Madrigal

Proosa

Inglismaa oli rikas luuletajate poolest, kes olid suurepärased isegi Shakespeare'i ajal. Kahesaja neljakümnest värsitreialist mäletatakse tänapäeval neljakümmet. Ometi ei osanud pooled Inglismaa kuuest miljonist elanikust üldse lugeda. Ühelgi muul ajal pole jõuka rahva seas olnud andekatel meestel nii suurt osakaalu. Iga mees proovis kätt värsside kallal, õppis laulma madrigali ja tinistama sellele saateks omaenda sõrmedega.
- Lucia Ames Mead, "Milton's England", 5. trükk, 1908, Project Gutenberg, lk 36-37

Umbes 1600. aasta paiku, niisiis veel Monteverdi eluajal, toimus õhtumaa muusikas põhjapanev muudatus. Siiamaani suhtuti muusikasse enamjaolt kui helisevasse poeesiasse. Kirjutati nii vaimuliku kui ka ilmaliku sisuga lüürikat, motette ja madrigale, kusjuures luuletuse üldmeeleolu sai aluseks muusikalisele väljendusele. Muidugi ei püütud teksti ennast sõna-sõnalt nootidesse seada, pigem anti edasi tekstist lähtuvat sõnumit, tihti inspireeris heliloojat luuletuse atmosfäär. Nii loodi näiteks armastusluuletusest - ühe armunud inimese sõnadest - mitmehäälne madrigal, milles kõnelev isik muutus abstraktseks kunstiliseks kujuks. Sõnumi arusaadavus, nagu ka dialoog, polnudki tähtis, see ei oleks ka võimalik olnud — teos oli ju loodud põhiliselt imitatsioonilises stiilis, nii et erinevad sõnad kõlasid tihti korraga. Sellised mitmehäälsed vokaalteosed moodustasid — muidugi tekstita — ka põhiosa instrumentaalrepertuaarist. Niisuguse vokaal/instrumentaalmuusika pinnal põhineski kogu tolleaegne muusikaelu.
- Nicolaus Harnoncourt, "Helikõne teke ja areng", rmt: "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003, lk 137

Vangla on nõmmel.

Taevas ja maa on ühtmoodi hallid nagu sõduritekk. Silmapiiril sulavad need kokku: taevaranda ei ole näha.

Vangla on ehitatud põlevatest küünaldest. Nende keskel liiguvad valgeis rõivais vangid ja laulavad keskaegset madrigali.

Väikese poisi juustest pudeneb lilli. Need lahustuvad aeglaselt märga maasse.

Valvuritel on tumedad mundrid, ja valvurid kadestavad oma vange.

Laulva ringi keskel vees istub tütarlaps. Ta on alasti, ei ütle midagi ega igatse kuhugi. Ma puudutan tüdruku paljast õlga. Tüdruk vaatab minust otse läbi.

Pirkko Saisio, "Kaini tütar" [1984], tlk Hille Lagerspetz, LR 36-37 2018, lk 10

Iidol oli küll roti sõnadest veidi heidutatud, kuid kogus end kohe.

"Noh, laaneott!" pöördus ta karu poole. "Võitleme!"

"Minu nimi on Leo," ütles karu. "Ja vaadake, mina ei armasta selliseid sportmänge. Joome parem kannukese õlut ja suitsetame piibutäie tubakat."

Ent Iidol juuris juba tamme.

"Jätke, palun," anus Leo. "Mina pole sportlane, ma olen luuletaja. Kirjutan sonette."

Tundmatut sõna kuuldes Iidol peatus ja hirm hakkas talle naha vahele pugema.

"Ja madrigale kirjutan ma ka," lisas karu.

Nüüd kaotas Iidol lõplikult pea ning lahkus kiirustades metsast.

Andrus Kivirähk, "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

Luule

Mentoolikompvek põses, kuulab mentor vali
ansambli alustatud vana madrigali.
Raev, kurbus loobumuseks kirgastub,
rauk toriseja sirgeks virgastub,
kui saali sulisevad sulnid ojanired
oaasist varjulisest, mis taas au sees, hinnas.
Erk elupuu loob vargsi haljendama rinnas
häid häitsmeid õitsetavad hoitud ulmad, kired.

Mats Traat, "Hortus Musicus" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 68