Lamp

Lamp (kreeka lampás, ’tõrvik’) on valguse tekitamiseks valmistatud kiirgusallikas.

• Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistaks kõigile majasolijatele.
  • Matteuse evangeelium 5:15

• Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.

Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina.

• Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994, lk 24

• Ja siis... ja siis oli toas kole, nagu on igas toas, kus valitseb pakkimise segadus, ja on veel koledam, kui lambilt on vari ära kistud. Ei iialgi. Ärge iialgi lambilt varju ära kiskuge! Lambivari on püha. Ärge iialgi põgenege rotisammul teadmatusse hädaohu eest. Tukkuge lambivarju all, lugege — las ulguda tuisk — ja oodake, kuni teie juurde tullakse.
  • Mihhail Bulgakov, "Valge kaardivägi", tlk Maiga Varik, 1987, lk 21

• Elasime kloostrikongis suve, sügise ja talve, ja mis kõige tähtsam — just kahekümnenda aasta talve... Oh, küll olid need õhtud pikad ja jääkülmad, täis pimeda tattninalambi tossu, lähedalasuvate kloostrikellade kohutavat kõminat, põletavat igatsust Petrogradi järele! Ema rääkis, et ta oli meid Petrogradist sellepärast ära toonud, et me seal nälga ei sureks, kuid meil oli meeles, et kaks aastat tagasi me sõime Petrogradis paremini kui praegu, et seal saime isegi vorsti ja et söögitoas põles abažuuriga laelamp. Tuletasime seda lampi meelde kui mõnd elusat, armast inimest ja ikka tundus meile, et see lamp põleb Petrogradis praegugi, kuigi ema rääkis, et vanaisa, vanaema ja meie hoidja Avdotja põletavad samuti juba ammu tattnina ja söövad veel halvemini kui meie: meil on vähemasti õlikooki, vahel saame voblat ja meil on küllalt kaerakliisid, et kiislit keeta, seal aga... ja ema jäi vait. Kuid oli võimatu uskuda, et kõikides, kõikides linnades, eriti aga kallis Petrogradis on samasugune nälg, külm ja pimedus nagu meil kloostrikongis. Ei, küllap lamp meie Petrogradi kodus ikkagi põleb...
  • Olga Bergholz, "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961, LR nr 7/8, lk 5-6

• Neetud tattnina-lamp vist rikub mu silmad lõplikult. Jätan täna kirjutamise.
  • Oskar Luts, päevik, 7. oktoober 1944, Litteraria, 9. vihik, 1996, lk 15

• Ja kõik - kartmatu nagu ma olen kitši suhtes - muutub veel kaunistusteküllasemaks õhtu saabudes, mil minu nõrkus väikeste lambikettide (ja mulle sobivad kõiksugused, alates pärlitest ja lõpetades tšillipipardega) vastu muudab ruumi maagiliseks grotiks. See on eneseupitamine, mida ma naudin. Ma tahan, et mu köök toimiks, aga see peab ka lummama.
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011, lk xxi

• Mõnikord annab rituaalide täitmine märku tõsisemast probleemist, näiteks kui kakskümmend korda lampi välja ja sisse lülitada või kui erksiniste aluspüksteta enam toast välja ei saa. Sel juhul on tegu obsessiiv-kompulsiivse häirega. Kattuvust on küll vaidlustatud sellega, et ebausklike rituaalide täitmisel ja obsessiiv-kompulsiivse häire puhul aktiveeruvad aju erinevad osad.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

• Heiti Talvik, "Öö" kogust "Kohtupäev" (1937)

• Juhan Viiding, "Meremehe küsimus" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 17

• Ilona Laaman, "*teadmata kadunud nagu lamp", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 4-5

Vikipeedias leidub artikkel

Lamp