksul.

20. veebruaril 1919 toodi lennuväe rood üle Sõjaväe Peastaabi alluvusse ja temast sai Lennuväe salk. Septembris 1919 nimetati lennuväesalk ümber lennuväeks.

1. augustil 1920 korraldati lennuvägi ümber lennurooduks. 1920. aasta 29. juunil võeti tehnikajaoskonnas arvele kolm Loodearmeelt saadud hävituslennukit Nieuport ja kaks luurelennukit R.E.8. Vaid 24 Inglismaalt hangitud luure- ja vesilennukit olid päris korralikud. Lennukeil R.E.8 lendamine oli juba Esimese maailmasõja lõpuaastail olnud keelatud nende ilmse eluohtlikkuse tõttu. ^[5]

15. septembril tagandati kapten Jüri Ots Lennuroodu ülema kohalt, sest tema alluvad on vedanud lennukitel salapiiritust Soome. ^[5] 1. juunil 1921 korraldati lennurood ümber lennuväeks. 15. märtsil 1924 nimetati lennuvägi ümber lennuväerügemendiks. 1920. aasta lõpuks kuulusid Lennuroodule lennuväljad:

• Tallinnas Lasnamäel lennuväli viie angaari ning kõrvalhoonetega.
• Tartus Raadi mõisa väli kahe angaariga.
• Sangaste ülesküntud mõisaväli koos angaariga.
• Võrus Vana-Nursis ülesküntud väli koos mõisa kuuriga.
• Vaivaras eravalduses oleval territooriumil asetses sõja ajal ehitatud angaar.
• Narvas Tallinna maantee ääres sõjaaegne aerodroom. ^[3]

Merelennukite maandumisalad:

• Tallinnas Väikeses Miinisadamas,
• Haapsalus Holmis,
• Narva-Jõesuus,
• Kihelkonnas Papisaarel,
• Hiiumaal Kõrgesaarel. ^[3]

Rügement läks 1928. aastal Õhukaitse alluvusse ja 1. juulil 1930 jagati senine ainus lennuväeosa Lennuväerügement üksikuteks lennuväedivisjonideks (alates maist 1939 lennuväedivisjonideks), Lennukooliks, Lennuväe baasiks ja õhukaitse suurtükiväegrupiks.

  Pikemalt artiklis Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)

Õhukaitse oli ainus Eesti sõjaväe lennuväe väekoondis (diviis) ja tema ülemal olid diviisiülema õigused.

Õhukaitse soovis enne teise maailmasõja algust osta sõjalennukeid Westland Lysander ja Supermarine Spitfire. Maailmasõda algas 1939. aastal ning seetõttu keelas Suurbritannia valitsus välistellimuste täitmise. Pärast Poola sõjalist hävingut asus Nõukogude Liit sõjalisel ähvardusel looma Eestisse, Lätisse ja Leedusse oma sõjaväebaase (vt Baaside leping). Eesti lõplikul okupeerimisel 1940. aasta suvel võeti mingi osa Õhukaitse lennukeist Punaarmee koosseisu.

22. juunil 1941 algas sõda (Operatsioon Barbarossa) Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, Wehrmachti edasitung oli sedavõrd kiire, et osa endise Õhukaitse lennukeid jäi siiski Eestisse ja kasutati Saksa sõjaväe poolt eestlastest koosnenud väeüksuse Sonderstaffel Buschmann poolt.

 

Eesti õhuvägi taasloodi 13. aprillil 1994. 1993. aastal annetas Saksamaa valitsus Eestile kaks Let L-410UVP transpordilennukit. 1994. aasta oktoobris saadi annetustena veel kolm Mi-2 ja neli Mil Mi-8 helikopterit. 15. mail 1997 asus Eesti lennuvägi endisse Nõukogude sõjaväebaasi Ämaris. Aastatel 1997–1998 uuendati kaht Mi-8 helikopterit.

Õhuvägi on enamuse ajast olnud keskendunud Ämari lennuväebaasi arendamisele, et teha koostööd NATO-ga ja partnerriikide õhujõududega. Alates 2004. aastast on Eestis teostanud õhuturbet NATO liitlased.^[6] Ämari lennubaasi kaasajastamine sai valmis 2011. aastal. Siiski on Eesti õhuväe areng olnud aeglane, sest pole jõutud välja ehitada vajadustele vastavat kaasaegset infrastruktuuri.

• Õhukaitse
• Õhuvägi
• Õhuväe teeneterist
• Lennubaas
• Õhuseiredivisjon
• Balti õhuturbe missioon

• Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. "Aeg, mehed, lennukid. Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani". Tallinn, 2001.

• Õhuväest kaitseväe kodulehel