Alonso Cano
See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) |
Alonso Cano Almansa või Alonso Cano (19. märts 1601 Granada – 3. september 1667 Granada) oli mitmekülgne 17. sajandi hispaania kunstnik, kes viljeles nii maalikunsti, skulptuuri kui ka arhitektuuri.[1]
| Alonso Cano | |
|---|---|
 Alonso Cano autoportee (koopia), õli lõuendil, Cádizi muusuemi kogu | |
| Sünniaeg |
19. märts 1601 Granada |
| Surmaaeg |
3. september 1667 Granada |
| Rahvus | Hispaania |
| Elukutse | kunstnik |
| Tegevusala | maalikunst, skulptuur, arhitektuur |
| Abikaasa |
María Figuero María Magdalena de Uceda |
| Vanemad | Miguel Cano |
Elukäik
muudaGranada (1601–1614)
muudaAlonso Cano oli pärit Granada linnast ja sündis peres, kus isa Miguel Cano oli altarimaalide ja retaablite looja. Tänu sellele oli noorel Alonsol võimalik juba varases eas töökojas abiks olla ja õppida.[2]
Sevilla (1614–1639)
muudaIsa elukutse tõttu, mis sõltus kunstiteoste tellimustest, otsustati kolida 1614. aastal perega Sevillasse, mis oli provintsiaalsema Granadaga võrreldes tähtis kaubanduslinn ja seega võimekama kunstitellijaskonnaga.[2] Kuna Alonso oli oma pere viiest lapsest ainus, kes isa jälgedes kunstiga tegelema hakkas, oli ka tema jaoks oluline õppida Hispaania tolle aja olulisimas kunstikeskuses.[3] Sevillasse jõudnuna jätkas Alonso algupoolest õpinguid isa töökojas. Mõni aasta hiljem jätkas Alonso õpinguid Sevillas Francisco Pacheco käe all, kelle juures oli õpipoisiks ka noor Diego Velázquez.[2]
1625. aastal abiellus Alonso Cano samuti kunstnike perest pärit María Figueroga, kuid abikaasa suri juba kaks aastat hiljem. 1626. aasta aprillis sooritas Cano meistrieksami ja sai maalimeistriks,[2] mis võimaldas tal luua teoseid ka iseseisvalt. Varem oli Alonso siiski saanud raha teenida vaid isa töökojas tellimusi täites.[4] Osaliselt on Alonso Cano varajane looming loodud koos isa abiga, kuid siiski on eristatud ka eraldiseisvalt valminud teoseid.[5] 1630. aastal sai Cano ka Sevilla maalimeistrite gildi juhiks.[4]
Olnud neli aastat vallaline, sõlmis Cano uue abielu. Tema naiseks sai jõukast perest pärit vaid 12-aastane María Magdalena de Uceda. Tüdruk oli maalikunstnikust onu hoole all, kes vaid mõni kuu pärast abielu sõlmimist suri, mis seletaks tüdruku noores eas mehelepanekut.[6] Alonso Cano oli küll hinnatud kunstnik ja uue abikaasa võtmisega kaasnes suur kaasavara, kuid siiski olid tal finantsraskused ja suured võlad. 1636. aastal sattus Cano võlgade tõttu isegi vanglasse, kust tema kunstnikust sõber Juan del Castillo ta välja aitas.[7]
Madrid (1639–1652)
muudaAlonso õnneks oli aga Felipe IV minister Conde Duque de Olivares kuulnud läbi Velázqueze tema loomingu kohta, tänu millele kutsus minister Alonso Madridi tööle. Seega 1639. aastal suunduski Cano abikaasaga Madridi, kus ta hakkas tööle kuningas Felipe IV õukonnakunstniku[7] ja prints Baltasar Carlose joonistusõpetajana.[8]
Cano loomingut mõjutas oluliselt 1640. aastal toimuud kuninga uusima residentsi, Buen Retiro palee põleng. Alonso Cano ja Diego Velázquez värvati tööle, et taastada kahjustada saanud palees olnud maalid. Selleks said nad uurida suurt osa kuninglikust kunstikogust, mis oli Cano maalikeele jaoks silmiavav: suurimaks mõjuavaldajaks sai Veneetsia renessansskunst eelkõige värvikäsitluse poolest.[9] See oli aga tema loomingus uuenduslik, sest Cano oli varem siiski eelkõige oma joonistusoskuse või joonepõhise maali poolest tuntud olnud.[10]
Alonso Cano iseloomustuseks on kirjutanud tema kaasaegne Jusepe Martínes Madridis elatud ajast, et ta olevat aega kasutanud rohkem maalikunsti üle arutlemiseks kui selle loomiseks. Kui vähegi võimalus tekkis, soovis ta näha uusi teoseid. Kunsti loomine oli tema jaoks seega üldiselt intellektuaalne tegevus.[11]
Alonso Cano elu suureks pöördpunktiks kujunes 1644. aasta, mil tema naine María Magdalena tapeti läbi une viieteistkümne noahoobiga. Kuna mõrvar põgenes sündmuspaigalt, hakati süüdistama teos Canot, kuna arvati, et ta oli olnud armukade või soovis võtta uue naise. Järgnesid alusetult läbi viidud piinamised. Pärast vabaks laskmist põgenes Cano Valenciasse kartuuslaste kloostrisse, kus plaanis ka mungaks hakata.[11] Mungaks ta siiski ei hakanud ning mõne aja pärast läks Cano tagasiMadridi, kus ta elas ja tegi tellimustöid. 1651. aastal otsustas ta lõpuks naasta kodulinna Granadasse, kus lootis leida hingerahu.[12]
Granada (1652–1657)
muudaGranadasse jõudnult hakkas Alonso Cano peamiselt töötama Granada katedraali sisedekoori ja maalingutega. Olulisimaks teoseks katedraali interjööris sai seeria "Neitsi elu". Seeria maalis Cano õlivärvidega lõuenditele. Töötades Granada katedraalis, tahtis Cano saada ka sealseks vaimulikuks. Antud soovi ei tahetud aga täide viia, sest Cano ei osanud piisavalt hästi ladina keelt ning teda ei peetud isiksuselt selleks ametiks sobilikuks. Seega otsustas Cano naasta Madridi, kus ta tahtis saada vajaliku kinnituse kuninglikult õukonnalt, kellelt ta oli varem heakskiidu saanud.[13]
Madrid (1657–1660)
muudaMadridi jõudnult sai Cano õukonnalt ja isegi paavsti esindajatelt vaimulikuks saamiseks heakskiidu. Ühtlasi nõuti, et Granada katedraali vaimulikud maksaksid talle palka ka aja eest, mil ta käesolevat probleemi lahendades ei saanud ajutiselt katedraalis oma tööd jätkata. Olukord kohe aga ei lahenenud. Järgnes periood, kus katedraali vaimulikud ei tahtnud Canole töö eest maksta.[14]
Granada ja Málaga (1660–1670)
muudaViimasteks eluaastateks naasis Alonso Cano siiski oma kodulinna, kus jätkas eelkõige Granada katedraali “Neitsi elu” seeria maalimise ja lõpetamisega. Pärast seeria lõpetamist läks ta aga Málagasse, kuna sealne piiskop oli ta kutsunud tegema töid sealsesse katedraali. 1666. või 1667. aasta alguses naasis Cano Granadasse, kus ta enam suuremaid töid ei teinud. Traagiline oli aga see, et kuna Alonso Cano suri suurtes võlgades, ei olnud teda võimalik missal matta väärikaimal viisil. Oma testamendis kirjutas ta vaid lootuse, et ehk keegi tema tuttavatest katedraalis oleks valmis selle nimel midagi ette võtma. Seda ka tehti ning Alonso Cano maeti 3. septembril 1667 Granada katedraali krüpti.[15]
Maalikunst
