Aldo Moro

Aldo Romeo Luigi Moro (23. september 1916 Apuulias Lecce provintsis Magliees – 9. mai 1978 Rooma) oli Itaalia poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) Itaalia peaminister ning mitu korda välisminister.

Aldo Moro
Sünniaeg	23. september 1916
Surmaaeg	9. mai 1978 (61-aastaselt)
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Moro omandas klassikalise keskhariduse Tarantos lütseumis. Kuni 1939 õppis ta Bari ülikoolis õigusteadust. Hiljem sai ta seal 1941 õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja 1942 kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni 1963. aastani, mil ta sai peaministriks.

1935 astus Moro Itaalia katoliiklike üliõpilaste liidu (Federazione Universitaria Cattolica Italiana) liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal Giulio Andreotti. Seejärel asutas ta väljaande La Rassegna, mis ilmus 1943–1945. 1945 sai ta ajakirja Studium toimetajaks ja mittepoliitilise modernismivastase katoliikliku organisatsiooni Azzione Cattolica presidendiks (see organisatsioon tegutses piiskoppide kontrolli all).

1945 abiellus Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), naid said neli last: Maria Fida (1946), Agnese (1952) ning Anna ja Giovanni (1958).

Kuulus Kristlik-Demokraatlikku Erakonda (Democrazia Cristiana), mis asutati 1943, ja oli üks selle vaimseid juhte. Kui 1946 valiti Itaalia Konstitutsiooniline Assamblee, valiti ka Moro selle liikmeks, kus ta aitas välja töötada Itaalia põhiseadust. Kui assamblee 1948 laiali saadeti, valiti ta samal aastal Itaalia parlamenti ja valiti kohe Alcide De Gasperi 5. valitsuse välisministri asetäitjaks. 1953 valiti ta parlamendi ülemkotta, kus juhtis kristlike demokraatide saadikurühma.

Moro oli mitu korda minister: aastatel 1955–1957 Itaalia justiitsminister, 1957–1959 Itaalia haridusminister, 1963–1968 Itaalia peaminister, 1964–1965, 1969–1972 ja 1973–1974 Itaalia välisminister ning 1974–1976 uuesti peaminister.

Koostöös kommunistliku partei juhi Enrico Berlingueriga õnnestus Morol 1970. aastate lōpus läbi suruda nn. ajalooline kokkulepe (Compromesso storico), millega kristlikud demokraadid ja kommunistid teineteisele lähenesid. Pärast 1976. aasta valimisi, kui Moro ametist lahkus, moodustas tema järglane peaministritoolil Giulio Andreotti vähemusvalitsuse, mida nimetati "umbusaldushääletuseta valitsuseks" (governo della non sfiducia) – Berlingueri juhtimisel kommunistid (lisaks ka sotsialistid ja liberaalid) usaldushääletusel ei osalenud ning Andreotti saigi piisavalt hääli nii saadikutekojas kui ka senatis, et saada peaministriks.

16. märtsil 1978 röövisid ta Punaste Brigaadide terroristid ja hoidsid kinni ühes Rooma korteris. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.^[1]

2007. aasta 4. mail võeti parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega 9. mai kuulutati mälestuspäevaks – Aldo Moro ja kõigi terroriohvrite mälestuseks.