Aabel

Aabeli nimi on heebrea keeles הבל (Hevel või Hebhel), araabia keeles هابيل (Hābīl), kreeka keeles Abel. Selle sõna algne tähendus ei ole teada. Rahvaetümoloogias seostati seda sõnaga, mis tähendab 'hingust, hõngu' või 'kaduvust'. See ei vasta heebreakeelsele nimekujule, sest הבל ei ole analüüsitav sõnadeks אב ja אל.

Josephus Flaviuse tõlgenduse järgi tähendab see nimi 'häda' ( 'abhel).

Nimekuju Aabel (Abel) on lahutatud kaheks osaks: "AB" 'allikas' ja "EL" 'Jumal'. See võimaldab seda nime tõlgendada 'Jumala allikana' (hingusena) või 'kaduvusena' (Jumalaga üksolemisena). See ei vasta heebreakeelsele nimekujule, sest הבל ei ole analüüsitav sõnadeks אב ja אל.

On oletatud, et nimi vastab akadi sõnale ablu või aplu 'poeg'. Tõenäolisemalt tähendab see 'karjust' (võrrelda "Jaabal", araabia keeles ibil 'kaamelid') ning eristatakse karjus Aabelit ja põlluharijat Kaini.

 

Vanem poeg, põlluharija Kain, tappis Aabeli kadedusest, sest Jumal eelistas karjakasvataja Aabeli ohvreid Kaini pakutud põlluviljaohvritele. Lugu on kirjas Piiblis 1. Moosese raamatus 4:1–16:

Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud." Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale Ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. Ja Issand küsis Kainilt: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!" Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: "Lähme väljale!" Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. Aga Issand küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?" Ja tema ütles: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!" Ja Kain ütles Issandale: "Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda! Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu." Ja Issand ütles temale: "Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!" Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks. Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.

Pole öeldud, miks Aabeli ohver vastu võeti ja Kaini oma mitte.

Rohkem Vanas Testamendis Aabelit ei mainita.

Vendadevahelise tüli motiiv esineb siin esimest korda ning kordub hilisemas kirjanduses (näiteks Eesavi loos).

Seda teksti peetakse üheks kõige vanema päritoluga fragmendiks Piiblis nende järel, mille tegevus toimub Eedeni aias.

 

Uus Testament mainib Aabelit süütu ohvrina.

Matteuse evangeeliumis (23:35) nimetab Jeesus Aabelit õigeks.

Kirjas heebrealastele öeldakse: Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu räägib ta veel surnunagi. (11:4)

Johannese esimeses kirjas öeldakse: Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. (3:11–12)

Koraani V suura jutustab Aabeli loo nii:

Ja jutusta neile tõega lugu Aadama kahest pojast, kui nad mõlemad ohverdasid ohvri, kuid see võeti vastu ühelt neist ja teiselt seda vastu ei võetud. Ta ütles: ma löön päris kindlasti su maha. [Teine] ütles: Allah võtab vastu ainult nendelt, kes on valvsad [kurja eest]. Kui sa sirutad käe minu poole välja, et mind tappa, siis ei ole mina see, kes sirutab sinu poole kätt välja, et sind tappa, ma kardan Allahit, maailmade Isandat; ma soovin kindlasti, et sa kannaksid patu, mis on tehtud minu vastu, ja sinu enda patu, ja nii satud sa tule elanike sekka, ja see on õelate tasu. Siis kergendas tema meel tal oma venna tapmist, nii et ta tappis ta; siis sai temast üks kaotajatest. Siis saatis Allah varese, kes maa üles kaevas, nii et vares saaks talle näidata, kuidas oma venna surnukeha katta. Ta ütles: Häda mulle! Kas mul pole jõudu olla nagu see vares ja oma venna surnukeha kinni katta? Nii sai temast üks neist, kes kahetsevad."

Mitmed islami liberaalsed liikumised peavad Aabelit peamiseks patsifismi ja vägivallatuse eestkõnelejaks Koraanis. Aabeli sõnadest võib järeldada, et ta saab patud andeks, sest ta võtab patsifismi põhimõttest lähtudes surma vastu.