muudaAlonso Cano varajane looming maalikunstnikuna pärineb Sevillaa elamise ja õppimise ajast. Üks sellistest näidetest on maal "Püha Agnes", mille Cano maalis 1635.–1638. aastal. Teoses tuleb hästi esile Hispaania kunstile omane tõsise esinduslikkuse kujutamine. Eriti on võimalik märgata Cano varajasele loomingule eriliselt omast joonistuspõhist maalilaadi, mis põhimõtte poolest sarnaneb Firenze renessansskunstiga, kus samuti on esikohal joonekäsitlus, mitte niivõrd värv.[16] On leitud, et teoses tuleb teatud tasandini esile ka tenebristlik valguskäsitlus ehk valguse läbi proovitakse esile tuua kontrastsust.[17] Kontrastsus tuleb aga veel paremini esile teoses "Evangelist Johannese ilmutus Jeruusalemmast", mille Cano maalis Sevillas. Teos oli algupoolest osa suuremast altarimaalist. Arvatavasti võttis kunstnik figuure maalides eeskujuks ka skulptuurid, tänu millele ta saavutas veelgi efektsema kontrastsuse ja jõulisuse.[18]
Alonso Cano maalikeel muutus ajal, kui ta elas ja töötas Madridis. Eelkõige siis, kui ta oli pärast Felipe IV residentsi põlengut kuninglike maalikogudega kokku puutunud. Olulisimaks mõjutajaks oli Veneetsia renessansskunst, mille järel muutus Cano maalikeel varasemast joonepõhisest laadist enam koloriiti jälgivaks.[9] Sellel perioodil valmis teos nimega "Kaevu ime", mida hindasid kõrgelt Cano kaasaegsed. Maali puhul on näha ka Velázqueze stiili mõju.[16] Teosel on kujutatud stseeni Püha Isidori imest. Kuna Püha Isidor on Madridi kaitsepühak, oli vaitud stseen sobilik Madridi Santa Mará de la Almudena kiriku jaoks, kuhu maal ka peaaltari kohale asetati. Uuenduslik on see, et kujutatud stseen mõjub argipäevasena, tegelased on juhuslikes või inimlikes poosides, mille puhul pole nii palju esinduslikkusele rõhutatud.[19]
Granada katedraali interjööri valmistas Cano seitsmest maalist koosneva sarja neitsi Maarja elust.[13]
Skulptuur
muudaGranada linnas ja mitmel pool Hispaanias oli 17. sajandil levinud nikerdatud harduskujude valmistamine. Väiksemõõtmelisi polükromeeritud kujusid valmistas ka Alonso Cano, keda on peetud Granada kunstikoolkonna oluliseks alusepanijaks.[20] Cano varasest loomingust Sevillas ongi rohkem säilinud skulptuure ja altariretaableid kui maalikunsti, kuid sellestki on teatav osa kaduma läinud.[5] Siiski valmistas Cano kokkuvõttes skulptuure vähem kui maalikunsti, kuid sellegi poolest ei peeta seda vähemväärtuslikuks. Iseloomulik on Cano puhul ka see, et erinevalt teistest oma kaasaegsetest Hispaania kunstnikest, nagu Velázquez ja El Greco, pööras Alonso Cano tähelepanu ka nn väiksematele kunstidele, nagu altariretaabli valmistamine ja teistelegi insenertehnilisematele ülesannetele.[21]
Tuntuimad Alonso Cano skulptuurid "Madonna Petlemmast" ja "Immaculata (Patuta eostus)", mis on mõlemad loodud Granada katedraali jaoks. Sevilla perioodist on olulisimad skulptuurid Lebrija kihelkonnakirikus. Need on "Madonna lapsega", "Püha Peetrus" ja "Püha Paulus", mida on peetud oma aja kõige paremaks ekspressiooni väljenduseks ja vormi tajumiseks Hispaanias.[22] Alonso Cano skulptuuri paremuseks peetakse aga meesfiguure, mille ta oma elu lõpupoolel nikerdas. Üks nendest on "Püha Antonius Paduast", kus on eriliselt otsitud vormilahenduse võimalusi. Kõige paremini tuleb esile Alonso Cano küpsus ja kunstiline meisterlikkus kolmikgrupis "Convento del Angel". Barokse vormikeele ja dünaamika parimaks näiteks peetakse aga skulptuuri "Püha Joosep ja Jeesuslaps", kus draperiid langevad mööda figuure erilise voogavusega.[23]
