Calixtus III

Alfonso de Borja sündis Hispaanias Valencia kuningriigis Xàtiva (Jàtiva) lähistel Torreta de Canalsis (tänapäeval Canals) aadliku Domingo de Borja (Domènec de Borja) ja tema abikaasa Francina Martí (või Llançol) neljalapselise pere ainsa pojana ning ristiti Santa Maria kirikus.

Ta õppis Valencias ja seejärel Lleida ülikoolis (Lérida) õigusteadust. Ülikooli lõpetamise järel õpetas ta Lleidas õigusteadust. Ta oli Rooma õiguse ja kanoonilise õiguse doktor ja kanoonilise õiguse professor.

Alfonso de Borja oli 1408. aastast vastupaavst Benedictus XIII nõunik juriidilistes küsimustes, teenides tema kuurias, ning määrati 1411 kanoonikuks.

Lleida toomkapiitel valis Borja delegaadiks Konstanzi oikumeenilisele kirikukogul, kuid tal jäi sinna sõitmata seoses Alfonso V saamisega Aragóni kuningaks ja ta siirdus hoopis Barcelona sinodile oma piiskopkonda esindama.

Aastal 1417 hakkas Borja tööle Alfonso V kantseleis õukonna ametnikuna. 1418 määrati ta Valencia San Nicolási kiriku rektoriks ja varsti sai temast Aragóni Kuningliku Nõukogu liige. 1420 nimetas kuningas ta Lérida ülikooli kantsleriks, kuid tegelikult sai ta asekantsleri koha, sest ülikoolil oli oma kandidaat kantsleri kohale. Nendes ametites saatis ta kuningat reisidel riigi Kataloonia- ja Itaalia-osas ning viibis 1420–1423 delegatsioonide koosseisus Kastiilias ja Itaalias. Ta spetsialiseerus ametkondlikus asjaajamises kirikupoliitikale.

Borja esimene tähtsam ülesanne oli koos Francesc Martorelliga paavsti legaadi Pisa kardinali Alamanno Adimari vastuvõtmine, kes saabus 1418 Pürenee poolsaarele, pidades viljatuid läbirääkimisi Suure skisma lõpetamiseks.

Alfonso V püüdis edendada Borja kiriklikku karjääri, tunnustades teda vastupaavstile. Aastal 1424 oli päevakorral Borjale Mallorca piiskopi koha ja kardinalikübara andmine, kuid ta pidi rahulduma piiskopkonna finantsasjadega tegelemisega.

Jaanuaris 1425 saabus skismat lõpetama uus paavsti legaat kardinal Pierre de Foix. Kui Aragóni kuningas Alfonso V otsustas vastupaavstide toetamisest loobuda, veenis Borja, kes juristina vahendas läbirääkimisi vastupaavst Clemens VIII ja paavst Martinus V vahel, aastal 1429 Clemensit tunnustama Martinust paavstina.

Paavst Martinus V määras Alfonso de Borja 20. augustil 1429 kardinal de Foix' soovitusel Valencia piiskopiks. Borja ordineeriti piiskopiks 31. augustil 1429.

Piiskop Borja tegeles ka Aragóni ja Kastiilia vaheliste suhetega. Ta kuulus mitmete saatkondade koosseisu ja oli mitme komisjoni liige pärast vaherahu sõlmimist 1430 ning aitas lahendada kahe riigi vahelist konflikti 1436.

Et Borja oli seotud Napoli kuningriigi vallutamisega, ei saanud ta piiskopina Valencias viibida. Ta hoidis piiskopkonnaga sidet generaalvikaaride kaudu ning tal oli kohapeal hulk ametnikke ning ilmalikke sugulasi, kes hoidsid teda toimuvaga kursis. Ta kaitses piiskopi eesõigusi kohalike võimude ja kuninga ametnike vastu. Ta korraldas piiskopkonnas vaimulikkonna reformi, kutsudes 1432 kokku piiskopkonna sinodi, kuid keeldus minemast Baseli oikumeenilisele kirikukogule. Ta võttis kasutusele meetmeid judaismi mõjude ning rahvakeelsete Piiblite levitamise vastu. Samuti arendas ta piiskopkonna majandusasju. 1439 sõitis ta Itaaliasse, kus oli Firenze kirikukogul Aragóni delegatsiooni juht ja Alfonso V esindaja.

