Antisthenes

Antisthenes sündis ateenlasest isa, samuti nimega Antisthenes, ja traaklannast ema pojana. Väidetavalt ei olnud ta Ateena seaduslik kodanik, vaid nóthos (νόθος). Perekond oli jõukas, kuid vaesus aja jooksul. Antisthenes paistis silma oma vaprusega Peloponnesose sõja Tanagara lahingus aastal 426 eKr. Ta õppis retoorikat Georgiase ja võimalik, et ka Hippiase ja Prodikose juures ning pärast seda oli Sokratese pühendunud õpilane. Antisthenes agiteeris sõpru, et nood käiksid iga päev jalgsi Pireusest Ateenasse teda kuulamas. Platoni "Phaidoni" järgi oli ta kohal ka Sokratese surma juures. Ta ei andestanud oma õpetaja tagakiusajatele kunagi. Pärast Sokratese surma avas Kynosargeses oma gümnaasiumi, mille õpilased olid peamiselt mittetäieõiguslikud ja vaestest oludest ateenlased. Ta oli karmi käega ja õpilasi oli tal vähe, neist kõige kuulsamaks sai Diogenes. Teadaolevalt oli ta elus veel pärast Leuktra lahingut (371 eKr), kuna oli võrrelnud teebalaste võitu koolipoiste kambakaga õpetaja vastu. Antisthenes suri Ateenas umbes 80-aastaselt.

Diogenes Laertios kirjutab oma teoses "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest"^[1], et Antisthenese filosoofilise pärandi moodustab kümme raamatut, kuid nendest on meieni jõudnud vaid üksikud katkendid. On siiski oletatud, et talle võis kuuluda dialoog Hippias.^[2] Tema lemmikteemad keerlesid ümber voorusliku ja targa inimese tegevuste. Vooruslikkus on õpetatav, lahutamatult seotud tahte ja tegudega ning ainuüksi sellest peaks piisama õnneks, see nõuab kõigest sokrateslikku tugevust. Ainult vooruslikud inimesed on üllad; tark inimene on iseseisev ja ei juhindu avalikes tegevustes mitte ühiskondlikult kehtestatud seadustest, vaid enda vooruslikest tõekspidamistest. Sokratese õpilasena on Antisthenes öelnud, et kõik, mida tark inimene peab tegema, on püüelda täiusliku vooruslikkuse poole ja nauding pole mitte ainult tarbetu, vaid ka paratamatu pahe. Teadaolevalt on ta õnnistuseks pidanud valu, isegi halba mainet ja öelnud, et oleksin pigem hull, kui otsiksin naudingut. On siiski tõenäoline, et ta ei pidanud väärtusetuks kõiki naudinguid, vaid ainult neid, mis tulenevad sensuaalsete või kunstlike ihade rahuldamisest. Ta on ülistanud naudinguid, mis pärinevad hingest ja targalt valitud sõprusest. Ülim hüve on vooruslikus, mis kord omandatuna ei lähe enam kaduma ning mis vabastab targa inimese eksimustest. Aristoteles pidas Antisthenest küll harimatuks ja lihtsakoeliseks ning Platon väitis, nagu oleks ta tegelenud asjatute dialektiliste probleemidega, aga need kirjeldused võivad tuleneda akadeemia ja küünikute koolkondade omavahelisest konkurentsist.

Hilisematel aegadel on Antisthenest peetud küünikute koolkonna rajajaks, ehkki ta ise ei oleks arvatavasti saanud sellise mõiste tähendusest aru. Kui Aristoteles veel põlvkond hiljem Antisthenesest kirjutas, viitas ta mitu korda tema järgijatele kui antisthenelastele, mitte küünikutele. On palju hilisemaid jutustusi kurikuulsast küünikust Diogenesest Sinopest, kes olevat astunud ustava koerana Antisthenese jälgedes, kuid puuduvad kindlad tõendid, et need kaks kuulsat meest päriselt üldse kohtusidki. Pärast Sinopest pärit võltsitud mündileidude dateerimist väidavad mõned teadlased, et Diogenes võis kolida Ateenasse alles pärast Antisthenese surma. Teised väidavad vastupidist, et tõendusmaterjalid müntide kohta pole pädevad ja Diogenes võis Ateenasse jõuda juba aastal 340 eKr. Samuti on võimalik, et Diogenes võis Ateenat külastada enne Sinopest pagulusse sattumist.

On arvatud, et Antisthenest Diogenesega seostavad lood mõtlesid hilisemal perioodil välja stoikud, et luua oma õpetuse ahel Sokratese, Antisthenese, Diogenese ja Kratese kaudu Zenonini. Kindel on see, et Antisthenes võttis kasutusele oma veendumustel põhineva askeetliku eluviisi ja arendas välja mitmed filosoofilised põhitõed, millest said inspiratsiooni nii Diogenes kui ka teised hilisemad küünikud.

• Internet Encyclopedia of Philosophy Antisthenes (c. 446—366 B.C.E.)