Neidan

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (November 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Taoistlik alkeemia ehk hiina alkeemia on universaalse keelega psühhosomaatilise enesearenduse praktiline kunst, mis on tekkinud algsest elutoitmise (yangsheng) kunstide sisu tõlkimisest ravimite valmistamisega seotud keemia keelde.

Taoismi praktiliseks tuumaks olevad enese kehalis-vaimse arendamise metoodikad elavad praegu üle taassündi maailmas üha enam leviva qigong'ina, mis on ta kunstide praegusaegseks pärijaks. Hiinas kirjastavad praegu vägagi soliidsed kirjastused qigong'i klassika nime all saripublikatsioone taoismi kui religiooni kaanonist Daozang'ist pärinevatest alkeemilistest töödest.

Alkeemilisi teoseid nimetatakse kinaveri raamatuteks või kinaveri traktaatideks (dan-shu; dan-jing). Dao-zangis on neid 120–130. Raamatute eripäraks on kujundlike tehniliste terminite ja nende sünonüümide paljusus ja mõnedest asjadest vaikimine.

"Tänapäeva inimesed teavad taoismi järgijatest, et need eelistavad elulisuse täiustamise (toitmise) viise, kuid ei tea, et vahendid ja printsiibid elulisuse täiustamiseks (toitmiseks) on kahte liiki: need, mida on kerge selgeks õppida, kuid millega on raske saavutada edu, ja need, mida on raske selgeks õppida, ent millega on kerge saavutada edu.

– Zhang Bo-duan "Peatükid tõe hoomamisest"

Seda keelt kasutatakse ka liturgikas, samas on alkeemilisi protsesse esitatud ka sõja ja armukunsti terminites, samuti elu lugude kuusjoonte (Muutuste raamat)) ning qigong'i ja võitluskunstide liigutuste keeles. Oma kõrgelt semiootilisuse astmelt sarnaneb alkeemia hiina maalikunstiga^[1].

Harjumuspäraselt seostatakse alkeemiat euroopalikus mõtlemises keemiaga. Hiinas oli see otseses seoses hoopis meditsiiniga, täpsemalt farmaatsiaga – ravimite valmistamise kunstiga. Kuna aga hiina farmaatsia on tihedalt seotud dietoloogiaga ja paljusid ravimeid võetakse sisse suppide koostises, siis on seal isegi kulinaaria alkeemiale lähedasem, kui keemia. Eriti, kui mõelda veel ohvriks toodavate toitude valmistamist, sest (ohvri)nõu ja pliit (ehk ahi) ning tuli ja vesi on nii taoistlike alkeemiliste protseduuride, kui ka selle liturgika aluselisimad osised. Taoistliku alkeemia sihiks polnud mitte keemiliste elementide (kuld, hõbe, ...) saamine, vaid ka neist koosnevate ravimite saamine. Esmalt tervendamiseks, siis noorendamiseks ja lõpuks surematuse saavutamiseks. Taoistlik alkeemia jaguneb välimiseks ja sisemiseks, ning neis saadavad ravimid välisteks ja sisemisteks. Laiemas mõttes on iga tavaline ravim väline ravim. Algselt nimetati Hiinas meditsiinis väliseks osaks kirurgiat ja sisemiseks teraapiat. Selles kontekstis võib sisemist alkeemiat nimetada ka hiina meditsiini siseseimaks osaks. Selles tekitati sisemine ravim enese kehas läbi vastava eluviisi ja psühhosomaatilise treeningu ja töö. Sisemise ravimi tekitamise eelduseks ja aluseks on rahunemine (sisenemine rahusse). Rahusse, mis on last toitval emal. Hauduval linnul. Isegi kui ta magab on ta süda ärkvel.

Neist ainevaldkondadest saab sellise rea: 1) ohverdamine (religioon), 2) toit (kulinaaria), 3) ravim (meditsiin), 4) farmaatsia, 5) alkeemia ja 6) keemia.

Esimene on enim subjektsem ja vaimsem, viimane enim objektsem ja ainelisem. Rea alguses tegutsetakse Elu Enda hääbumatu lätte, kui kellegi jaoks elustavaga. Rea lõpus aga ainelise millegagi, elatamiseks. Toidu ja ravimite tegemiselgi on veel silmas peetav see, kelle jaoks neid tehakse. Mis veel rääkida emast, kes toidab oma rinnaga. Annab kogu oma elu ühe värvukese üleskasvamiseks.

Bo-duanis lk 13–

1. Chi ja Yan'i riigi maagide (fangshi) religioossetes uskumustes kujutlus surematutega asustatud saartest.

2. Usu teke elu pikendamisse ja surematuse saamiseks läbi nende saarte külastamise ja seal vastavate ravimite saamise.

3. Inimeste valmistatud surematuse eliksiiri võimaluse tunnustamine.

4. Chi ja Yani riigi uskumuste ühendus Zhou pikaealisuse kultusega ühelt poolt ja Chu riigi shamanismi u-ga teiselt poolt. Kahe surematuse ideaali kujunemine – elu pikendamine ja täielik olemuse muutus (surematuks). Yi Jingi kontseptsioon vaimust – shen kui "muutuste protsessi" äärmuse väljendusest, mida ei saa (erinevalt daost) yini ja yangi läbi piiritleda.

