Babrujsk

Arheoloogiliste andmete põhjal rajati Babrujski kohale asula V–VI sajandil pKr. Sealt leitud ohtrad kivist tööriistad viitavad aga võimalusele, et seal asus asula ka juba kiviajal.

Esimesed kirjalikud teated Babrujski linna kohta pärinevad 27. aprillist 1387. Aastast 1392 hakkas see kuuluma Vytatutasele. Samast aastast pärinevad ka esimesed teated sealse lossi ja linna omavalitsuse kohta.

XV sajandil – XVI sajandi algul rüüstasid linna korduvalt tatarlased. Samuti käisid Babrujskit rüüstamas Mihhail Lvovits Glinski juhitud Moskva väed 1507.-1508. aasta sõjas. Taas rüüstasid venelased Babrujskit viienda Moskva-Leedu sõja ajal.

Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas linn kuuluma Minski vojevoodkonda ja Rečyca maakonda. Aastal 1618 tulid Niasvižist Babrujskisse jesuiidid, kes rajasid sinna kooli. Aastal 1626 oli linnas kaks õigeusu kirikut ja üks katoliku kirik. Seda ümbritses puittaraga palistatud muldvall, mida tugevdasid kahekorruselised tornid. Linnamüüris oli viis väravat.^[2] Aastal 1639 sai Babrujsk õiguse pidada kaks korda aastas laata.

Aastal 1648 rüüstasid linna kasakad. Nendega liitusid ka kohalikud ülestõusnud, koos purustati linna kaitsnud väed ja uputati kohalik staarost Biarezina jõkke. Aastal 1649 vallutasid Rzeczpospolita väed linna tagasi. Ka uputuse ajal rüüstasid kasakad korduvalt linna, põletades selle aastail 1655 ja 1665 ka maha.

XVII sajandi teisel poolel sai laastatud Babrujskist alev. Aastal 1692 kaotas sealne loss sõjalise tähtsuse. Asula kannatas ka Põhjasõjas, mil sealt suundusid läbi nii Vene kui ka Rootsi väed. Aastal 1772 viidi sinna üle venelaste hõivatud Rečyca arhiiv ja valitsusasutused.

 

Aastal 1793 läks alev Poola teisel jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Linn hakkas kuuluma Minski kubermangu. Aastal 1794 hõivasid Babrujski mõneks ajaks Poola ülestõusust osavõtjad. Aastal 1800 loodi plaan Babrujski ülesehitamiseks. Aastal 1810 alustati sealse kindluse rajamist. Aastal 1812 toimus osaliselt valminud kindluse juures lahing, seejärel piirasid Prantsuse väed kindlust neli kuud, suutmata seda vallutada.

Kindluses paiknenud väeosas, 9. jalaväediviisis, teeninud ohvitseridest olid paljudel head sidemed dekabristidega. Sealse väeosa abil kavatseti aastal 1823 kinni võtta tsaar Aleksander I. Hiljem see plaan hüljati.

 

Linn hakkas intensiivsemalt arenema pärast Liibavi–Romno raudtee valmimist XIX sajandi teisel poolel. Babrujskisse tekkisid erinevad tööstusettevõtted, seal hakati valmistama piiritust, õli, telliseid, tekkisid metsatööstusettevõtted. Linn oli ka tähtis trükitööstuskeskus. Aastal 1902 kaotas suures tulekahjus kodu üle 2500 Babrujski pere, pärast seda asendasid tellistest hooned linnas sinna seni valdavalt ehitatud puidust maju. Aastal 1914 jäi linn rindejoonele ja hiljem hõivasid selle korduvalt erinevad väed.

Linn läks ametlikult Valgevene NSV koosseisu aastal 1920. Pärast seda hakati seal intensiivselt tööstust arendama. Sinna rajati mööblivabrik, aastal 1929 valmis seal puitu töötlev vabrik, mis oli suurim omalaadne Euroopas. Aastal 1930 hakkas seal tegutsema Valgevene suurim õmblusvabrik. Teise maailmasõja alguseks oli üks Babrujsk tähtsamaid tööstuslinnu Valgevene NSV territooriumil.