Ta oli üks Aragóni esindajaid läbirääkimistel Aquileia kardinali Ludovico Trevisanoga, mille tulemusena saavutati Terracina rahu (1443) kuningas Alfonso ja paavst Eugenius IV vahel. Paavst tunnustas kuninga õigust Napoli troonile ja kuningas loobus toetamast paavstiga vastuollu läinud Baseli kirikukogu.

Aastast 1442 tegutses Borja Napolis, viies ellu haldusreformi. Sel ajal sai temast kuningliku nõukogu juht. Ta oli kuninga abieluvälisest suhtest sündinud poja, tulevase Napoli kuninga Fernando õpetaja. 1443 tegi Alfonso V talle ülesandeks koostada dokumendid, mille alusel Fernando kuulutati Napoli kuningriigi pärijaks.

Eugenius IV pühitses Borja 2. mail 1444 Santi Quattro Coronati kardinalpreestriks. Ta asus elama Rooma ning lahkus kuninga teenistusest, kuid jäi paavsti õukonnas esindama Aragóni huvisid ning koondas enda ümber Hispaaniast pärit kaastöötajaid. Ta asus 10. aprillil 1446 Püha Vaimu vennaskonna liikmeks.

Kardinal Borja osales 2 konklaavil 1447–1455.

Alfonso de Borjal oli abieluvälisest suhtest sündinud poeg Francesco de Borja.

 

Pärast Nicolaus V surma valiti Calixtus III teisel ülestõusmispühal 8. aprillil 1455 kompromisskandidaadina Vatikani paavstipalees paavstiks ja krooniti 20. aprillil kardinal Prospero Colonna poolt Rooma Peetri kirikus.

Calixtus III sai võimule 76-aastaselt, mis teeb temast ühe eakama paavstiks valitu kogu ajaloos. Ta on üks kolmest Hispaania päritolu paavstist, kui nende hulka arvata vaieldava päritoluga Damasus I.

Konklaav kestis 4. aprillist 8. aprillini 1458. Sellel konklaavil moodustus kaks fraktsiooni, mida juhtisid Prospero Colonna (Firenze toetajad) ja Latino Orsini (Milano, Veneetsia ja Napoli toetajad). Võimalikeks soosikuteks peeti kardinale Barbot, Trevisanot, Capranicat, Orsinit või Bessarioni.

Esimeses kolmes hääletusvoorus sai kõige rohkem hääli Capranica, kuid tema kandidatuur ei läinud läbi Orsini vastuseisu tõttu, sest Capranica oli Orsinidega vaenutseva suguvõsa Colonnade sõber. Kui kumbki fraktsioon ei suutnud oma kandidaati läbi suruda, hakati otsima kompromisskandidaati. Esialgu peatuti Bessarionil, kes oli nii Colonnast kui ka Orsinist sõltumatu. 7. aprilli hommikul sai Bessarion 8 häält. Seejärel olevat Alain de Coëtivy pidanud kõne, milles rõhutas, et endine õigeusklik, kes lisaks kandis kreeka kombe kohast habet, ei sobi paavstitroonile. Kandidaadid võisid peljata Bessarioni rangust ja uuendusmeelsust. Sama päeva pärastlõunal olid hääled jälle hajunud ning hääli sai ka üks mittekardinal, Antonio de Montefalcone. Õhtul hakkasid mõned kardinalid eesotsas Alain de Coëtivy ja Ludovico Trevisanoga suruma läbi Borja määramist, kes valiti paavstiks 8. aprilli hommikul. Kindlateks tema poolt hääletajateks peetakse Trevisanot, de Coëtivyd, Barbot, Orsinit, d'Estaingi, de Carvajali ja Torquemadat.

