Yerkesi-Dodsoni seadus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Yerkesi-Dodsoni seadus on aktivatsiooni ja soorituse vahelist empiirilist suhet kajastav seadus, mille töötasid 1908. aastal välja psühholoogid Robert M. Yerkes ja John D. Dodson.[1]
Selle seaduse järgi tõuseb füsioloogilise või psüühiilise aktivatsiooni korral soorituse tase, kuid seda vaid teatud punktini. Kui aktivatsiooni tase muutub liiga kõrgeks, sooritus langeb. Seda protsessi illustreeritakse sageli ümber pööratud U-kujulise kaarega, mis aktivatsiooni taseme tõustes alguses kerkib ja seejärel langeb. Lihtsate ülesannete sooritus on tõhusam kõrgema ja keerukate ülesannete sooritus madalama aktivatsioonitaseme puhul.[2]
Aktivatsiooni tasemed
[muuda | muuda lähteteksti]Uuringutega on leitud, et erinevate ülesannete korral on optimaalse soorituse saavutamiseks vajalik erinev aktivatsiooni tase. Näiteks keerulised või vaimselt nõudlikud ülesanded võivad vajada madalamat aktivatsiooni taset (keskendumise hõlbustamiseks), kuid vastupidavust või kannatlikkust nõudvaid ülesandeid võib olla parem sooritada kõrgemate aktivatsioonitasemete korral (motivatsiooni suurendamiseks).
Ülesannete erinevuse tõttu võib mainitud ümber pööratud U-kujuline kaar olla joonistel väga erineva kujuga.[3] Lihtsate edukalt õpitavate ülesannete korral võib aktivatsiooni ja soorituse vahelist suhet pidada lineaarseks, kusjuures aktivatsiooni suurenedes paraneb ka sooritus. Keeruliste, tundmatute või raskete ülesannete puhul muutub tegurite omavaheline suhe vastupidiseks ning aktivatsiooni suurenedes soorituse tase langeb.
See ülesande raskusega seotud efekt viis hüpoteesini, et Yerkesi-Dodsoni seadust saab jagada kaheks eraldi faktoriks. Ümber pööratud U-kujulise kaare ülespoole suunatud osa võib pidada aktivatsiooni energiat andvaks mõjuks. Allapoole suunatud osa on põhjustatud kognitiivsetele protsessidele, kuhu kuuluvad tähelepanu (nt "tunnelnägemine"), mälu ja probleemide lahendamine, mõjuvate aktivatsiooni negatiivsete omaduste (või stressi) poolt.
Uurimused on näidanud, et Yerkesi ja Dodsoni välja pakutud korrelatsioon on olemas (nt Broadhurst, 1959; Duffy, 1962; Anderson, 1988), kuid selle korrelatsiooni põhjust ei ole veel õnnestunud kindlaks teha (Anderson, Revelle & Lynch, 1989).[4]
Seos glükokortikoididega
[muuda | muuda lähteteksti]2007. aastal läbi viidud stressihormoonide (glükokortikoidide) mõju ja inimese tunnetuse analüüs leidis, et mäluga seotud soorituse suhe glükokortikoidide tasemesse näitas ümber pööratud U-kujulise kaare kujulist tulemust, mis sarnanes Yerkesi-Dodsoni tulemustega. Näiteks on pikaajalise mälu moodustamise protsess optimaalseim siis kui glükokortikoidide tasemed on mõõdukalt kõrgenenud. Peale adrenalektoomiat (seisund, mida iseloomustab madal glükokortikoidide tase) või välist glükokortikoidide manustamist (kõrge tase) täheldati aga olulist langust pikaajalise mälu protsessides.
See uurimus näitas ka, et stressivastuse esilekutsumiseks peab situatsiooni tõlgendama kui:
- uudset ja/või
- ennustamatut ja/või
- isiku poolt mitte kontrollitavat ja/või
- sotsiaalselt hinnatavat ohtu (negatiivne hindamine, mis võib viia sotsiaalse tõrjutuseni).
On ka leitud, et emotsionaalselt aktiveerivate sündmuste korral parandavad suurenenud glükokortikoidide tasemed mälu, kuid toovad stressi/emotsionaalse aktivatsiooni allikaga mitte seotud ainestiku korral reeglina siiski kaasa halvema meeldejätmise.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Yerkes, R. M., Dodson, J. D. (1908). ""The relation of strength of stimulus to rapidity of habit-formation"". Journal of Comparative Neurology and Psychology. 18: 459–482.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Psühholoogia alused". Loengukonspekt, teine osa. Aavo Luuk. Tartu, 2003. Vaadatud 01.05.2014.
- ↑ Diamond, David M.; Adam M. Campbell, Collin R. Park, Joshua Halonen & Phillip R. Zoladz (28.03.2007). ""The Temporal Dynamics Model of Emotional Memory Processing: A Synthesis on the Neurobiological Basis of Stress-Induced Amnesia, Flashbulb and Traumatic Memories, and the Yerkes-Dodson Law"". Neural Plasticity. 2007: 60803. DOI:10.1155/2007/60803. PMC 1906714. PMID 17641736.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Anderson K. J., Revelle W., Lynch M.J. (1989). ""Caffeine, impulsivity, and memory scanning: A comparison of two explanations for the Yerkes-Dodson Effect"". Motivation and Emotion. 13: 1–20.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Lupien S.J., Maheu F., Tu M., Fiocco A., Schramek T. E. (2007). ""The effects of stress and stress hormones on human cognition: Implications for the field of brain and cognition"". Brain and Cognition. 65: 209–237. DOI:10.1016/j.bandc.2007.02.007. PMID 17466428.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)