[go: up one dir, main page]

Artur Adson

Eesti luuletaja, memuarist ja kriitik

Karl Arthur Adson (3. veebruar (vkj 22. jaanuar) 1889 Tartu5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.

Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal. Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal (1907–1912) ja alates 1912. aastast Tallinnas maamõõtjana. Alates 1918. aastast tegi kaastööd ajalehtedele Tallinna Teataja, Sotsialdemokraat ja Postimees. 1920. aasta sügisest oli Tallinna Teataja toimetuse liige, sama aasta lõpust ka Päevalehe toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana[1]. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samas kirjutas ta ka teatri- ja kirjanduskriitikat, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

5. oktoobril 1935 määrati Artur Adson filmiinspektoriks[2].

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

 
Underi ja Adsoni hauakivi Stockholmi Skogskyrkogårdeni kalmistul

Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule. 9. juunil 2016 maeti ta koos abikaasa Marie Underi, viimase tütre Hedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

Teosed

muuda

Luulekogud

muuda

Mälestusteraamatud

muuda

Näidendid

muuda
  • "Toomapäev" (Tartu 1928)
  • "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
  • "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
  • "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
  • "Orpheus põrgus" (Tallinn 1932)
  • "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
  • "Elav kapital" (Tallinn 1934)
  • "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
  • "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

Teatriraamatud

muuda
  • "Das estnische Theater" (Tartu 1933)
  • "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
  • "Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

Lasteraamat

muuda
  • "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

Artiklid

muuda

Päevik

muuda
  • Rootsi päevik. Katkendeid. Sissejuhatus, katkendite valik ja kommentaarid: Rutt HinrikusLooming 2009, nr 10, lk 1367–88 ja nr 11, lk 1541–63

Kirjavahetus Tuglasega

muuda

Tunnustus

muuda

Tsitaat

muuda

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.

Viited

muuda
  1. "Eesti ajakirjanikud – Lühikesed eluloolised andmed". Õitsituled ; nr.1 1922 (lk45).
  2. Peaministri käsukiri nr. 6 5. oktoobrist 1935

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda