22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaallaskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu."

22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus moodustati Eesti rahvaväest, mis oli omakorda moodustatud reorganiseeritud Eesti sõjaväest. Direktiivi kohaselt pidi territoriaalkorpus koosnema korpuse juhatusest, kahest laskurdiviisist ja korpuse eriüksustest – kokku rahuaegse isikkoosseisuga 15 142 inimest. Samuti oli ametlikult sätestatud nende korpuste ajutine üheaastane staatus^[2].

Sel perioodil tuli nad puhastada "mitteusaldusväärsest elemendist", isikkoosseisule selgeks õpetada vene keel ja läbida ümberõpe vastavalt Punaarmee programmidele ja määrustikele. Eesti territoriaalkorpuse komandöri kohusetäitjaks määrati esialgu kindralmajor Gustav Jonson, kes oli enne seda olnud Johannes Varese valitsuse sõjavägede juhataja, staabiülemaks kolonel Mart Tuisk.

3. juunil 1940^[küsitav] määrati korpuse ülemaks NSV Liidust pärit kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, korpuse komissariks brigaadikomissar A. Bagnjuk, staabiülemaks polkovnik N. Lednev. Territoriaalkorpuse juhatus ja staap formeeriti Eesti Rahvaväe peastaabi baasil.

Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senisest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. Korpuse lennueskadrilli kaader ja tehnika võeti Eesti lennuväelt. Suur osa pärast 17. juunit 1940 oma kasarmutest väljaaetud väeosadest oli vahepeal asunud ajutistes majutuskohtades (koolimajades, ladudes ja mujal), nüüd järgnes uus kolimine. Korpuse ja 180. Eesti Laskurdiviisi staap ning korpuseväeosad jäid Tallinna. 180. diviisi laskurpolgud paigutati laiali Põhja-Eestisse (Tallinna, Türile, Tapale ja mujale) ning 182. Eesti Laskurdiviisi osad Lõuna-Eestisse (Tartusse, Elvasse, Võrru, Petserisse). 15. novembril 1940 kinnitati Eesti ohvitserid senises auastmes põhikohaga teenistusse, korpuse 8 eesti kindrali auastmed kinnitati 29. detsembril 1940. aastal.

Korpuse diviiside staapides operatiiv-, luure-, rivi- ja kaadrijaoskonnad moodustati algselt eesti sõjaväelastest, aga kui septembri keskpaiku ilmus kohale ka venelastest juhtkond, siis moodustati neist veel poliitiline osakond – diviisikomissariga eesotsas, šifrijaoskond ja nn eriosakond. Varustuse, inseneriväe-teenistuse, keemiateenistuse, sanitaarteenistuse, side ja autotankide ülemateks jäeti eestlased.

23. veebruaril 1941, Punaarmee 23. aastapäeval andsid Eesti Korpuse sõjaväelased uue vande Nõukogude Liidule.

Juunis 1941 saadeti korpus Petserimaa Värska õppelaagrisse, kus Petseri Kaitseliidu majas 13.–14. juunil vangistati ligi 231 Eesti tegevsõjaväelast^[6], ^[7] (179 ohvitseri ja lipnikku, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse, 49 allohvitseri ja sõdurit). Värska laagrist vahistatutele lisati mujal Eestis kinnivõetud 36 kaadrisõjaväelast. Korpuse juhtkonna 26 Eesti ohvitseri olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale Moskvasse ja Gorkisse „kursustele” viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja I. Kurõšev. Moskva Suurtükiväe Akadeemiast viidi Lama vangilaagrisse kindralmajor Herbert Brede, major Nikolai Riiberk, polkovnik Georg Leets, kapten Martin Nurk, kindralmajor Hugo Kauler, major Rudolf Tuul, polkovnik Erich Toffer, polkovnik Valter Martma, kapten Verner Püss, alampolkovnik Rudolf Krupp, alampolkovnik Artur Tenno, kapten Vello Muruma, polkovnik Johannes Tamm, major Aleksander Kudevita ja major Harald Roots.