Alfonso de Borja valikul oli otsustavaks tema kõrge iga ning ristisõja idee toetamine. Tema paavstiks valimist oli ennustanud Vincente Ferrer.

Konklaavil osales 21 kardinalist 15:

• Pietro Barbo
• Joannes Bessarion
• Alfonso de Borja
• Filippo Calandrini
• Domenico Capranica
• Juan de Carvajal
• Antonio Cerdà i Lloscos
• Alain de Coëtivy
• Prospero Colonna
• Guillaume Hugues d'Estaing
• Giorgio Fieschi
• Latino Orsini
• Isidor
• Juan de Torquemada
• Ludovico Trevisano

 

Aastal 1453 olid türklased sultan Mehmet II juhtimisel vallutanud Konstantinoopoli. Calixtus III pooldas kogu oma valitsemisaja jooksul ristisõda Konstantinoopoli tagasivallutamiseks ja türklaste tagasilöömiseks Euroopas, mida ta oli planeerinud juba kardinalina. Ta oli veendunud, et ettehoole on teda määranud türklaste minemakihutajaks kristlaste aladelt. Ta saatis üle kogu Euroopa (sealhulgas Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale, Ungarisse ja Portugali) ristisõjajutlustajaid ning nuntsiusi ja legaate indulgentsidega, taotledes vabatahtlike vägesid ja makse ning korraldas protsessioone ja palvekella helistamist igal keskpäeval, et ühendada kõiki palveks türklaste vastu. Selle tegevuse tulemusena koguti märkimisväärsel hulgal annetusi.

Paavstil ei õnnestunud siiski õhutada ristisõjavaimustust, sest Euroopa valitsejad olid omavahel sõjajalal. Saksa-Rooma keiser Friedrich III leidis, et ristisõda tooks kasu tema vaenlasele Ladislaus Postumusele. Paavstile makstava sõjamaksu vastu olid Saksamaa piiskopid ja kuurvürstid. Inglismaa ja Prantsusmaa ei olnud pärast Saja-aastase sõja lõpetamist valmis uueks sõjaks.

Calixtus leppis algul küll Aragóni kuninga Alfonsoga kokku ristisõja alustamises, kuid koostöö takerdus muuhulgas erinevate huvide tõttu Itaalias. Paavst aga tõrkus kinnitamast kuninga vallaspoega Fernandot kuninga järglaseks Napoli kuningana, sest ta ei tahtnud Napoli liigset poliitilist tugevnemist. Kuningas nõudis paavstilt Ancona liitmist oma valdustega, kuid paavst ei tahtnud kiriku maid loovutada. Tüli tekitas ka piiskopkondadest laekunud tulude jagamine, sealhulgas Valencia piiskopkonna tulude jagamine paavsti õepoja Rodrigo Borgia (tulevase paavsti Aleksander VI) ning kuninga venna Juani vahel. Kõige selle tagajärjel jahenesid kuninga ja paavsti suhted.

Genova varustas siiski Türgi-vastast laevastikku, kuid seda ründasid Aragóni laevad, saboteerides Türgi-vastast ristisõda. Portugal oli algul küll valmis oma laevastikuga osalema, kuid Genova laevastikule osaks saanud kaotuse tõttu loobus sellest.

Ungari kuningriigi regendi János Hunyadi väed läksid paavsti (ja tema saadiku Juan de Carvajali) abiga ning Giovanni da Capistrano moraalsel toetusel türklastele vastu ning võitsid 22. juulil 1456 Türgi vägesid, mis piirasid Belgradi. Ka see võit ei suutnud ristisõjaks innustust tuua, sest ristisõja juhiks määratud Hunyadi suri 11. augustil 1456.

