Vanakreeka kirjandus

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2008) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vanakreeka kirjandus on antiikaja kreekakeelne kirjandus. Tegu on Euroopa vanima kirjandusega.

Vanakreeka kirjandusloo võib jagada neljaks põhiliseks ajajärguks:

1. Arhailine ajajärk (kuni 5. sajandi alguseni eKr)
2. Atika ajajärk (5.–4. sajand eKr);
3. Hellenismi ajajärk (4. sajandi lõpp – 1. sajandi lõpp eKr);
4. Rooma ajajärk (1. sajandi lõpp eKr – 5.-6. sajand pKr).

Arhailine ajajärk hõlmab varase Kreeka kirjandust sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule riigile ülemineku ajal. Arhailise ajajärgu raamides eristatakse kolme perioodi:

1. Kirjanduseelne (Homerose-eelne) periood
2. Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid (Homerose eeposed, Hesiodose looming)
3. Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus (7.–5. sajandi algus eKr)

Kirjanduseelne periood hõlmab suulist loomingut, kreeka folkloori – müüdid, muinasjutud, loitsud, laulud, vanasõnad, mõistatused.

Kreeka folkloori žanritest on meile paremini tuntud mitmesugused laululiigid. Antiikaja allikad kõnelevad lauludest, mida esitati viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Iga tähtsa toimingu eel saatis laul ka vastavate riituste täitmist. Nii töölaule kui ka rituaalseid laule esitati kooris.

On ka teateid sõdurite marsilauludest, lembe- ja lastelauludest, pulmalauludest ja treenidest ehk nutulauludest.

Kõige laialdasemalt levis mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele.

Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale, kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori koosseisu järgi (parteenion – tütarlastekoori laul).

Peale laulude olid levinud ka genealoogiad – värsivormis perekonnalood, mida õpiti pähe. Samuti esinesid värsivormis mitmesugused kataloogid, eriti jumalate ja heeroste loetelud.

Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Mõlema eepose süžeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest ning seetõttu oli eeposte sündmustik kaasaegsetele laialt teada.

Heroilise eepose kõrvale kerkis ka didaktiline ehk õpetlik eepos. Didaktilist eepost esindab vanim Mandri-Kreekas nimepidi tuntud luuletaja Hesiodos. Hesiodoselt on säilinud 2 poeemi: küpses eas loodud "Tööd ja päevad" (828 värssi) ja varasem "Theogonia" ("Jumalate põlvnemine", 1022 värssi).

Heroiline eepos muutub ajapikku vananenud žanriks. Õitsele puhkeb antiiklüürika. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega lüüra, mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Nõnda tähistati laulude liike, mida kanti ette keelpillil. Antiikajal säilitas lüüriline luule kaua aega oma seose laulmise, muusikalise saate ja tantsuga.

Erinevalt eepostest on lüürikas kuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Žanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: eleegia (Tyrtaios, Solon, Theognis, Mimnermos), jambograafia (Archilochos, Semonides) ja meelika. Vastavalt selle järgi, kuidas laule ette kanti, jaguneb meelika omakorda monoodiliseks lüürikaks (esitajaks üksiklaulja; tuntumad autorid on Alkaios ja Sappho) ja koorilüürikaks (Alkman, Stesichoros, Ibykos, Anakreon, Pindaros, Bakchylides).

Atika ajajärgul elas Kreeka ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Kreeka kunsti- ja hiljem ka filosoofiakeskuseks kujunes Ateena, kelle kultuurilise hegemoonia all kulges Kreeka ajalugu 5. ja 4. sajandil kuni Kreeka vallutamiseni Makedoonia poolt. Seepärast nimetatakse ka vanakreeka kirjanduse vastavat perioodi atika ajajärguks – Atika maakonna järgi, mille pealinn oli Ateena.

Sel perioodil muutus juhtivaks kirjandusliigiks draama. Atika draama arenes välja viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ja lõbutseti.

Draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui ka koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika ajajärgu kirjanduse põhižanrid.

Atika tragöödia tähtsaimad esindajad on Aischylos, Sophokles ja Euripides.

Atika ajajärgu komöödiat nimetatakse vana-atika komöödiaks ja selle tähtsaim esindaja on Aristophanes.

Proosast õitsesid sel perioodil ajalookirjandus (Herodotos, Thukydides, Xenophon) ning retoorika (10 suurt kõnemeest, neist tuntumad on Isokrates, Demosthenes ja Aischines).

Filosoofiline proosa saavutas kõrgpunkti Platoni ja Aristotelese teostes.

Hellenismiajastul toimusid olulised muutused Kreekas Makedoonia Aleksandri vallutuste tõttu ning Kreeka kultuur levis laial maa-alal kuni Indiani. Ateena kui oluline kultuurikeskus taandus, uueks keskuseks sai Aleksandria.

Erilise õitsengu saavutas hellenismiajal luule, millest taandus senine ühiskonnakesksus ja poliitika. Rohkem hakati tundma huvi üksikisiku vastu ning eelistatuks said lühivormid, nagu eleegia, epüllion ja epigramm. Tekkis ka nn uus komöödia, mille tuntuim esindaja on Menandros.

Hellenismiaja tuntumad luuletajad olid Kallimachos, Theokritos ja Apollonios Rhodoselt. Populaarseks said õpetlikke fakte esitavad kataloogilaadsed luuleteosed (nt Aratose "Phainomena" ehk "Taevanähtused").

Ajalookirjanduses olid oluline autor Polybios.

Rooma ajajärgul tekkis nn kirev kirjandus, mis rahuldas rahva suurenenud lugemishuvi (Lukianos, Athenaios, Ailianos). Populaarsed olid rahvalikud seiklus- ja armastuslood (Chariton, Heliodoros, Achilleus Tatios), tekkis karjaseromaan (Longose "Daphnis ja Chloe").

Ajalookirjanduses olid olulised autorid Josephus Flavius, Diodoros, Dionysios Halikarnassosest, Appianos ja Cassius Dio. Kunsti- ja kultuuriloolise materjaliga tegeles Pausanias, biograafiaid ja eetikaalaseid teoseid kirjutas Plutarchos.

• Tadeusz Zieliński "Vana-kreeka kirjandus" (Tõlkinud Linda Metslang) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1. osa 1926, 2. osa 1927
• Ervin Roos "Ülevaade vana-kreeka kirjandusest" Tartu: Loodus, 1935
• Jossif Tronski "Antiikkirjanduse ajalugu" Tartu: Teaduslik Kirjandus, 1949
• Richard Kleis "Vana-Kreeka kirjanduse põhijooni" Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1970
• Richard Kleis "Antiikkirjanduse ajalugu: kõrgkooli õpik filoloogia erialadel" Tallinn: Valgus, 1980

• "Kreeka kirjanduse antoloogia" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
• "Vanakreeka kirjanduse antoloogia" (Koostanud Janika Päll) Tallinn: Varrak, 2006

• Anne Lill "Tragöödialeksikon" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004
• Anne Lill "Inimene ja maailm kreeka tragöödias" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008

• Vanakreeka kirjanike loend