Arhitektuur
muudaKuigi Alonso Cano oli eelkõige maalikunstnikuna tuntud, tegi ta siiski ka arhitektuurikavandeid. Peamiseks või tuntuimaks saab pidada Granada katedraali fassaadi. Cano esitas selle kavandi oma elu lõpupoolel 1664. aastal. Fassaadis tuleb esile mänglev liigendus, kus nii portaal kui ka mõned seinaosad on eenduvad. Üldmuljelt meenutab fassaad triumfikaart. Kasutusele on võetud ka klassitsistlikule kunstile omane ümarkaare motiiv. On leitud, et Cano võttis selle eeskujuks Alberti Sant’ Andrea kirikus Mantovas nähtu. Fassaadi pilastreid kaunistavad medaljonid ja kapiteelidena mõjuvad eenduvad horisontaalsed seinaribad. Pärast seda, kui Granada katedraali fassaad 1684. aastaks valmis sai, kujunes fassaadist eeskuju paljudele tulevastele hoonetele Andaluusias ja Kagu-Hispaanias.[8]
Galerii
muudaViited
muuda- ↑ Véliz, Zahira. "Quotation in the Drawing Practice of Alonso Cano". Master Drawings. 37 (4): 373 – cit. via JSTOR.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Stratton, Suzanne (2003). "Cano, Alonso". Grove Art Online. Vaadatud 16. novembril 2024.
- ↑ Wethey, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 13.
- ↑ 4,0 4,1 Wethey, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 15.
- ↑ 5,0 5,1 Cook, Walter W. S. "Review: [Untitled]" (PDF). College Art Journal. 16 (1): 83 – cit. via JSTOR.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 16.
- ↑ 7,0 7,1 Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 17.
- ↑ 8,0 8,1 Borngässer, Barbara (2008). "Barokkarhitektuur Hispaanias ja Portugalis". Toman, Rolf (toim). Barokk: Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tõlkinud Sepp, Margit. Koolibri. Lk 92. ISBN 978-9985-0-2041-8.
- ↑ 9,0 9,1 Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 18-19.
- ↑ Wethley, Harold E. "Alonso Cano's Drawings". The Art Bulletin. 34 (3): 1 – cit. via JSTOR.
- ↑ 11,0 11,1 Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 20-21.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 23.
- ↑ 13,0 13,1 Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 22-23.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 24-26.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 26-28.
- ↑ 16,0 16,1 Cook, Walter W. S. "Review: [Untitled]". Collage Art Journal. 16 (1): 84 – cit. via JSTOR.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 4.
- ↑ "Alonso Cano (1601 - 1667) - Saint John the Evangelist's Vision of Jerusalem". The Wallace Collection Online. Vaadatud 18. novembril 2024.
- ↑ Hellwig, Karin (2008). "17. sajandi Itaalia, Hispaania ja Prantsuse maalikunst". Toman, Rolf (toim). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tõlkinud Merilain, Kärt. Koolibri. Lk 407. ISBN 978-9985-0-2041-8.
- ↑ Redondo, José Ignacio Hernández (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 363. ISBN 978-9985-0-2041-8.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 3.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 5.
- ↑ Wethley, Harold E. (1955). Alonso Cano: painter, sculptor, architect (inglise). Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 6.