Paavst organiseeris omakorda väikese sõjalaevastiku. Hoolimata võidust Metelino juures 1457 jäi püsiv sõjaline edu tulemata.

Aastal 1457 püüdis Calixtus veel kord Saksamaad ristisõja korraldamisse kaasata, püüdes jõuda rahuni Saksa-Rooma keisri Friedrich III ja Ladislaus Postumuse vahel, kuid läbirääkimiste ajal Ladislaus suri. Algas troonijärglustüli, milles osalesid Habsburgide suguvõsa esindajad Friedrich III, Austria hertsogi Albrecht VI ja Tirooli hertsogi Sigismundi vahel.

Türgiga oli valmis võitlema ainult Albaania juht Skanderbeg, kellest Mehmet jagu ei saanud. Paavst saatis Skanderbegile raha ja nimetas ta ristisõja juhiks. Paavst püüdis 1457 veel kord Euroopa valitsejatega ühiselt kavandada meetmeid Mehmeti ekspansiooni vastu, kuid jälle edutult. Prantsusmaa dofään küll pooldas Calixtuse ettepanekuid, kuid kuningas oli vastu ning vaimulikud olid rahulolematud ristisõja korraldamiseks kehtestatud maksuga, keeldudes mitmes provintsis selle maksmisest. Samasugused meeleolud valitsesid Saksamaa vaimulike ja kuurvürstide seas, Inglismaa käis Rooside sõda, Aragóni ja Genova vahel jätkus sõda, Veneetsia pidas Türgi sõjalaevastiku purustamisest tähtsamaks oma kaubanduse edendamist, Böömimaal möllas troonijärglustüli, ja kui lõpuks valiti kuningaks Jiří z Poděbrad, siis oli tollel liiga palju tegemist oma katoliiklastest ja kariklastest alamate lepitamisega ning Friedrich III-ga kokkuleppele jõudmisega, et hakata ristisõjas osalema.

Ka Ungaris oli troonijärglusega tekkinud probleeme. Troonile pretendeerisid oma abikaasade nimel Saksi hertsog Wilhelm III ja Poola kuningas Kazimierz IV, kuid ei leidnud ungarlastelt praktiliselt mingit toetust. Pestis koos olnud rahvuskogul valiti kuningaks Belgradi vallutaja János Hunyadi poeg Mátyás I, kuid Habsburgid sellega ei leppinud ning valisid 1459 kuningaks Friedrich III.

Niiviisi olid need riigid, mida Türgi oht kõige otsesemalt ähvardas, võimetud midagi ette võtma. Kuigi Mátyás tahtis väga ristisõjaga liituda, oli tal liiga palju tegemist riigisisese korra tagamisega ning Friedrich III pretensioonidele vastuseismisega. Skanderbegil jätkus jõudu ainult Albaania kaitsmiseks.

Kui Aragóni kuningas Alfonso V 27. juunil 1458 suri, sekkus Calixtus riigis puhkenud troonipärimistülisse. Alfonso järglaseks pidi Aragónis ja Sitsiilias saama tema vend Juan II, Napoli kuningriigi pidi aga saama Alfonso poeg Fernando, kelle Alfonso V oli kuulutanud seaduslikuks järeltulijaks. Calixtus, kes oli Napoli senjöör, ei pidanud Fernandot sobivaks kuningaks, tahtes Napoli trooni jätta oma onupojale Pedro Luis de Borjale. See vaidlus pööras Aragóni kuningliku perekonna tema ristisõjaplaanide vastu, mida Calixtus ei jõudnudki korraldada.

1456 saadeti paavstile Liivimaalt mitu kirja, et Tallinna piiskopiks määrataks Paul Einwaldi või mõni teine isik, kes oleks Saksa ordule vastuvõetav.