28. juunil hakkasid korpuse väeosad käsu korras taganema Venemaale. Põgenemiseks polnud mingeidki väljavaateid, sest kolonnid oli Punaarmee eriüksuste poolt ümbritsetud. Õhtu eel jõuti Irboskasse, kus tehti peatus, peale mida liiguti Riia-Pihkva kiviteel Pihkva suunas. 3. juuli õhtuks jõuti Porhovist 15 kilomeetri kaugusele, kuhu jäädi pidama. 5. juulil liiguti edasi. Juba evakuatsiooni käigus algasid deserteerumised eesti sõjaväelaste poolt, kes kasutasid korralagedust kui Saksa lennukid tegid luurelende kaugele Vene tagalasse ning varjumiseks tuli maanteelt võssa peituda või viskuda kraavidesse, et vältida ohvreid. Iga Saksa lennuk andis võimaluse pääsemiseks ning andis võimaluse jalgalaskmiseks. Saksa poolele üle läinud paigutati Pihkva ja Ostrovi vangilaagrisse, kust nad suunati Dünaburgi, kus oli u 25 000 vangi, nendest umbes paar tuhat eestlast. Dünaburgist aga läbi Kaunase, Tilsiti linna ja sealt jalgsi Ebenrode vangilaagrisse. Ebenrode vangilaagris oli u 20 000 vangi, nende hulgas umbes 6000 eestlast.

22. ETL sõdis 4. juulist 22. augustini looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes pealetungivate Saksa väegrupi Nord vägedega kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle. 1941. aasta lõpus^[8] ja 1942. aasta kevadel^[9],^[10] saadeti eestlased Saksa sõjavangilaagritest Eestisse tagasi. Paljud mehed astusid Saksa sõjaväe kaitsepataljonidesse.

Punaarmeesse alles jäänud eestlased toodi septembris 1941 looderindelt ära kui mitteusaldusväärsed ja saadeti Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema 1. järgu armeekomissar Lev Mehlise 28. septembri 1941 direktiivi alusel GULAGi tööpataljonidesse. Tööpataljonid, kuhu eestlased saadeti, olid tegelikult surmapataljonid. Metsa- ja muudele rasketele töödele saadetud meestel polnud külmade saabudes sooje riideid, neid toideti nagu vange, arstiabi peaaegu puudus. Algas massiline suremine nälga ja nakkushaigustesse. 1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses.

22. juunil 1941 kuulus 22. Eesti Territoriaalsesse Laskurkorpusse umbes 29 000 meest. Sellest päevast juhtis korpust kindralmajor Mihhail Duhhanov.

Sõja alguses suurendati korpus Nõukogude Liidust toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29 000 meest).

 

Korpus allus sõja alguses Põhjarindele, kuid 1. juulil allutati korpus looderindele. Väekoondis osales Nõukogude Liidu poolel lahingutes Hilovo, Porhovi, Dno, Soltsõ ja Staraja Russa lähedal. Korpuse esimene rindepäev oli 6. juulil, mil suurem osa üksustest juba Porhovi ees lahinguks valmistus ning esimest korda Saksa luureüksustega kokku satuti. Korpuse Eesti sõjaväelased osalesid järgnenud 87 rindepäeva jooksul (kuni 1. oktoobrini 1941) kõigis tähtsamates võitlustes (Porhovi lahingus, Soltsõ pealetungidel, Staraja Russa kaitsmisel ja pealetungil ning septembrilahingutes. Esimese lahingukäsu sai territoriaalkorpus 23. juunil ning pidi asuma Põhja-Eesti ranniku kaitsele.

22. ETL komandöre vahetati sõja eel-alul mitu korda. "Kursustele" saadetud kindralleitnant Gustav Jonsoni ajutiseks kohusetäitjaks määrati esialgu kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, kuid teda pidi varsti asendama kogenud kindralmajor K. Pjadõšev. Too ei asunud siiski selle kohale. Tegelikult sai augustis järgmiseks korpuse komandöriks Mihhail Duhhanov.

Juba 25.–26. juulil tühistati korpuse diviiside 1. lahingukäsk. 182. Eesti Laskurdiviis sai uue korralduse paikneda ümber Venemaale Pihkva taha õppelaagrisse ja 180. Eesti Laskurdiviis eraldi 100 km ida poole Staraja Russa lähistele. Viimased korpuse osad lahkusid Eestist 1.–2. juulil. Vähem kui nädalaga liikusid Eesti välja kümned tuhanded mehed, tuhandeid tonne laskemoona, relvi jm varustust, üle viie tuhande hobuse ja nende vankrid ning sööt, sajad autod, Vene ohvitseride naised-lapsed jne.

Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses tungis Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupi Nord 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XXXXI armeekorpuse väed pealetungi Leningradile Luga sihil, Pljussa juures pealetung peatus ning 1. ja 6. tankidiviis suundus Kingissepa suunas, LVI motoriseeritud armeekorpuse 8. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas. Kaitset liinil Pihkva järv – Ilmeni järv korraldas Punaarmee 11. armee, mille koosseisu kuulusid 41. korpus, 22. Territoriaalne korpus, 12. mehhaniseeritud korpuse väeosad ja 1. mehhaniseeritud korpuse väeosad.

Porhovi lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest 1941. aastal
4. tankiarmee LVI motoriseeritud armeekorpuse pealetungisuunad 10.-14. juulil
Toimumisaeg	6. juuli – 11. juuli 1941
Toimumiskoht	Pihkva oblast
Osalised
Saksamaa   Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Erich von Manstein   kindralmajor Aleksandr Ksenofontov
Väeüksused
Väegrupi Nord 4. tankiarmee LVI motoriseeritud armeekorpuse   Looderinde 11. armee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse   182. Eesti Laskurdiviisi 171. laskurpolk ja 140. laskurpolk   614. korpuse suurtükiväepolk

  Pikemalt artiklis Porhovi lahing

Edasistes kaitselahingutes osalesid Eesti 22. Territoriaalkorpuse väeosad 11. armee koosseisus looderindel. Porhovi lahing oli kui kahevõitlus kindralite Aleksander Ksenofontovi ja Erich von Mansteini vahel. 8. juuli hommikust alustasid kohalejõudva Saksa Wehrmachti LVI motoriseeritud armeekorpuse eelosad järk-järgult tugevnevaid rünnakuid: 3. motoriseeritud diviis Ostrovi-Porhovi tee suunal Slavkovitši ümbruses 182. LD 171. laskurpolgu kaitse vastu ja Saksa 8. tankidiviis sellest u 25 km kagu pool Mahnovka rajoonis 180. LD 42. laskurpolgu kaitselõigus. 8.–9. juuli hommikupoole võitlused olid eesliini pataljonide tasandil päris ägedad ja kaotusterohked mõlemale poolele ning kulgesid vahelduva eduga. 182. diviisi 171. laskurpolgu ja 140. laskurpolgu parempoolse, teeäärse pataljoni positsioone ründas vastane algul kompanii- kuni pataljonisuuruse jalaväe jõuga tankide ja soomusautode toetusel ning saavutas Peti külade lõigus ja nende lähikonnas ka lokaalselt edu, mis aga riivistati vasturünnakutega 5. tankipolgu tankide ja suurtükitule toel. Lisaks tankitõrjekahuritele olid Ostrovi–Porhovi tee lähistel eeskätt tankitõrje huvides kaevunud ka 182. diviisi välipatareid. Vanad väikese horisontaallaskenurgaga 76mm välikahurid osutusid põhjaliku väljaõppega Eesti suurtükiväelaste käes isegi liikuvate saksa soomusmasinate vastu üllatavalt efektiivseks.

9. juuli päeva jooksul jõudis LVI armeekorpus lahingusse koondada suuremad jõud ning seejärel algas tõsisem pealetung ikka samades rindelõikudes. See otsustas kiiresti lahingu saatuse. Erich von Manstein kasutas Wehrmachti 1941. aasta tuntud taktikat, murdes kitsas lõigus kaitsest läbi ning saates tankid sügavale vastaspoole tagalasse. Tiibadele ja isegi seljataha jäänud Punaarmee üksustele ei pööratud seejuures tähelepanu. 9. juuli õhtul murdis rünnakule asunud Saksa 3. motoriseeritud diviisi motoriseeritud jalavägi 30 tanki toetusel 171. laskurpolgu kaitsest läbi ja jõudis piki Ostrovi-Porhovi maanteed ööseks Uza jõeni üle 10 km algsest rindejoonest idas. Läbimurde tiibadele jäänud 140. ja 171. laskurpolgu allüksuste sõdurid hakkasid ositi taganema.

 

Pärast 9. juuli õhtul alanud koordineerimata taganemist ei suudetud kaitset enam taastada ning see lagunes 10. juulil lõplikult. Korpuse komandöri ettekujutatud vastupealetungist ei tulnud samuti midagi välja. 10. juuli õhtupoolikul jätkas Saksa 3. motoriseeritud diviis suurtükitule ettevalmistuse järel pealetungi Porhovi suunas juba lahinguks hargnenud jõududega. Saksa 3. motoriseeritud ja lõunast-edelast saabunud 8. tankidiviisi ühinenud jõud murdsid 232. laskurpolgu ehk teise liini kaitse Uza jõel ning sööstsid edasi Porhovi peale. Löögi alla sattusid ka linna ees paiknenud korpuseüksused. Paljud 171. ja 232. laskurpolgu ning korpuseüksuste sõdurid jäid nüüd juba kahelt poolt, piki Pihkva–Porhovi teed ja Ostrovi–Porhovi teid rünnanud Saksa üksuste haardesse. Üks 8. tankidiviisi väiksem soomusüksus tungis täiesti omaette 180. diviisi vasakust tiivast mööda, piki Novosokolniki–Porhovi teed üle Dubrovka põhja suunas 22. korpuse süvatagalasse ning jõudis 10. juuli õhtuks iseseisvalt Porhovi alla.

Mõned ümberpiiratud Punaarmee üksused 5. tankipolgu viimaste masinate toetusel üritasid väljamurdmiseks ise rünnakut Porhovi poole läänest ja NKVD üksus toetas neid idast, kuid sakslasi see ei peatanud. 5. tankipolk kaotas seal oma viimased tankid. Porhovi linn langes samal, 10. juuli õhtul Saksa vägede valdusse. Üle Šeloni viinud sild lasti taganejate poolt õhku viimasel minutil üle selle silla itta lipsanu olla mälestuste järgi olnud Anton Laur 171. laskurpolgu lipuga. Lahing oli lõppenud ja jätkus Saksa vägede pealetung Dno suunal. Kolme päevaga kaotati korpuse kokku 5600-st 4500 meest.

Soltsõ pealetung (vene Контрудар под Сольцами)
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest 1941. aastal
Toimumisaeg	14. juuli – 18. juuli 1941
Toimumiskoht	Leningradi oblast, Soltsõ piirkond
Osalised
Saksamaa   Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Erich von Manstein   Vassili Morozov   kindralmajor Aleksandr Ksenofontov
Väeüksused
Väegrupi Nord 4. tankiarmee LVI motoriseeritud armeekorpuse 8. tankidiviis 3. motoriseeritud diviis SS-diviis Totenkopf   Looderinde 11. armee   41. laskurkorpus   22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpus

182. Eesti Laskurdiviis kui väekoondis lakkas 10. juuli vastaste löökide alla eksisteerimast. Pärast lahingut 11. armee juhatusele esitatud ettekandes märgitakse, et 182. diviis jooksis paanikas laiali. Sisuliselt ühe ööpäevaga olid Ostrovi–Porhovi suunda kaitsnud grupeeringu (algselt u 15 tuhat meest) hävitatud, laiali pillutatud, isoleeritud või üle Šeloni jõe itta pagenud. Erich von Manstein jätkas kohe oma operatiivülesande täitmist, liikudes edasi Novgorodi peale ning vallutas 13. juulil Soltsõ ja 15. juulil Novgorodi.

Porhovi lahing oli esimene tõeline Teise maailmasõja rindelahing Eesti sõjaajaloos ning jäi selles osalenud eestlaste arvult ülekaalukalt suurimaks kuni Velikije Lukini detsembris 1942.

Kokkuvõttes võib väita, et lahingu kaotamise peamiseks põhjuseks oli korpuse isikkoosseisu madal kvaliteet ning seda kahes mõttes:

1. pea kõigi lahingukogenematus ja enamuse mitte-eesti sõdurite nõrk väljaõpe.
2. suurema osa Eesti sõjaväelaste eitav suhtumine võitlemisse Punaarmee poolel.

Lihtsustatult öeldes, Eesti laskurdiviisi sõdurid kas ei osanud või ei soovinud võidelda uue Nõukogude korra eest.

