Õigusliku järjepidevuse põhimõte
Õigusliku järjepidevuse põhimõte ehk kontinuiteet on ajalooteaduses kasutatav mõiste, mis selgitab aegruumis toimunud järjepidevust kultuurilistes, keelelistes või etnilistes tunnustes.[viide?] Põhimõte on siduda erinevatel aegadel toimunud sündmused ja tegevused ühte põhilisse konteksti.[viide?] Eestis on õigusliku järjepidevuse põhimõtet peamiselt kasutatud riigiõiguse kontekstis. Õigusliku järjepidevuse põhimõtet on võimalik kasutada ka näiteks erineva seadusandluse loomisel, võttes uute seaduste aluseks varem loodud seaduseid. Näiteks Eestis võeti 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu põhiseadus, mis põhines 1938. aastal vastu võetud põhiseadusel.
Õiguslikku järjepidevust peeti tähtsaks ka baltisaksa ajalookirjutuses, kus sellega põhjendati (näiteks Carl Schirren) Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna Rootsi-aegsete privileegide säilimist Venemaal 18.-19. sajandil 1710. aasta kapitulatsioonide ja Uusikaupunki rahulepingu alusel.
Eesti ajaloo tõlgendamisest
muudaJüri Uluots väitis, et "Eesti riik ei tekkinud 1918. aastal tühjale kohale. Selle juured ulatusid muinas-Eesti riiklikku korralduse, mis tollaste eesti juhtide poolt sõlmitud lepingute kaudu kandusid üle mitmete vaheetappide üle XX sajandisse, realiseerudes siin Eesti iseseisvuse välja kuulutamises või õigemini taastamises. Seda teoreetilist ning algselt ajalukku suunatud kontseptsiooni kasutades põhjendas ta 1941. aasta memorandumis Saksa võimudele vajadust moodustada uus Eesti valitsus "kontinuiteediprintsiibi" kohaselt. Ning kuigi Saksa võimud Uluotsa memorandumi tähelepanuta jätsid, alustas Uluots 1944. aasta kevadest "õigusliku järjepidevuse" alusel riiklike institutsioonide moodustamist ja käivitamist".[1]
Eesti Vabariigi õiguslikku kontinuiteeti rõhutades ja vastandades seda ebaseaduslikele okupatsioonidele, jätkas Uluots baltisakslaste õigusajaloolist traditsiooni. Tema Teise maailmasõja aegsele tegevusele tugines omakorda õigusliku järjepidevuse põhimõtte kasutamine Eesti taasiseseisvumise protsessis, kus seda alusprintsiibina läbivalt rõhutasid Kodanike Komiteede liikumise ja Eesti Kongressi liikmed, kes vastandasid selle Rahvarinde poliitikute seas valdavale reaalpoliitilisele lähenemisele.
Õigusliku järjepidevuse ideed on kasutatud ka hiljem. Näiteks väitis nii Arnold Rüütel 2002. aastal: "See põhimõte oli suunav ja mõtlemist korrastav kaaslane nii iseseisvuse taastamisel, põhiseaduse vastuvõtmisele eelnenud õigusaktide loomisel kui ka Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes. Õiguslik järjepidevus ei tähenda üksnes kahe eraldatud õigussüsteemi käsitlemist ühtse tervikuna, vaid on ka kehtiva õiguskorra õiguspärane arendamine"[2]
Vaata ka
muudaViited
muudaKirjandust
muuda- Jüri Uluots. "Seaduse sünd". Koostanud Hando Runnel (2004). Kirjastus Ilmamaa.
Välislingid
muuda- Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus Estonica.org
- "Teder: lauskompensatsioon sundüürnikele oleks EV õigusliku järjepidevuse lammutamine" ERR, 09.03.2017
- Andres Andresen ""Kõige selgem õiguslik järjepidevus valitses Eestimaa kubermangus." Ühe baltisaksa ajalookirjutuse paradigma kriitika" Ajalooline Ajakiri, 1/2013, lk 29–54
- Mart Nutt "Õiguslik järjepidevus: Eesti võti Euroopa Liitu ja NATOsse" Välisministeeriumi aastaraamat 2011
- Vello Pettai "Ühe poliitilise doktriini konstruktsioon: õiguslik järjepidevus Eesti taasiseseisvumispoliitikas" Vikerkaar 1-2/2007 (DIGAR)
- Heiki Lindpere "Mõtteid ja meenutusi Eesti Vabariigi kontinuiteedist 15 aastat tagasi" Acta Societatis Martensis, 2005, lk 241–244 (pdf)
- Jüri Leesment "President tõlgendab ajalugu" Virumaa Teataja, 28. veebruar 2002
- Raul Narits "Kontinuiteet ja actus contrarius printsiip" Juridica, 5/1993