1. juulil 1456 vabastas paavst kirikuvandest Preisimaa kogudused ja aadlikud. Samal päeval sätestas ta Tartu kapiitli volitused vakantsiperioodil.

Paavst laiendas 1456 Saksa ordu patronaadiõigust Tallinnas.

Calixtus III lubas 12. märtsil 1457 Tallinna piiskopil Ewehard Callel vastu võtta Saksa ordu ordurüü ja loobuda ametisse pühitsemisel Lundi peapiiskopi professioonist.

Aprillis 1457 esitas Reinold Storning Rooma kaebuse Heinrich Vrese peale päranduse asjus.

27. jaanuaril 1458 teatas Riia peapiiskop Silvester Stodewescher paavstile, et Saksa ordu ülemprokuraator Jodokus Hoenstein, Arnold Dattelen ja Andreas Lumpe on Saksa ordu poolt akrediteeritud saadikud Roomas.

13. mail 1458 teatas Taani kuningas Christian I paavstile soovist määrata Saare-Lääne piiskopiks Hoensteini.

Calixtus III määras 26. jaanuaril 1457 Tallinna piiskopiks Ewehard Calle ja 24. juulil 1458 Saare-Lääne piiskopiks Jodokus Hoensteini ^[2].

Calixtus III sätestas 13. novembril 1455 paavstipalee magistri volitused. 1457 ja 1458 tunnustas ta Roueni piiskopkonna sõltumatust Lyoni piiskopkonnast.

Ta määras 1455 frantsiskaanide konventuaalide ja observantide vahendajaks Giacomo della Marca.

Ta lubas klarissidel rajada uusi konvente Bolognas ja Cremonas.

Saksa ordu soovis 1456 paavstilt, et see määraks Tallinna piiskopiks Paul Einwaldi. Paavst laiendas 1456 Saksa ordu patronaadiõigust Tallinnas ja lubas 12. märtsil 1457 Tallinna piiskopil Ewehard Callel vastu võtta Saksa ordu ordurüü ^[1].

16. juunil 1456 kuulutas Calixtus III Jeanne d'Arci vastu esitatud kohtuotsuse õigustühiseks. Paavst langetas otsuse Jeanne'i ema palvel.

Calixtus III sätestas Belgradi juures türklaste üle saavutatud võidu tähistamiseks 1456 Issandamuutmise püha tähistamise 6. augustil.

1456 tunnustas ta Zaragozat palverännukohana.

Ta sätestas 29. juunil 1456 keskpäevase palvuse ajal kirikukellade helistamise.

1456 taunis ta Aquileia riituse kasutamist kirikus.

1457 saatis ta Prantsusmaa kuningale Charles VII-le kuldroosi.

8. oktoobril 1457 määras ta Veneetsia peapiiskopi patriarhiks.

Calixtus III avaldas 28. mail 1456 bulla "Si ad reprimendos", milles keelas kristlastel sotsiaalse lävimise juutidega.

Calixtus III kanoniseeris 4 isikut.

1. Vincent Ferrer 1455
2. Salisbury piiskop Osmund 1. jaanuar 1457
3. Trapani Alberto 15. oktoober 1457
4. Viterbo Rosa 1457

Hispaanlasena soosis Calixtus III oma sugulasi ja katalaanidest kaasmaalasi, mis pani alguse Borgia suguvõsa mõjuvõimule Kirikuriigis. Selline hispaanlaste edutamine tekitas itaallaste seas vastuseisu, mis tipnes tema surma järel hispaanlaste vastase ülestõusuga.

Tema onupoeg Spoleto hertsog Pedro Luis de Borja sai Castel Sant'Angelo kindluse kuberneriks ja Rooma prefektiks, kaks sugulast (paavsti õe Isabeli poeg Rodrigo Borgia, tulevane paavst Aleksander VI ning Luis Juan del Milá (Millán) y Borja) kardinaliks. Rodrigo Borgiast sai 1457 ka kuuria asekantsler.