5. Surematuse saavutamise kooli shen xian jia usu ühendamine dao-de jia religioosse kooliga ja natuurfilosoofide yin-yang jia kooliga. Surematuse ideede doktoriaalne vormistamine ja selle religioosne interpretatsioon.

6. Surematuse teooria ja selle saavutamise praktika areng. Järkjärguline surematuse ideaali spiritualisatsioon.

1. Katsed saada surematuse eliksiiri vaimsetelt surematutelt (pühakutelt).

2. Kinaveri alusel välise kuldse ravimpilli sulatamine.

3. Alkeemilise liturgika loomine ja teosed välise alkeemia kohta.

4. Normatiivse eetika, hallutsinogeenide ja kontemplatiivsuse läbi üleminekule sisemiseks.

5. Munkluse ja kloostrite ilmumine, sisemise alkeemia väljaarenemine.

6. Välise alkeemia kadumine, sugulise praktika taandumine ja kokkuvõtete tegemine.

7. Surematute budade kool. Sisemiste võitlusstiilide loomine.

8. Teoreetilise suuna langus – juhendavatele tekstidele.

9. Taoistlike praktikate uudne taassünd ja levik qi-kongi nime all.

Chunqiu (kevaded-sügised) 770–476 ja Zhanguo (sõdivad riigid) 475–221 ajal tekkis ja levis Yani ja Chi riigis usk vaimsetesse surematutesse – pühadesse erakutesse (shen-xian), kes teadvat erilisi tehnikaid ja imelisi vahendeid. Kutsuti üles minema merele ja otsima surematute saari ja surematuse eliksiiri. Kuigi nende riikide valitsejad kutsusid palju tuntud selle suuna esindajaid (fangshi) enda juurde ja kulutasid palju ainelisi ja inimressursse, ei saavutanud nad siiski midagi.

Kunstlikult valmistatud kuldset kinaveri nimetati väliseks kinaveriks – wai-dan. 2.–1. sajandil eKr esmaandmed metallide transmuteerimise katsetest. Hani U-di õukonnas olid taolased Li Shao Jun ja Luan Da. Li Shao Jun pakkus U-dile välja tervikliku ravimpilli sulatamise kompleksi. Samal ajal kogus ta onu Huainani vürst Liu An kokku rühma maage ja hakkas samuti uurima ravimpilli sulatamise tehnikat. Olevat loonud "Sisemise raamatu" (Neishu), "Välise raamatu" ja "Keskmised peatükid" – viimases olevat kirjutatud vaimsete erakute kollase metalli väljasulatamise tehnikast. Selle viimase teose pealkiri olevat olnud ka "Padjas säilitatav suurte väärtuste salajane raamat ". Hiljem olevat see raamat sattunud vürst Lü Xiangi kätte ja jäänud viimaks kadunuks.

2. sajandil Zang Dao-ling esimese taoistliku Taevaste Õpetajate nimelise religioosse kooli loov ja sellele omasele alkeemiliste terminitega rikastatud liturgikale aluse panev. Talle omistatakse ühele varajasele alkeemilisele teosele kirjutatud eessõna. Esimene säilinud teos (arvatavasti Ida-Hani lõpust (220)) oli Wei Bo-yangi "Kolmsuse ühendamine ringilistes muutustes." (Ringlised muutused on Muutuste raamatu teine pealkiri.) See hakkas levima ja muutus populaarseks alles 10. sajandil.

Ge Hongilt (284–363) teos "Bao Pu-zi". Kahes osas: esimene valdavalt välisest alkeemiast ja teine eetilis-poliitilisest problemaatikast. Kuid ka peatükk sisemisele alkeemiale omasest "ühe hoidmise" shou yi meetoditest. Ent samas ka välise kinaveri loomiseks nõutavad rituaalse puhtuse normide järgimine, rituaalide teostamine, paastud ja ohvritoomised kaitsvatele jumalustele. Propageeris toiduga võetava kunstlikult valmistatud kuldse kinaveri tarvitamist, mis pidi tagama vaimselt surematuks saamise. 364 tekkinud Maoshani koolist pärinev Tao Hungching (456–536). Tuntuim teos "Täiuslike kõned" on meediumite vahendatud Maoshani kooli (lahkunud) adeptide peetud kõnede üleskirjutused. Selles koolis algas alkeemia muutumine sisemiseks ja teoreetilise suuna eraldumine. Neil kõlbeline eelpraktika, hallutsinogeenide tarvitamine, kontemplatiivusus, protsessi kaemuses loomine selle enese asemel. Seeläbi algas üleminek väliselt alkeemialt sisemisele. 7.–10. sajandil oli taoism Tangi dünastia eestkoste all. Palju surmajuhtumeid ravimi tarvitamisest. Suurimaks alkeemikuks sellel ajal oli arst Song Si-mo (ülendati hiljem hiina meditsiini jumalaks).