17.–18. juulil toimus Soltsõ pealetungi raames mitu väiksemat, kuid Eesti sõjaajaloos erineval viisil olulist lahingut (Hilovo, Logovino, Dno lahing).

Hilovo lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest 1941. aastal
Toimumisaeg	17. juuli – 18. juuli 1941
Toimumiskoht	Leningradi oblast, Hilovo piirkond
Osalised
Saksamaa   Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
LVI soomuskorpuse väeosad   22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse   180. Eesti Laskurdiviisi 21. laskurpolk

180. laskurdiviis saatis Soltsõ pealetungi raames 14.–15. juulil põhja suunas välja kaks kuni pataljonisuurust lahingugruppi suurtükkide ning isegi tankide toetusel. Neis teenis ka palju eestlasi. Nimetatud grupid tegid Saksa tagalas Ostrovi–Porhovi tee piirkonnas küll tüli ja pahandust, kuid lahingu üldisele käigule mõju avaldada ei suutnud. Üks neist gruppidest, 21. laskurpolgu tugevdatud 1. pataljon (komandör kapten I. Dubrovski), liikus põhja poole, ületas Saksa süvatagalas Ostrovi- ja Pihkva–Porhovi maanteed ning raudtee ja liikus edasi põhja Hilovo kuurorti (end mõisa) juurde. Sakslastele ei jäänud suure kolonni liikumine oma tagalas märkamatuks ning 17. juuli õhtul Hilovosse jõudnud 21. laskurpolgu tugevdatud pataljon sattus ettevalmistatud tugevale varitsusele. Ootamatult rünnatud pataljon hävis kuni 18. juuli hommikuni kestnud lahingus täiesti. Lahingu käigus pidi pataljoni vasakul tiival olnud 1. rood, vanemleitnant Voldemar Timuska ja kapten Kurssi juhtimisel tagasi tõmbuma. Raskekuuluiildujate rood, roodukomandör nooremleitnant Vladimir Kirki juhtimisel, kaitses Antešino külasse viivat teed, 2. laskurroodu juhatas vanemleitnant Kalašnikov^[11]. Üle 250 mehe maeti ühishauda ning paljud võeti vangi. Langenute ja vangistatute seas oli palju eestlasi. Mitmete meeste vaprust ja sõdimisoskust Hilovo lahingus on esile tõstetud. Eduard Muts 21. laskurpolgu eelsalgast sai 11 haava, kuid jätkas lahingut. Leitnant Karl Karu tankitõrjekahurid kaitsesid Hilovost, Sossõnje raudteejaaama viivat teed. Tankitõrjekahuri sihtur jefreitor Voldemar Mõõk olla süüdanud Hilovo lahingus kaks tanki. Alla saja mehe jõudis 1. pataljoni staabiülema kapten Elmar Kursi jt juhtimisel eraldi gruppidena soodes-metsades ekseldes lõpuks tagasi omade juurde.

Dno lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest 1941. aastal
Toimumisaeg	18. juuli 1941
Toimumiskoht	Leningradi oblast, Dno piirkond
Osalised
Saksamaa   Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
LVI soomuskorpuse väeosad 21. jalaväediviis   22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljon

Korpuse 415. üksiku sidepataljoni (komandör kapten Kirijenko) lahing Dno ees 18. juulil on üldtuntud tänu Arnold Merile, kes sai seal esimese eestlasena NSV Liidu kangelaseks. Saksa 21. jalaväediviis liikus pärast läbimurret Porhovi joonelt kiiresti itta Dno raudteesõlme poole ning vallutas selle 19. juulil. Eelmisel päeval, (18. juulil) jäi löögi alla ka Dno ees Mogilitsõ külast lõunas asunud 22. korpuse staabi komandopunkt, kui sellele sattus peale 80–100-meheline sakslaste eelsalk. Korpuse komandör A. Ksenofontov, korpuse poliitosakonna ülem A. Penza jt lahkusid sealt kohe, võttes julgestuseks kaasa ka osa sideväelasi. Komandopunkti jäid kaitsma korpuse 415. sidepataljoni ja staabi kaitsemeeskonna järelejäänud osad. Jõud olid umbes võrdsed ja sakslased ettevaatlikud ning lahing loid. Kord ägenev, kord sumbuv tulevahetus kestis mitu tundi (terve õhtupooliku) tulemuseta, kuni sakslased taandusid. 415. sidepataljonis ei saanud selles 18. juuli lahingus ühtegi meest surma, küll aga sai kokku 22 sideväelast haavata, enamasti lahingu lõpupoole kergelt 50mm miinipilduja kildudest. Kuid näiteks kapten Georg Loog sai raskelt pihta (kuulihaav kopsus). Üks kogu lahingus langenu, Madseniga nimetu eesti kuulipildur on siiski teada, kuid tema ei teeninud sidepataljonis. Korpuse komandopunkti või täpsemalt selle kohalejäänud osa asukohta kaitsti killustatult erinevate, kuni 200 m lahus ning eri suundades tegutsenud allüksuste poolt. Keskset juhtimist tegelikult ei olnud, eraldi lõikudes korraldasid kaitset erinevad 415. sidepataljoni ohvitserid – major Arnold Isotamm, kaptenid Eduard Alt, A. Ots ja raadioroodu komandör Georg Loog ning ka sama roodu poliitjuhi asetäitja Arnold Meri. Mitmel eestlasel jäi lahingust omamoodi ettekujutus ning eri mälestustes toonitatakse erinevate meeste rolli kaitse juhtimisel.

Arnold Meri koos väiksema grupi raadioroodu sõduritega paiknes eraldi paremal tiival. Tema autasustamist põhjendati m.h sellega, et ta ilmutas meelekindlust ja julgustas ka kaassõdureid vastu panema ning sai korduvalt haavata, kuid ei lahkunud sellest hoolimata lahingust. Ja veel – Arnold Meri enda tunnistuse järgi tulistasid omad mehed teda lahingus teadlikult selja tagant. Pole alust arvata, nagu erinenuks Arnold Meri kangelaslikkuse määr paljude teiste NSV Liidu kangelaste omast. Eriliseks teeb selle siiski aeg – suvi 1941, mil iga ordeni kaalukus oli palju suurem kui sõja lõpul. Oma osa võis siin etendada püüe luua eeskujuandev näide reetureiks peetud eestlaste seast. Vaid mõni päev varem, 14. juulil, maksis 182. diviisi poliitosakonna ülem komissar Kuno Milbach oma eluga katse eest eestlaste renomeed parandada, kui ta meestega isiklikult rünnakule läks. Kirjeldatud lahingust natuke põhja pool, Dolžitsõ küla lähedal asunud korpuse staabi teistel osadel nii hästi ei läinud ning Saksa 21. diviisi löögi alla jäid ka mitmed 22. korpuse tagalaüksused. Dno ees 18.–19. juulil toimunu oli üldse võrdlemisi kaootiline ja lisaks kirjeldatud komandopunkti kaitsmisele sattusid sidepataljoni muud osad vastasele ka teistes kohtades, kandes kaotusi valdavalt teadmata kadunuina. Viimaseid oli 74 meest, neist kuni 30 eestlast. 18. juuli Dno ees oli 415. pataljonile sisuliselt ainukeseks päris lahingupäevaks 1941. aasta suvel. Dno ja Staraja Russa lahinguis andis end sakslastele vangi veel hulk eestlasi.

11. armee kogus end kaotusest kiiresti ning üritas kohe uut pealetungi Soltsõle. Selle 2. operatsiooni üldplaan oli samasugune: löökidega põhjast ja lõunast purustada Novgorodi suunas liikunud Saksa grupeering. Rinne kulges nüüd vähemsoodsalt. Põhja poolt pidi taas löögi andma 16. laskurkorpus, milles oli 20. juuli seisuga 29 619 meest, 143 välisuurtükki, 104 tankitõrjekahurit, 140 miinipildujat, 24 tanki ja soomusautot. Lõunapoolne grupeering jäi taas tunduvalt nõrgemaks hoolimata kaasatud väekoondiste arvust. Osaliselt leidunud andmete põhjal oli lõunagrupeeringus (180., 182., 183. ja 202. diviis) umbes 20 tuhat meest, kuid ainult 60 välisuurtükki, poolsada tankitõrjekahurit ja kuni sada miinipildujat. Neist ülekaalukalt tugevaim oli hästisäilinud 180. diviis, millesse kuulus vähemalt pool kogu lõunagrupeeringu meestest ja enamik suurtükkidest ning miinipildujatest. 182. diviisi jäänukile jäeti tegutsemislõik läänesuunal raudtee ümbruses.