 

Calixtus III pühitses oma valitsemisajal 9 kardinali 2 konsistooriumil, sealhulgas 3 hispaanlast, 1 prantslase ja 1 portugallase. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Aleksander VI (Calixtuse õepoeg) ja Pius II.

1. konsistoorium, 17. september 1456
   1. Jaime, Lissaboni peapiiskopkonna administraator (22-aastane)
   2. Rodrigo Lanzol-Borja y Borja, paavsti õepoeg, Valencia peapiiskop, hilisem paavst Aleksander VI
   3. Luis Juan del Milá, Segorbe piiskop, paavsti sugulane
2. konsistoorium, 17. detsember 1456
   1. Giovanni Castiglione, Pavia piiskop
   2. Richard Olivier de Longueil, Coutancesi piiskop
   3. Juan de Mella, Zamora piiskop
   4. Enea Silvio Piccolomini, Siena piiskop, hilisem paavst Pius II
   5. Rinaldo Piscicello, Napoli peapiiskop
   6. Giacomo Tebaldi, Montefeltro piiskop

Calixtus III peatas Nicolaus V suurejoonelised kavatsused Rooma ehitiste renoveerimisel ja tema ajal oli ainus suurejooneline renoveerimistöö Roomas Santa Maria Maggiore kiriku katuse parandamine.

20. aprillil 1455 andis ta nõusoleku asutada Freiburgi ülikool ja 29. mail 1456 Greifswaldi ülikool.

Ta toetas humanisti Lorenzo Valla tegevust.

Hispaanias Xátivas ja Gandías on paavsti mälestuseks rajatud monumendid. Teda on freskol kujutanud Pinturicchio.

 

Aastal 1475 ilmunud ajaloolase Bartolomeo Platina teoses "Vitæ Pontificum" sisalduvas eluloos jutustatakse, et Calixtus III olevat ekskommunitseerinud aastal 1456 ilmunud Halley komeedi, pidades seda halvaks endeks Belgradi kristlastest kaitsjatele, kes olid Osmanite riigi vägede poolt ümber piiratud. Hiljem populariseeris ja täiendas seda lugu Pierre-Simon Laplace. 29. juunil 1456 välja antud bullas või dekreedis olevat paavst palunud, et kristlased palvetaksid, et komeet kui Jumala viha sümbol kõrvale kalduks. Bartolomeo Platina (1479) versiooni järgi tuli palvetada, et komeet täielikult türklaste peale kalduks.

Ükski teadaolev algallikas seda lugu ei kinnita. Calixtuse bulla 29. juunist 1456, milles ta kutsus üles avalikult palvetama ristisõja õnnestumise eest, komeeti ei maini. 6. augustiks, mil türklaste piiramisrõngast läbi murti, oli komeet juba mitu nädalat taevast kadunud.

Calixtus III suri 6. augustil 1458 Roomas. Ta maeti Santa Maria della Febbre kabelisse Rooma Peetri kiriku kõrval Vatikanis. Pärast kiriku ümberehitamist 16. sajandil maeti tema säilmed ümber ja 30. jaanuaril 1610 viidi tema säilmed üle Santa Maria de Monserrato kirikusse. Viimati maeti tema säilmed samas kirikus ümber 21. augustil 1889.

Tema järglaseks valiti Pius II.

Surres pärandas Calixtus III 5000 tukatit hospidali ehitamiseks.

Teatmeteose Catholic Encyclopedia väitel paistis Alfonso de Borja oma vaimulikes ametites silma askeetliku eluviisiga, sihikindlusega ning oskusega lahendada keerulisi probleeme, mistõttu temas nähti võimalikku tulevast paavsti. Catholic Encyclopedia artikkel kiidab Calixtuse aatelisust, julgust, energilisust ja püsivust, mis väljendus püüdes ühendada Euroopa valitsejate jõud mittekristliku vaenlase vastu, samas taunib teda onupojapoliitikas ja ahnuses.