Juudi pärimuse järgi sünnitas Eeva juba Eedeni aias Kaini koos kaksikõega ja Aabeli koos kahe õega. Eedeni aias oli sünnitamine kerge ja puudus pikk rasedus.

Aabeli järeltulijatest juttu ei ole. Arvatakse, et tal neid ei olnud või vähemalt ei olnud neid Seti sünni ajal elus, sest Eeva ütleb: "Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis." (1. Moosese raamat 4:25) Levinud on uskumus, et Aabel küll abiellus, kuid hoidis sugulist karskust. Teda jäljendas aabellaste ehk abeliitide usulahk, kes ainult adopteerisid lapsi.

Juudi, kristlike ja araabia pärimuste ja legendide järgi laskis Jumal Aabeli ohvri vastuvõtmise märgiks tulel selle ära põletada. Seepeale otsustas Kain venna tappa, arvates, et viimane tõrjub ta kõrvale nagu hiljem Jaakob Eesavi. Teise versiooni järgi arvas Kain, et Aabeli seeme saab endale mao pea purustamise (Esimene Moosese raamat 3:15) au.

Hieronymus ütleb oma kommentaarides Hesekieli raamatule juudi pärimust järgides, et mõrv leidis aset Damaskuse väljal Süürias. Linna nime tähenduseks tõlgendab ta 'verd joov'. Ühe versiooni järgi oli mõrvapaik Hebroni lähedal, kuid kohalik pärimus selle kohta puudub.

Juudi pärimuse järgi õpetas Aadamale ronk, kuidas poega matta, ja Jumal andis rongale tasuks kolm asja:

1. tema pojad on kaitstud rünnakute eest;
2. tal on küllalt toitu;
3. tema palvet vihma pärast võetakse kuulda.

 

Vennatapu tõlgendused on väga mitmekihilised.

Kristlikus tõlgenduses teevad Aabeli karjaseelu, ohver, pühadus ja traagiline surm ta sarnaseks Jeesuse Kristusega. Ta oli prohvet, kes ei ennustanud sõnaga, vaid oma ohvri ja surmaga.

Aabelit peavad kirikuisad esimeseks märtriks. Johannes Kuldsuu seostab teda Ristija Johannesega. Martüroloogiumidesse ilmus ta läänekirikus 10. sajandil.

Kiri heebrealastele 12:24 räägib piserdamisverest, mis kõneleb paremini Aabeli verest. Mõnikord tõlgendatakse seda nii, et erinevalt Aabeli verest ei karju Kristuse veri kättemaksu, vaid halastuse ja andeksandmise järele. Teise tõlgenduse järgi võrreldakse Kristuse ohvrit ja Aabeli ohvrit ning peetakse silmas, et Aabeli vereohver ainult ennustab ette Jeesuse tõelist vereohvrit.

Aabel tõi ohvri usu kaudu. See usk põhines usul Jumalasse mitte ainult kui Loojasse ja ettehoolde Jumalasse, vaid eriti Jumalasse kui Lunastajasse. Lunastaja ohvri etteennustuseks olid Aabeli ohver ja hilisemad vereohvrid. Selle usu tõttu, mis oli suunatuid tulevasele suurele lunastusohvrile, võttiski Jumal Aabeli ohvri vastu.

Aabel räägib surnuna usu kaudu Jumalale oma teenetega, inimestele oma eeskujuga.

