Balti eraseadus

Balti eraseadus (lühend BES, nimetatud ka Balti eraseadustik, tsiviilseadustik; saksa keeles Liv-, Est- und Curländisches Privatrecht) oli Balti provintsiaalõiguse kolmas jagu, mis kehtestati 1865. aastal^[viide?].

Balti eraseaduse koostas Friedrich Georg von Bunge, kelle ülesandeks oli kodifitseerida kõik seni Liivimaal, Eestimaal, Kuramaal ja Narvas kehtinud seadused ja üksikud privileegid. Kuna tal ei olnud volitust neid muuta ega ühtlustada, jäi kehtima arvukalt kasuistlikke norme eri piirkondade ja seisuste kohta, mille tõttu sai Balti eraseadus väga mahukas (36-paragrahviline sissejuhatus ja eriosa 4600 paragrahvi).

Balti eraseadus on üles ehitatud Rooma õiguse süsteemi järgides. Originaaltekst on saksa keeles. Venekeelne tõlge valmis Modest Korffi juhatusel. Venestusajal võeti ametliku tekstina kasutusele venekeelne tõlge, kuigi saksakeelne tekst oli täpsem.

Kohalikud õigusnormid on järgmised:

• Liivimaa maaõigus (kehtis ka Tartu ülikoolis kuni venestuseni)
• Eestimaa maaõigus (kehtis ka Toompeal, Paides ja Paldiskis)
• Kuramaa maaõigus
• Piltene linnaõigus
• Liivimaa linnaõigus
• Eestimaa linnaõigus (kehtis Tallinna all-linnas, Haapsalus ja Rakveres)
• Kuramaa linnaõigused
• Narva linnaõigus

Need 1864. aastal kehtinud õigusprovintside piirid kehtisid kuni 1944. aastani, sõltumata hilisematest administratiivpiiride muutmistest. See tähendab, et pärast 1864. aastat asutatud uutes linnades ja linnadega liidetud maa-aladel kehtis edasi senine maaõigus. Nii on ka 1938. aasta linnaseaduses (XVII osa) rõhutatud, et selle seadusega linnadeks muudetud alevite maa-aladel jääb kehtima seal senini kehtinud tsiviilõigus.

Talupoegade (Liivimaa 1860, Saaremaa 1819, Eestimaa 1856 ja Kuramaa 1817) eraõigused ei sisaldu Balti eraseaduses, vaid on välja antud eraldi.

Balti eraseadust muudeti korduvalt, eriti seoses 1889. aasta kohtureformiga.

1920. aastal vastu võetud seisuste kaotamise seadus nägi ette Balti eraseaduse laiendamise kõigile seisustele, kuid selle sätte jõustamine lükati edasi ja talurahvaseadused jäid jõusse. 1940. aastaks jõuti välja töötada uue tsiviilseadustiku eelnõu, kuid seda ei jõutud kehtima panna. 1. jaanuaril 1941 asendati BES Vene NFSV Tsiviilkoodeksiga, kuid taasjõustati Saksa okupatsiooni ajal ja kaotas lõplikult kehtivuse uue Nõukogude okupatsiooni ajal.

Täielikku eestikeelset Balti eraseaduse tõlget ei ole siiani välja antud. Peale esimese, 1864. aasta, trüki on 1890. ja 1902. aastal välja antud saksakeelsed eraväljaanded ja venekeelsed täiendused kuni 1914. aastani. Pärast 1918. aastat Eestis kehtestatud muudatused ja täiendused on eesti keeles ja avaldati Riigi Teatajas.