Vassili Žukovski

See artikkel on poeedist; samanimelise arstiteadlase kohta vaata Vassili Žukovski (arstiteadlane).

Vassili Žukovski (vene keeles Василий Андреевич Жуковский, transliteratsioonis ka Vasilij Andreevič Žukovskij; 9. veebruar (29. jaanuar vkj) 1783 Mišenskoje mõis Tula lähedal – 24. aprill (12. aprill vkj) 1852 Baden-Baden) oli vene luuletaja.

Vassili Žukovski oli üks Venemaa keisriperekonna koduõpetajatest, ta viis läbi tulevase Venemaa keisri Aleksander II ja tema lähikondlaste (Alexander von Patkul) koduse hariduse andmist.

Ta oli üks vene romantismi teerajajaid. Tema loomingu põhiosa moodustavad vabatõlked paljude luuletajate loomingust Firdausist Schillerini. Ta on ka Venemaa Keisririigi hümni "Jumal, keisrit kaitse Sa" sõnade autor. Aastatel 1848–1849 ilmus tema tõlkes vene keeles "Odüsseia".

Žukovski oli mõisnik Nikolai Bunini ja türklannast teenija abieluväline laps, kes sai nime oma ristiisa järgi.

Ta elas mõnda aega ka Tartus. Ta oli Unipiha ja Meeri mõisate omanik.

Ta abiellus 1841. aastal baltisakslasest Elisabeth von Reuterniga (1821–1856; ru), kes oli Valgamaalt Restu mõisast pärit maalikunstniku Gerhardt Wilhelm von Reuterni (1794–1865; ru) ja Charlotte von Schwertzelli tütar. Abielust sündisid:

• Aleksandra (1842–1899; en), kellel oli keiser Aleksander II neljanda poja, suurvürst Aleksei Aleksandrovitšiga (1847–1909) poeg krahv Aleksei Belevski-Žukovski (1871–1931).
• Pavel (1845–1912), kunstnik ja arhitekt.

Vassili Žukovski abikaasa vendadest Alexander von Reutern (1824–1879) oli kindralleitnant, kindraladjutant ja keiser Aleksander II tiibadjutant, Basil von Reutern (1829–1897) salanõunik ja Peterburi evangeelse-luterliku konsistooriumi president, ning Gerhard von Reutern (1836–1918) heeroldmeister ja senaator.

Vassili Žukovski on üks kõrvaltegelasi Jaan Krossi romaanis "Keisri hull".

• Valmar Adams, "Kahesaja-aastane Žukovski. Kommentaare kolmest korvist" – Looming 1983, nr 4, lk 539–543
• Malle Salupere, "Unustatud sõprussidemed" (V. Žukovski sõpradest Tartus) – Edasi 22. juuli 1987; ka M. Salupere raamatus "Tõed ja tõdemused: sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus", Tartu 1998, lk 266–281

• Jüri Šumakov, Tartu – Mihhailovskoje, Looming 1939, nr 3
• Ljubov Kisseljova ja Tatjana Stepaništševa, "Suureks kõrvaltegelaseks kirjutatud vene poeet" – Horisont 2008, nr 2 (märts), lk 23–26