Pealetung algas ositi 23.–24. juulil. Sedapuhku osutus edukamaks lõunagrupeering. Morino piirkonnast põhja suunas tunginud tugev 180. diviis ja paar juurdeantud väeosa läbisid kiiresti 25 km, kohates vaid vastase kõrvalisi üksusi, kes vastupanu osutada ei suutnud, ning jõudsid väikeste kaotustega juba 24.–25. juulil 20 km laiuselt mitmes kohas Šeloni jõeni. Saksa pool ei olnud eelmisest Soltsõ operatsioonist kuigi palju õppinud. Taas olid parem tiib ja tagala jäetud arvestatava kaitseta ja need said jälle tõsiselt kannatada. 23.–24. juulil võttis 180. diviisi 21. laskurpolk 113 vangi, mis moodustas enamiku kogu 11. armee poolt juulis vangivõetud Saksa sõdureist ning oli tähelepanuväärne isegi kogu Saksa-Vene rindel. Pealetungiga lõunast moodustus paari päevaga Novgorodi suunas ründavate Saksa jõudude tagalasse taas ohtlik läbimurre. Kuid vastulöök põhja poolt jäi tulemata. 16. laskurkorpuse edasiliikumine riivistati kohe ja kohati tuli isegi taganeda. Juba 25. juulist asusid sakslased Šeloni jõe basseinis ise vastupealetungile ning lõunast jõe äärde jõudnud Punaarmee osad seoti kurnavate lahingutega. 180. diviis hajutati osaliselt ning paisati Šelonilt taganema.

Samamoodi kui Soltsõ 1. pealetungil, otsustas ka 2. pealetungi saatuse lõpuks Saksa sügav läbimurre piki Porhovi–Staraja Russa raudteed 11. armee lõunagrupi seljataha ning taas kaitses seda suunda õnnetu 182. diviis. Pealetungi alul oli nõrk 182. diviis isegi natuke edasi nihkunud ja Morino raudteejaama tagasi võtnud. 25. juuliks Dno piirkonda saabunud Saksa 30. ja 126. jalaväediviis asusid veel sama päeva õhtul ida suunas pealetungile. Murdnud raudtee ümbruses kaevunud 182. diviisi kaitse hoobilt läbi, liikusid Saksa üksused jälle nagu 1. operatsiooniski kiiresti Punaarmee lõunagrupeeringu selja taha, pöörasid kirdesse ja põhja ning andsid selja tagant täiendava hoobi niigi löödud 180. diviisile, mida parasjagu kokku koguti. Diviisi pääsenud sõdurid põgenesid itta Psiža jõele. 180. diviisis Soltsõ 2. pealetungi eel (20. juulil) rivis seisnud 10 631 mehest oli 30. juulil alles 6226. Diviis kaotas selles operatsioonis 3300 meest, neist 2400 langenute ja vangistatutena ning ligemale 900 haavatutena. Valdav osa kaotustest langes kahele ööpäevale 26. juuli õhtust kuni 28. juulini. Need päevad olid 180. diviisile sama rängad kui Porhovi lahing 182. diviisile. 180. diviisi laskurpolkudesse jäi igaühte ainult 100–200 eesliini võitlejat. Juuli lõpu raske lüüasaamisega muutus 180. diviis sarnaselt 182. diviisiga sisuliselt purustatute kategooriasse kuuluvaks üksuseks. Morinost jälle ida poole taganenud 182. diviisi kaotused Soltsõ 2. operatsioonis jäid mõõdukaks. 30. juulil tõmmati 180. ja 182. diviis tagalasse varukaitseliinile ning asuti neid uuesti komplekteerima. Eeskätt 22. korpuse üksuste vastu tegutsenud Saksa 21. jalaväediviisi kaotused 15. kuni 27. juulini olla olnud 869 meest, neist 166 langenuna. Võrreldes Soltsõ 1. pealetungiga jäi 2. pealetung märksa vähem edukaks, kuid taas pidurdati Saksa pealetungitempot Novgorodi suunal. Kokkuvõttes said nende tõttu kaotatud aeg ning jõud Erich von Mansteini Leningradi-eesmärgile saatuslikuks.

