Veidrik

Proosa

[Rasma:] "Mida ma veel tahtsin ütelda? Ärge vanaisaga tülli minge. Tema on haiglane. Ta on selline veidrik, haa... säärane öökull."

"Häbenege!"

"Miks? Tahan, et te saarele jääksite. Ma tahan. Ainult ärge mõelge ei tea mida!"

"Mh?"

"See siin on öökullipesa, eks ole? Mulle on hädasti vaja kahte asja: öökullitiibu ja tulipunaseid kingi kümne sentimeetri kõrguste kontsadega... Öökullitiibu, et vaikselt lennata sinna, kuhu meeldib. Kingi aga sellepärast, et vanaisa niisuguseid ei salli. Need olevat narrikingad." (lk 13-14)

Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965

Nagu Nick, nii oli ka tema arendanud välja tõelise kunsti oma minevikku eitada: ta ema, kui tal oli vaja teda tunnustada, muutus tema jutu järgi hoopis kellekski teiseks, mitte selleks naiseks, kes ta oli, — peeneks ekstsentrikuks, lõbusaks veidrikuks, isikuks, keda emale endale oleks meeldinud jäädvustada, näha poja poolt jäädvustatuna, aga mis oli sel kõigel pistmist ema sooviga? Simon oli teinud seda iseenda pärast, häbenedes tõelist vaesust, mis oli sigitanud nad mõlemad, nii tema kui ema. Ja kuigi ta ei hakkaks kunagi oma päritolu maha salgama, ei rääkinud ta tööl selle kohta ometi tõtt. Kogu ta elu — riided, mida ta kandis, auto, millega ta sõitis, viis, kuidas ta rääkis, maja, kus ta elas, — oli oma mineviku mahasalgamine. (lk 109)
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987

Lunn põrnitses teda õelavõitu pilguga, ja kui ta tualetti läks, vantsis naise järel ukse juurde.

"Heldeke, sa oled ju lausa sülelunn," lausus Polly kurnatult. "Kuula nüüd, mida ma sulle ütlen: ma tean, et sa oled väike ja eksisid ära ja tahad tagasi oma emme juurde, aga mina pole sinu emme, on selge?" Ta laskus kükakile. "Ma olen sinu elus ajutine nähtus. Varsti lähen ma Polbearne'ist minema, sina aga tõused lendu ning sinu tillukeses lunniajus ei säili minust enam ainsatki mälupilti, said aru?"

Neil kallutas pea ühele küljele.

"Olgu, olgu. Mis siis ikka. Üksainus kord."

Ta võttis hunniku majapidamispabereid, laotas need väikese seljakoti põhja ja pistis linnu kotti.

"Ära kellelegi ütle, et sa siin sees oled, eks?" sõnas ta. "Selles alevis on juba üks inimene, kes näib mind ilma põhjuseta vihkavat. Ma ei taha, et ka kõik ülejäänud mind kohtlaseks lunnileediks peaksid."

Neil säutsus selle peale. (lk 80)

Ta kummardus maast oma seljakotti võtma. Kui ta koti avas, vaarus sellest välja pahane Neil.

"Tere, kullake!" ütles ta. "Anna andeks, ma poleks tohtinud sind sinna jätta."

Lind hakkas teda ignoreerides nokkima kilekotti, mille sees oli lõunasöök.

"Ära tee!" hoiatas Polly. "Sellepärast ma paningi toidu kilekotti."

Ta tõstis pilgu. Huckle silmitses teda, muie suul.

"Mis on? Liiga veider vaatepilt?"

"Ee, ma peaksin vist vastama eitavalt?"

"Jah. Palun vabandust. Arvata võib, et see jätab tõesti veidravõitu mulje." (lk 88)

Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021