Augustinus ütleb teose "De civitate Dei" XV raamatu 1. peatükis: "Nii et neist kahest inimsoost vanemast sündis esimesena Kain, kes kuulus inimeste linna, teisena Aabel, kes kuulus Jumala linna. Sest nii nagu me ühe inimese puhul – nagu ütles apostel – kogeme: "Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne," [(Pauluse esimene kiri korintlastele 15:46)] (mistõttu igaüks, pärinedes hukkamõistetud istikust, on paratamatult alguses Aadamast kuri ja lihalik; aga juhul kui ta taassündides pookub Kristusesse, on ta pärast hea ja vaimne), nii ka inimsoo puhul üldiselt, niipea kui need kaks linna hakkasid sündides ja surres kulgema, sündis esimesena selle maailma kodanik, teisena aga võõras selles maailmas, kes kuulus Jumala linna, armust predestineeritu, armust äravalitu, armust võõras all, armust kodanik ülal. Sest mis temasse endasse puutub, siis ta on pärit sellestsamast segust, mis on algselt tervenisti hukka mõistetud; aga nagu pottsepp valmistas Jumal (sest seda võrdlust ei võta apostel [(Pauluse kiri roomlastele 9:21)] kasutusele sündsusetult, vaid targalt) samast segust ühe nõu auliseks, teise aga autuks otstarbeks. Aga kõigepealt valmistati nõu autuks, pärast aga teine auliseks otstarbeks, sest ka ühes inimeses, nagu ma juba ütlesin, on kõigepealt see, mis on petlik, millest me peame alustama ja millesse me ei pea jääma, pärast aga on see, mis on aus, milleni me edenedes jõuame ja millesse me kohale jõudes jääme. Nii et mitte iga kuri inimene ei saa heaks, kuid ometi ei saa heaks keegi, kes ei ole olnud kuri; aga mida kiiremini keegi muutub paremaks, seda kiiremini teeb ta end vastavaks hea inimese nimele ja katab siis varasema sõna kinni. Ja nii on Kaini kohta kirjutatud, et ta rajas linna; Aabel aga kui võõras linna ei rajanud. Sest pühade linn on üleval, kuigi ta siin sünnitab kodanikke, kelles ta viibib, kuni tuleb tema riigi aeg, mil kutsutakse kokku kõik oma ülestõusvates ihudes, kui neile antakse tõotatud kuningriik, kus nad hakkavad valitsema koos oma vürsti, ajastute kuningaga, ilma et ajal oleks mingit lõppu." Samas ütleb ta 7. peatükis, et Kain (erinevalt Aabelist) andis Jumalale midagi, mis oli tema oma, kuid endale iseenda.

Samuti on leitud, et selles loo kajastub võimalik neoliitikumiaegne konflikt tärkavate põlluharijate kultuuride ning vanema, nomaadliku eluviisiga rahvaste vahel. Juutide naabruses asunud põlluharijarahvad olid paganad, kes pidasid au sees viljakuskultust.

Josephus Flaviuse järgi pidas Jumal rohkem lugu sellest, mis ise kasvas, kui sellest, mis ahne inimene oli leiutanud maapinna sundimise teel.

Juudi kultuuris on arvatud, et Kain, erinevalt Aabelist, sündis enne, kui Aadam oma pattu kahetses. Aabel ei tahtnud maad harida, sest maa oli ära neetud, Kain aga arvas, et needus käib ainult Aadama kohta.

Kainis on nähtud ka taimetoitlast, kes loomade ohverdamist ei poolda.

Léo Taxil juhib ateistlikus propagandaraamatus "Lustakas piibel" tähelepanu kirjakohtadele 1. Moosese raamat 1:29 (Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks!") ja 3:18 (...ja põllutaimed olgu sulle toiduks!), tõlgendades neid nii, et Jumal oli käskinud inimestel elada taimetoidust, mistõttu Kain oli maad harides käitunud õigesti, aga Aabel loomi kasvatades vääralt. Sellest teeb ta järelduse: "... issandat tuleks kinni pidada mitte kloostrikambrites, vaid vastavas raviasutuses."

Missa kaanonis mainitakse Aabeli ohvrit koos Melhisedeki ja Aabrahami ohvriga.

Aabeli nimi on esimene, keda nimetatakse, kui surijatele pühakuid appi kutsutakse.

Aabeli motiivi kasutab John Steinbeck raamatus "East of Eden" (eesti keeles "Hommiku pool Eedenit", ilmunud 2001 Pille Runtali tõlkes).

Tarass Ševtšenko jutustuses "Kunstnik" on juttu pildist, mis kujutab Aadamat ja Eevat Aabeli surnukeha kohal.

• Abeliidid
• Aabeli ordu
• Abel

Vikisõnastiku artikkel: Aabel

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kain ja Aabel

• Mida õpetab Kaini ja Aabeli legend?
• Sissekanne piiblileksikonis (saksa keeles)