Juuli lõpu taganemise järel jäi rinne peatuma Perehhoda jõele Ilmeni järve lõunakaldal. 11. armee oli sellega kaheks osaks lõigatud. 16. laskurkorpus sõdis Ilmeni lääneküljel Novgorodi ees, armee ülejäänud osa, sh. 22. korpus, paiknes aga eraldi järve lõunakaldal. Uuest olukorrast tulenenult jagati 11. armee kaheks. Tähtsamat, Novgorodi-Leningradi suuna kaitsnud üksused eraldati 48. armeeks. 11. armeele jäeti väljakurnatud diviisid Ilmenist lõunas. 22. korpus (183. läti diviisi arvestamata) kaotas juulilahingutes kolme nädalaga 14 600 meest, neist 11 500 langenute või vangidena, üle 2400 haavatute ja haigetena ning mitmeid sadu mehi muudel põhjustel (näiteks 182. diviisis 579 meest), samuti suurema osa kuulipildujatest ja suurtükkidest. Eesti sõjaväelaste arv korpuses oli juulikuu jooksul järsult kahanenud. Soltsõ operatsioonides langes neid taas suurel hulgal vangi. Juuli lõpus võis korpuses teenida veel 1500–1800 eestlase ringis. Enamus istus juba sõjavangis.

Staraja Russa pealetung (vene Контрудар под Старой Руссой)
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest 1941. aastal
Toimumisaeg	12. august – 15. august 1941
Toimumiskoht	Leningradi oblast, Staraja Russa piirkond
Osalised
Saksamaa   Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Väeüksused

Erinevalt 180. Eesti Laskurdiviisist seisid 182. Eesti Laskurdiviisil septembris ees veel tõsised võitlused. Saksa 30. jalaväediviisi septembri alguse läbimurde tagajärjel osutus 182. diviisi omadest täiesti äralõigatuks.

22. korpuse üksuste seotus Eesti ajalooga lõppes 1. oktoobrist 1941, mil kõik Eesti sõjaväelased rindelt kõrvaldati ning tagalasse saadeti. Juba septembris alustati eestlaste rindelt kõrvaldamisega. 3. septembril saabunud looderinde direktiiviga nõuti väeosadelt aruandeid Baltikumi rahvaste ja poolakate kohta. Ühemõtteline korraldus 1939.–1940. aastal liidetud eestlaste, lätlaste, leedulaste, sakslaste ja poolakate ja ingerisoomlaste rindelt kõrvaldamise kohta saabus 28. septembril Punaarmee Poliitilise peavalitsuse ülema Lev Mehlise telegrammiga. Vastavalt sellele saadetigi Eesti sõjaväelased 1. oktoobriks rindelt ära kaugele tagalasse. 1. oktoobriks, mil lõplikult usalduse kaotanud eestlased rindelt kõrvaldati, oli korpuses alles veel vaid 500 eestlast. Sõdurid läkitati itta tööpataljonidesse. Ainult mõned üksikud mehed jäeti teenistuse huvides veel nädalaks-kaheks kohale.

Hilisemad kaks Rüütliristi kavaleri ning neli 20. Relva-SS Eesti diviisi rügemendiülemat olid samuti kuni sõjani teeninud 22. korpuses (Georg Sooden, rühmakomandörid leitnant Paul Maitla territoriaalkorpuse 171. laskurpolgust ja vanemleitnant Harald Riipalu 232. laskurpolgust ning Paul Vent 182. diviisi staabist).

• 8. Eesti Laskurkorpus
• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend

• Autorid: Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo, Olev Raidla, Reigo Rosenthal, Tõnis Taavet ja Mati Õun. "Korpusepoisid", Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–45. Koostanud Hanno Ojalo. Sentinel 2007
• "Kangelaslikud kaitselahingud Porhovi, Dno ja Staraja Russa lähistel", August Pähklimägi. Kirjastus: Eesti Raamat, Tallinn, 1971, 296 lk.
• Mis toimus Värskas 13.–14. juunil 1941?

• НАЦИОНАЛЬНЫЕ ФОРМИРОВАНИЯ ПРИБОВО. 22-й эстонский стрелковый корпус.