Õigusloome

Õigus algatada seadus on riigikogu liikmel, fraktsioonil, komisjonil ja vabariigi valitsusel. Suurema osa seadusi algatab siiski valitsus ning osaleb siis ka nende menetlemisel. Eelnõude kohta, mille on algatanud riigikogu liige, fraktsioon ja komisjonide, tuleb küsida ka valitsuse seisukohta. Uue seaduse eelnõu antakse täiskogu istungi juhatajale enne istungi algust.^[2]

Kõigepealt pannakse paika seaduseelnõu struktuur, kontseptsioon, seaduse reguleerimisala, koostatakse algne tekst ja määratletakse mõisted. Seaduseelnõuga kaasneb seletuskiri, milles on autorite selgitus vastava seaduse vajalikkuse kohta. Eeltöö üks olulisemaid etappe on kaasata huvigruppe, keda loodav seadus kõige otsesemalt puudutab.^[2]

Seaduseelnõu arutamine riigikogu täiskogu istungil ehk seaduste lugemine. Seaduste lugemine käib riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel. Seaduses on määratletud täpselt, kuidas käib muudatusettepanekute tegemine. Näiteks kui võtta sõna kõnetoolist, siis on aega rääkida 5 + 3 minutit, kuid saadiku kohalt on sõnavõtuks aega kuni 2 minutit. Vastuvõetud seadus peab üldjuhul läbima kolm lugemist, kuid on ka erandeid. Näiteks välislepingute ratifitseerimise puhul piisab kahest lugemisest.

Üldiselt on vaja poolthäälteenamust, et seadus vastu võtta ehk istungil osalevatest saadikutest rohkem peab olema poolt kui vastu. On ka erandeid, näiteks põhiseaduses väljatoodud konstitutsioonilised seadused, mille puhul on vaja terve riigikogu koosseisu häälteenamust ehk 51 saadikut peab olema poolt. Lugemiste vahepealsel ajal teeb seaduseelnõuga tööd juhtivkomisjon.^[2]

Esimesel lugemisel tegeletakse eelnõu üldpõhimõtetega. Võetakse vastu otsus, kas seaduseelnõu menetlemist teisel ja kolmandal lugemisel jätkata või katkestada kohe.^[2]

Teisel lugemisel tegeletakse eelnõu sätetega ning hääletatakse muudatusettepanekuid. Teist lugemist on võimalik katkestada ja teha muudatusettepanekuid eelnõu kohta. Kui teist lugemist ei katkestata, siis liigub seaduseelnõu edasi kolmandale lugemisele.^[2]

Kolmandal lugemisel kinnitatakse seaduse vastuvõtmine.^[2]

Kui seadus võetakse vastu, kirjutab riigikogu esimees sellele alla. Peale seda saadetakse seadus Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks. Peale seaduse väljakuulutamist avaldatakse seadus Riigi Teatajas ja üldiselt jõustub uus seadus kümnendal päeval peale avaldamist. On ka erandeid, siis on jõustumise kuupäev seaduses märgitud.^[2]

Eesti Vabariigi Presidendil on ka õigus keelduda seaduse väljakuulutamisest. Seda õigust nimetatakse vetoõiguseks ja selle kasutamist vetoks. Sellisel juhul, kui president vetoõigust kasutab, peab ta neljateistkümne päeva jooksul seaduse saamise päevast saatma selle tagasi põhjendatud otsusega. Kui riigikogu kuulutab tagasi saadetud seaduse muutmata kujul  uuesti vastu, siis saab president pöörduda Riigikohtusse. Kui Riigikohus tunnistab, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, kuulutab Vabariigi President selle siiski välja.^[3]

Seaduseelnõude koostamisega on tihedalt seotud ka normitehnika. Normitehnika on teoreetiliste võtete ja meetodite kogum, mida kasutatakse seaduselenõude väljatöötamisel. Selle eesmärk on tagada kehtiv ja toimiv seaduseelnõu. Normitehnika peab tagama, et seaduseelnõude lugemised ja väljakuulutamine õnnestuks. Veel peab see ära hoidma eelnõude kehtetuks tunnistamise ning olukorra, kus kehtiva seaduse õigusliku regulatsiooni mehhanism ei tööta ning tegelikus elus seadust rakendada ei saa. Normitehnika toimimist reguleerib ka määrus, milleks on hea õigusloome ja normitehnika eeskiri.^[4]