Eadred

Eadred (ka Edred; u 923 – 23. november 955) oli inglaste kuningas 26. maist 946 kuni oma surmani.

Ta oli aastatel 899–924 valitsenud kuninga Edward Vanema ja tolle kolmanda abikaasa Kenti Edgiva noorim poeg, Alfred Suure lapselaps. Isa surma järel asus troonile Eadredi vanem vend Edmund I, kes hukkus 946. aastal Pucklechurch'is, püüdes kaitsta oma senešalli vägivaldse lindprii eest. Et Edmundi pojad olid veel liiga noored, asus troonile Eadred. Ta krooniti 16. augustil 946 Kingston upon Thamesis Canterbury peapiiskopi Oda poolt.

Troonile tõustes võttis ta teenistuses ka mitmed venna juhtivad nõuandjad: ema Edgiva, Canterybury peapiiskopi Oda ja Ida-Anglia võimuka aadliku Æthelstan Poolkuninga. Oluline nõuandja oli talle ka lähedane sõber Glastonburyi kloostri abt ja hilisem Canterbury peapiiskop Dunstan.

Nagu vend Edmund, päris ka Eadred valitsemiseks algselt ühtse Inglismaa kuningriigi, kuid peagi kaotas ta kontrolli Northumbria üle, kus kohalikud aadlikud valisid oma kuningaks viikingi Erik Verikirve. Eadred vastas sõjaga ning 954. aastal kukutasid Yorki magnaadid Eriku ja andsid end uuesti Eadredi võimu alla, kes nimetas piirkonna ealdormaniks anglosaksi päritolu Bamburghi valitseja Oswulf I. Lisaks jätkas Eadred venna valitsusajal alanud benediktlaste kloostrireformi toetamist, mis jõudis lõpuni küll alles vennapoja Edgari valitsusajal. Ta oli lähedane sõber kahe reformi juhtkuju Dunstani ja Æthelwoldiga, kellest viimase nimetas ta Abingdoni kloostri abtiks. Oma valitsusaja viimastel aastatel kimbutas teda kehv tervis ning ta suri lastetult 955. aastal, misjärel asus troonile tema venna Edmund I poeg Eadwig.