 

Saksa väed hõivasid linna 28. juunil 1941. Sõjategevus (Smolenski lahing (1941)) jätkus linna all siiski ka veel juulis, mil NSV Liit alustas vasturünnakut. Kohe pärast linna okupeerimist rajasid Saksa väed sinna kaks sõjavangide laagrit, kus oli kokku 44 000 sõjavangi. Kokku oli linnas neli laagrit, vange üle 100 000. Linnas elanud arvukad juudid sunniti elama sealses getos, suurem osa neist hukkus sõja ajal. Linn vabastati 29. juunil 1944 pärast viis päeva kestnud lahinguid. Linn kaotas sõjas üle poole oma elanikest.

Aastal 1944 sai linnast samanimelise oblasti keskus. Oblast likvideeriti aastal 1954. Aastal 1949 tegi Georgi Malenkov ettepaneku nimetada linn ümber Stalinskiks, aga see ei läinud läbi.^[3]

Aastast 2005 tegutseb linnas õigeusu kiriku nunnaklooster.

 

 

1897. aastal oli Babrujskis 34 336 elanikku, kellest 20 795 ehk 60,5% olid juudid. 1939. aastal elas Babrujskis 84 107 elanikku, neist umbes 25 tuhat ehk ligi 30% olid juudid. Teise maailmasõja ajal mõrvasid hitlerlased umbes kakskümmend tuhat kohalikku juuti, kes olid jäänud natsliku võimu kätte. 1999. aasta andmete põhjal oli juutide osa Babrujski elanikkonnast 0,6 protsenti.

Vaatamata sellele, et pärast Teist maailmasõda on linna jäänud üsna vähe juute, süüdistas Valgevene president Alaksandr Łukašenka neid linnas kujunenud keerulises olukorras, öeldes, et nad olevat muutnud linna sigalaks. "...Juudid, erinevalt Moskva venelastest, ei armastavat muru niita..."^[4]

2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Babrujski elanikest valgevenelasi 83,06%, venelasi 13,22%, ukrainlasi 1,89%, juute 0,27%, poolakaid 0,27% ja muudest rahvustest inimesi 1,29%.

Nõukogude perioodil on Babrujsk arenenud suureks tööstuslinnaks. Linnas on keemiatööstus (AAT «Biełšyna» – suur rehve tootev ettevõte, mille tooteid turustatakse põhiosas Venemaal, üks kahest hüdrolüüsi kasutavast vabrikust Valgevenes), mitu metalli töötlemisega tegelevat ettevõtet (põhiliselt valmistatakse põllumajandustehnikat, kuid ka veoautodele mõeldud pidureid ja traktorite detaile), metsandusettevõtted, puidutöötlemisega tegelevad firmad, kergetööstusettevõtted ja toiduainetetööstuse ettevõtted (kondiitritoodete vabrik, õlle valmistamine).^[5]

Linnas on 27 keskkooli, kaks põhikooli ja kolm gümnaasiumi. Lisaks tegutsevad 12 spordikooli, kolm muusikakooli ning kunstikool ja kunstikallakuga kolledž. Keskeriharidust annavad seitse kolledžit ja kaks tehnikumi.

Babrujskis on ka kahe ülikooli filiaalid, kus on võimalik omandada kõrgharidust. Mõlemad annavad majandusalast haridust.

Babrujski linnal on sõprussidemed üheksa linnaga.^[6] Lisaks on sõlmitud koostöölepe Moskva linna Sokolniki rajooniga.

•  
  Püha Jüri õigeusu kirik (1905–1907)
•  
  Babrujski vana katoliku kirik
•  
  Katoliku kirik aastast 1906
•  
  Babrujsk
•  
  Tank T-34 Babrujskis
•  
  Maja aadressil Puškini 211
•  
  Babrujski jäähall
• Babrujski vana raamatukogu
  Babrujski vana raamatukogu
•  
  Sünagoogi varemed Babrujski linnas
•  
  Babrujsk, Lenini väljak

Babrujskist on pärit Valgevene popmuusikaansambel Bi-2.

