Eda Ahi

ma oleksin su uljaim margarita
su unelmate sasipäine nõid
kui saaksid veel üks kord mind jalust niita
üksainus. ma ju aiman, et sa võid.

sa tilgutasid hapuksläinud tundeid
otse minu valge mantli peale,
ma kõnelesin halvast, mõeldes heale,
me peale sadas penoplastist lund. ei-d

pole iial sõnad, need on teod.
su ehitatud lausetemakett
võis tõesti olla täiuslik pakett
kuid tühjaks jääma määrat juba eos.

ma nutan ikka lompe, tiike, järvi,
kuid ujun juba hästi silmavees
ja see on hoopis sinisemat värvi.
kui upungi, siis täies stiilsuses.

ma tean, mind nagu raamatut sa loed.
on kergendus, et olen võõras keeles
ja mõista mind on raske lihtsal moel
eks sellepärast püsin veel sul meeles

näen, arvad, et kord jõuab kätte päev,
mil mõistad, kuis mind tõlkida saab. ära.
kuid praegu veel vist võimalust ei näe,
vaid koera kombel nurkadest mind järad

härdust ei hoida saa külmades maades
leebus on lahja ja kannatus kange
rahutus kuhjub kui kõrgesse hange,
valime alati kangemaid kraade
kõnnime mööda vaid täistuisand teid.

mõlemal on sidur pidur gaas,
aga lihtsalt erinevad margid:
sul on Saab ja minul on ei saa
(jääda kauaks passima garaaži).
kuigi sul on veidi rohkem staaži,
igaks juhuks siiski selgitan:
see, kus sa naiivselt autot pargid,
pole parkla, vaid mu mängumaa.

täna õhtul, kui sa koju lähed,
guugelda mind pealegi, mu kallis.

tõeni pole teed küll sirgemat,
guugelda. see, usu, pole patt.
niikuinii mu põgus salapära
hääbub ilma selletagi ära.

te poleks ilmselt uskund eal —
kuid nüüd on minul üle visand.

mis teha, ahv on ikka ahv —
ükskõik, kas kuningas või krahv,
ja mitte ükski paragrahv
ei sunni seda pilpa peal
mind hoidma, mis on ilmne sitt.
ka mitte teid, Oneginit.

usu, oh, usu - minagi tahan
rahvaste sõprust ja kabriolette,
kuid kes see jõuab siis tantsida kaasa
su riigipöördeid ja -piruette.

elupuu on lahingutest lookas,
kuid ja aastaid - ikka sama talv.
Emajõgi jäätub, voolab veri.
tühi kuid on mõne päeva salv.
pole enam padruneid, ei teri.
pole jõudu toita
                ega tappa,
ja mis loeb me tahe?
                kõigest lappab
lõppematut Anton Hansenit.

me ei oota elult viisakust,
oskame ka ise avada
tuld ja uksi. võime lüüa maha
kõik, mis tarvis.
              praegu me ei taha.
kell on juba palju.
               ei, veel vähe.
hommik haugub akna all, külmkähe,
talve uut ja vana armastust.

karussell on talveks seisma pandud
tuulelehves sädelevad lindid,
ahastus ja tuul käib läbi luust,
aga me ei ole tollest puust.

pitsitab?
        siis tuleb võtta pitsid,
pinda käib?
         mis muud, kui tehkem pindid,
miks vinduda, kui saab ka üle vindi.

Tallinnas on meie lonksud loetud
ja litsid, raisad, paljulugenud
- mitte nagu toona Amsterdamis.
neid ei tõmba nõnda kergelt haneks.
vaevalt et nad teavad, mis on hani.
teavad, mis on umlaut. aga laut?
...
me ei lase raisku ühtki tilka,
kuid tõde meis, see pitsitab ja lõikab:
sigarid ja litsid pole samad.
samas nurgas, kus fortuuna kilkab,
kipub elu mõte kahvatama.

me ei ole sündind Genuas.
meie teame: sinist merd ei ole.
- peegelduse petlik tagajärg,
lepime, et ongi lihtsalt meri.
madal meri, värvitu ja märg.