7.-8. sajandi budismi mõjul munkluse ja kloostrite ilmumine, mis oli varajasele taoismile võõras. Terminit "sisemine ravimpill" nei-dan kasutas esimest korda Sui (589–619) ajal budist Su Yuan-lang (Qing-xia Zi). Sisemise alkeemia loojaks on loetud eri koolide poolt Lü Dong-bini (Chunyang Zi), sündinud 796 või VIII alguses. Songi (960–1279) ajal hakkas välja arenema sisemise kinaveri tehnika. Zhang Bo-duan (984–1082) "Traktaat tõe saavutamisest" "U chen pian". Pani aluse väikese ja suure taevase ringluse kasutamise tehnikale sisemise ravimpilli loomiseks. Sisemise ravimpilli tehnika lõi Wang Zhe (1120–1170).

12.–13. sajandi uued koolid. Neist säilis vaid üks – Täieliku Tõe Õpetuse kool – mis on tänapäeval levinuimaks kooliks. Uute koolide printsiibiks oli – "kolm religiooni on ühtsed". Rajaja Wang Zhe (1113–1170). 13. sajandil väline alkeemia kaob. Selle teoste vaatlus sisemisest vaatepunktist. Samuti taandub suguline praktika. Kasvas oma terminite spiritualisatsioon läbi taoismi religioossete-filosoofiliste mõistete kasutuse. Chang-chong lõi alakooli Longmen. Algselt kutsuti seda Kuldse lootose kooliks (Jin lian). Sellest sai ajapikku liider ja on seda ka tänapäeval. 16. sajandi Täieliku Tõe Õpetuse koolis kirjutati sisemise alkeemia kokkuvõte – traktaat "Loomuse ja elulise juurde naasmise olemus." See – "Sing-ming gui zhi" – toetus Zhang Bo-duani teosele.

Kolme religiooni kool jagunes kaheks kooliks: juhtivaks ida (dong pai) (seda nimetati ka "budade-surematute" kooliks (xian-fo)) ja "kolmeks tippuks" (san fen) suure daoistliku tegelase Zhang Sanfeni (14.–15. sajand) järgi, kellega seostatakse u-shu areng ja Tai-qi-jiuan’i loomine. 16. sajandil pani Zhang Songqi aluse sisemistele võitlusstiilidele nei-jia ja nimetas Shaolini võitlusstiili väliseks stiiliks wai-jia. Ta stiili levitas 17. sajandil Udang dao (Udangshani mäe tee) nime all kindral Wang Zhengnan. 16.–17. sajandi uus suund – surematute budade kool (xian-fo pai), loojaks U Chong-xiu. Seda reformeeris 18. sajandil Liu Hua-yang. Selles koolis kirjutati tohutu palju juhendavaid tekste. Selle kooli tekstideks olid ka esimesed kaks suurt tõlget Euroopas. 17s taoistliku kaanoni viimane täiendamine – selle teoste kinnistumine.

18. sajandil ammendas alkeemia areng oma loova potentsiaali^[viide?]. Lü Dongbingile omistatav "Taiyi jinhua zongzhi" "Kuldse lille saladus". (Esimene euroopa keelde tõlgitud teos.) Kuulus jin tan jiao’sse – kuldse elueliksiiri usundisse. 19. sajandi tai-qi juani loomine Yang Fuku (Yang Longchang ... –1872) poolt (õpetuse liin 15. sajandist). Nimi ta õpilaselt U Heqing'lt. 1930 Zhoa Bi-cheng (sünd 1860) "Loomuse ja elulisuse täiustamise saladused." See raamat ilmus 1979 inglise keeles pealkirjaga “Tao Yoga”.

20. sajandil taaselustus taoistlik alkeemia ning rikastus teadusliku lähenemisega qigong'i nime all. Vana harva tarvitatud väljend qigong hakkas 1934.–1935. aastal saama psühhosomaatiliste treeningmetoodikate üldnimeks. Aastal 1958 sai selle nimetuse sisu täpsema selgituse ja see kinnistus ametliku terminina kõigi vanade elutoitmisega seotud metoodikate eri kohta. Algas sisemise alkeemia ilmalik taassünd ja populariseerimine.

Qi on dao aineline alus – qi kulgebki. Saada osalus qi's, on sama mis saada osalus dao's. Ehk kui inimese tegevuses ilmneb qi (hingus), siis on ta daoga kooskõlas. Seega on qi-kong omamoodi ka sünonüümiks taoistlikule praktikale.

• Kinaver