 

 

 

 

 

• Aleksandr Bjalozor – Vene õigeusu piiskop
• Mikałaj Azbukin – Valgevene geograaf ja koduloolane
• Siamion Valfson – Valgevene filosoof
• Viera Charužaja – Valgevene partisan
• Eduard Biełahuraŭ – Valgevene kunstnik
• Taciana Arciušyna – Valgevene riigitegelane
• Anatol Hałuza – Valgevene käsipallur
• Andrei Mihnevitš – Valgevene kuulitõukaja
• Alesia – Valgevene laulja
• Rusłan Alachno – Valgevene laulja
• Załman Harelik – Valgevene geoloog
• Maksim Neofit Buinitski – Ukraina filmirežissöör
• Dzmitryj Alisiejka – Valgevene jalgpallur
• Alena Amielusik – Valgevene jalgrattur
• Andrej Arłoŭski – Valgevene võitluskunstide asjatundja
• Isidar Bałocin – Valgevene tenor
• Arciom Bułojčyk – Valgevene jalgpallur
• Michaił Navumavič Hierčyk – Valgevene luuletaja
• Jevgeni Golant – Vene pedagoog
• Siarhiej Košal – Valgevene jalgpallur
• Ihar Bokij – Valgevene ujuja
• Florian Czarnyszewicz – Poola kirjanik
• Michaś Kukabaka – Valgevene dissident
• Celia Dropkin – USA juudi luuletaja
• Arkadi Duchin – Iisraeli muusik
• Berl Katznelson – Iisraeli poliitik
• Kadish Luz – Iisraeli poliitik
• Grigorijs Ņemcovs – Läti ajakirjanik
• Jelena Piskun – Valgevene võimleja
• Yitzhak Tabenkin – Iisraeli poliitik
• Gary Vaynerchuk – USA ärimees
• Iryna Miadzviedzieva – Valgevene näitleja
• Aleksandr Orlov – Nõukogude salateenistuse agent
• Alaksandr Prakapienka – Valgevene jalgpallur
• Victor Reneischi – Moldova sõudja
• Vladimir Sanin – Nõukogude kirjanik
• Efraim Sevela – Vene kirjanik
• Yosef Tunkel – juudi humorist
• David Shimoni – Iisraeli luuletaja
• Uładzimir Uładamirski – Valgevene näitlejanna
• Michaś Łyńkoŭ – Valgevene kirjanik
• Karl Opperman – Saksa-Vene arhitekt
• Fjodor Konjuhov – Vene rändur ja kirjanik
• Pimien Pančanka – Valgevene luuletaja
• Ritšard Jazvinski – Vene riigitegelane
• Aleksandr Bloh – Vene jurist
• Aron Gaister – Nõukogude riigi- ja majandustegelane
• Barys Mikulič – Valgevene kirjanik
• Dźmitry (Drazdoŭ) – Valgevene õigeusu piiskop
• Źmicier Jackievič – Valgevene ajaloolane
• Ilja Abelev – Vene võimlemistreener
• Biarnard Bychoŭski – Valgevene filosoof
• Uładzimir Ałoŭnikaŭ – Valgevene helilooja
• Andrej Vajciachovič – Valgevene arheoloog
• Isak Davidovič – Valgevene graafik
• Siamion Damarad – Valgevene kunstnik
• Anatol Kalinin – Valgevene matemaatik
• Aron Kastalanski – Valgevene kunstnik
• Mikałaj Łazakovič – Valgevene matemaatik
• Dzianis Lebiedzieŭ – Valgevene jalgpallur
• Alhierd Mališeŭski – Valgevene kunstnik
• Jakaŭ Hordzin – Valgevene kabetaja
• Ruslan Kogan – Austraalia ärimees
• Samuil Lozinski – Vene ajaloolane
• Sergei Sikorski – Vene sõjaväelane
• Viktar Ciemušaŭ – Valgevene ajaloolane
• Sciapan Ciemušaŭ – Valgevene ajaloolane
• Leonid Švab – Vene luuletaja
• Fjodor Nikitin – Vene sõjaväelane

  Babrujsk – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• Babrujski linnavalitsuse koduleht (vene keeles)
• Babrujskist portaalis Radzima.org (inglise, valgevene, vene ja poola keeles)
• Babrujsk Valgevene fotoentsüklopeedias (vene keeles)