ühegi meist vaikne rauge veri
ei ole toda olematut karva.

võõra eest on omal vaja kaitset?
kuid see võõras vohab meie veres
vetikate kombel läänemeres.

paota põli kibe.
                paota ust.
sinu enda maa on leinast must.

mõne maa ei paku talle pagu.
teine kuid -
            kas saab kord põlust jagu?

karta hirmu ennast nagu rahet:
totramat kas leidub üldse pahet?

hirm on tuttav, nimetu ja tumm:
nagu vesi, püsib külm ja vaga
aga tumetormine kui rumm.

kuid ühel päeval taipasin, et sust
head nahka vist ei saagi, Pegasus.
ah, tühja nahast. vahel paistab nagu
sa künnaks päris tublilt oma vagu.
ja mõnikord, kui sekka juhtub ridu
vagudele, siis on päris pidu.

kibe ja raevukas veebruar annab veel minna.
määrdunud märts pole kaugel.
                           udutab Kiiev
nii nagu mõnikord teised ja meresed linnad
ajab puru ja puudusepudemeid silma.
praegugi oleneb kõik ainult vaatamisnurgast:
raudtee on liitev ja lahutav, palju ja ilma-
aegu üteldud sõnu on jaamades laokil.

Hydra, tume raev, kalk ilmutus,
pidanuks ju teadma Herakles:
sind ei tapa ükski kelkiv mees.
sest sa sünnid merelaineist uus
olles aga ikka sama vana
ja märkamatu nagu lainte bluus.
sind häving muudab ainult elavamaks

argiõhtuäikene Donbassis
südasuve verev purgatoorium
valgustab su tegelikku palet -
Pühamäest on saanud põrguvärav,
leiliruumi leige esikamber.

liisunud ja lihtsameelne juuni
lebab, läbi loputatud luuni,
juustest kistud näilikkuseklamber.

kuid mis on põrgutule eripära?
parimadki meist ei mõista ära
puhastus- ja põrgutule vahet.

võib-olla oli Krossil tõsi taga:
maadeavastajad meis ei maga,
nad ootavad, et ilma sündida.

kuid pole mõtet kohe leili minna,
hoia hetkeks oma hobuvanker -
või õigemini batüskaaf ja praam,
sina küll ei sünni Genuas
(ma, halasta!, ei jaksa sinna minna),
vaid tuttavas ja töises Pelgulinnas.
ka sealt ei ole randa palju maad.

üsna kummaline mõelda,
et ma olen sinu ema.
ja see veider mõte paneb
hinge ultrahelisema.

see pole Petlemm, see on Pelgulinn,
palatine läänemerehall.
ja see siin on Tallinn, mitte tall.
aga hall on igal ajal in.

varsti pärast sinu sündi süttis täht -
kas just ainult sinu sünni puhul,
aga süttis. süttis igal juhul,
me nimetame teda päikeseks.
...
Maarjat küll siin pole, ainult maa.
Jeesustki ei kosta - kõigest jee.
ei paista piiblitarku, puudub põhk.
ja paraku meist kahest koosneb see
kasin vastuvõtukomitee.
näe, vaata: tolles toolis tukub Tölpa
ja saamatult sind hoiab süles Mõhk.

sa ise oled meie vastulause
kõigele, mis kaob ja kidub ajas.




           sinu autorid (brisantne ohvitser
           ja suvaline sulesorgeldaja)

su väike kogu lebab minu kõhul,
ent kuulen, kuidas rüseleb su vaim.
ma tean ju küll, et olen kobakäpp,
ja kardan, et neist ühe ära lõhun.

siiamaani olen kõigest madrus.
mu sisemeri pole eales tüüne,
kuid merehaigeks teeb mind sisemaa.

tubli ema tass on ikka täis,
ta ei jõua ilmaski sealt juua.

tubli ema süda ei saa täis
ja ka tema pilk on üsna tühi.

tubli ema kallistus on pehme,
kurnatusest on ta haare loid.

tubli ema on nii vahetu,
et ei teegi ööl ja päeval vahet.

igaühes on igatsust, õudu ja ilu,
säärast, millega eluilmas ei harju.
ühel hetkel nohinal hingates magad,
teisel hetkel otsid tormi eest varju,
järgmisel juba näed, mis on tormi taga.

mis värvi on tüdrukud?
kes seda teab.
aga räägitakse, et roosad -

puraka palgalõhe
ja roogitud räimede värvi.
tüünete misogüünide
kurjade keelte karva.
tagurlike türannide
nüride türade tooni.

tõesti, mis värvi on tüdrukud?
eks nemad ise vaata.
võib-olla tõesti roosad,
kuid mitte tingimata.

sa oled mu päevade
oksütotsiin ja praegu,
mu ööde kardemon,
suhkur ja kortisool.