• Borgia

• Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
• Liber pontificalis.
• José Rius Serra: Regesta ibérico de Calisto III. Barcelona, 1948–1958.
• Calixtus III dokumendid.

• Anselmo Maria Albareda: Il bibliotecario di Callisto III. "Miscellanea Giovanni Mercati" 4, 1946: 178–208.
• Juan Bautista Altisent Jové: Alonso de Borja en Lérida (1408–1423), después papa Calixto III. Lérida, 1924.
• Luciano Banchi: Ultime relazioni dei Senesi con papa Callisto III. "Archivio Storico Italiano" 5, 1880: 427–446.
• Paolo Brezzi: La Politica di Callisto III: Equilibrio italiano e difesa dell'Europa alla meta del sec. XV. "Studi romani" 7, 1959: 31–51.
• Miguel Llop Catalá: Los papas valencianos: Calixto III y Alejandro VI. "Anales Valentinos" 8, 1982: 229–264.
• Ximo Company Climent: El papa Calixte III, mecenes d'art. X. Company Climent, "Els montcada i Alfons de Borja a la Seu Vella de Lleida". Lleida, 1991: 105–122.
• Anna Maria Corbo: Fonti per la storia sociale romana al tempo di Niccolò V e Callisto III. Roma, 1990.
• Anna Maria Corbo: Note su alcune fonti per la storia sociale romana al tempo di Nicolò V e Callisto III. "Studi romani" 38, 1990: 53–68.
• Francisco Esteve Perendreu: Las bulas de Calixto III sobre el Estudio General de Lérida. "Analecta Sacra Tarraconensia" 63–64, 1990: 257–284.
• Luigi Fumi: Francesco Sforza contro Jacopo Piccinino. "Bollettino per l'Umbria" 16, 1910: 507–608.
• Luigi Fumi: Il disinteresse di Francesco I Sforza alla crociata di Callisto III contro i Turchi. "Archivio Storico Lombardo" 17, 1912: 101–113.
• Ferdinando Gabotto: Papa Callisto III per la liberazione di Lodovico Bolleri: 1 maggio 1458. "Bollettino storico-bibliografico subalpino" 18, 1914: 361–362.
• Joseph Gill: Pope Callistus III and Scanderbeg the Albanian. Orientalia christiana periodica 33, 1967: 534–562; J. Gill, "Church Union: Rome and Byzantium (1204–1453)". London, 1979: 534–562.
• Peter Herde: Johann III. von Grumbach, Bischof von Würzburg (1455–1466), und Papst Kalixt III. "Würzburger Diözesangeschichtsblätter" 41, 1979: 121–140.
• Georg Hofmann: Papst Kalixt III. und die Frage der Kircheneinheit im Osten. "Miscellanea Giovanni Mercati" 3, 1946: 209–237.
• Eduardo Junyent: Biblioteca clásica del papa Calixto III. "Revista del filología española" 29, 1945: 289–292.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Andreas Kraus: Zur Registerführung und Briefexpedition unter Calixt III. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 30, 1974: 529–535.
• Theodor Kurrus: Das Bittgesuch Albrechts VI. um die Bewilligung eines Studiums Generale durch Papst Kalixt III. H. Gerber, "Der Wandel der Rechtsgestalt der Albert-Ludwigs-Universität zu Freiburg im Breisgau seit dem Ende der vorderösterreichischen Zeit. Ein entwicklungsgeschichtlicher Abriss" II. Freiburg, 1957: 206–208.
• Michael Mallett: The Borgias: The Rise and Fall of a Renaissance Dynasty. London, 1969.
• Franz Mares: Das päpstliche Archiv unter Calixt III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 7, 1886: 477–478.
• Constantin Marinescu: Le Pape Calixte III, Alfonse V et l'offensive contre les Turcs. "Bulletin de la Section Historique de l'Académie Roumaine" 19, 1935: 77–97.
• Francesco Martorell: La biblioteca di Callisto III. "Miscellanea Ehrle", V, 1924: 166–191.
• Miguel Navarro Sorni: Alfons de Borja, papa Calixt III. Xàtiva, els Borja: una projecció europea. Xàtiva, 1995: 291–298.
• Miguel Navarro Sorní: Breves del papa Calixt III en el "Archivio di Stato" de Milán. (Ano 1455). "Anthologica annua" 44, 1997: 675–734.
• Miguel Navarro Sorní: Alfonso de Borja, futuro papa Calixto III, y la rectoría de Cocentaina. "Spiritu et veritate (Valencia)". Valencia, 2006: 753–770.
• Miguel Navarro Sorní: Fuentes para la historia de la elección del Cardenal de Valencia, Alfonso de Borja, como Papa Calixto III. "Fuente de agua viva", Valencia, 2007: 563–576.
• Livarius Oliger: Zwei Bullen Kalixtus III. über den Strassburger Mendikantenstreit 1456. "Archiv für elsässische Kirchengeschichte" 5, 1930: 192–198.
• Pio Paschini: La flotta di Callisto III (1455–1458). "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 53–55, 1930–1932: 177–254.
• Ernst Pitz: Supplikensignatur und Briefexpedition an der Römischen Kurie im Pontifikat Papst Calixts III. Tübingen, 1972.
• José Rius Serra: Catalanes y Aragoneses en la corte de Calixto III. "Analecta Sacra Tarraconensia", 3, 1927: 193–330.
• José Rius Serra: Un inventario de joyas de Calixto III. "Analecta Sacra Tarraconensia" 5, 1929: 305–319.
• José Rius Serra: Subsidia biographica vaticana, I, Alonso de Borja, Calixto III. "Analecta Sacra Tarraconensia" 6, 1930: 231–242.
• José Sanchis y Sivera: El obispo de Valencia, don Alfonso de Borja. "Boletín de la Real Academia de la Historia", 88, 1926: 243–313.
• Susanne Schüller-Piroli: Die Borgia Päpste Kalixt III. und Alexander VI. 1980.
• Paul Schwenke, Hermann Degering: Die Türkenbulle Papst Calixtus III. Ein deutscher Druck von 1456 in der ersten Gutenbergtype. Berlin, 1911.
• Matteo Sciambra, Giuseppe Valentini, Ignazio Parrino: L'Albania e Skanderbeg nel piano generale di crociata di Callisto III. "Bollettino della Badia Greca di Grottaferrata" 21, 1967: 83–136.
• Matteo Sciambra, Giuseppe Valentini, Ignazio Parrino: Il "Liber brevium" di Callisto III. La crociata, l'Albania e Skanderbeg. Palermo, 1968.
• Johan Stein: Calixte III et la comète de Halley. Rome, 1909.
• Giuseppe Valentini: La crociata da Eugenio IV a Callisto III. "Archivum Historiae Pontificiae" 12, 1974: 91–123.
• Alfonso Vila Moreno: Calixto III: un Papa Valenciano. 1979.
• George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Calixtus III

• Artikkel Calixtus III kohta (inglise keeles)
• Artikkel Calixtus III kohta. (inglise keeles)
• 1455. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1455. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Calixtus III määratud kardinalid.
• Artikkel Aquileia riitusest. (inglise keeles)
• Artikkel Carvajalist. (inglise keeles)
• Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
• Artikkel Greifswaldi ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel kuldroosist. (inglise keeles)
• Artikkel paavstipalee magistrist. (inglise keeles)
• Artikkel Platinast. (inglise keeles)
• Artikkel Pommerist. (inglise keeles)
• Artikkel Reimsi peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel ristisõdadest. (inglise keeles)
• Artikkel Vallast. (inglise keeles)