Wi-Fi

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Wi-Fi on traadita arvutivõrguseadmeid tootvate firmade ühenduse (Wi-Fi Alliance) kaubamärk, millega tähistatakse sertifitseeritud traadita kohtvõrgu (WLAN) klassi kuuluvaid seadmeid, mis põhinevad IEEE 802.11 standardil. Nime Wi-Fi kasutatakse sageli IEEE 802.11 tehnoloogia sünonüümina.

Wi-Fi Alliance (eesti k Wi-Fi Liit) on ülemaailmne mittetulundusühing firmadest, kes arendavad traadita kohtvõrgu (WLAN) tehnoloogiaid ja sertifitseerivad seadmeid, kui need vastavad teatud võrgustandarditele. Kõiki IEEE 802.11 standardil põhinevaid seadmeid ei esitata Wi-Fi Liidule sertifitseerimiseks, mõnikord selle maksumuse tõttu ning Wi-Fi logo puudumine ei tähenda, et seade on Wi-Fi-ga ühildamatu.

Wi-Fi võimaldab paljudel kasutajatel Wi-Fi-levialades samaaegselt luua juhtmevaba ühendus Internetiga. Tänapäeval on IEEE 802.11 seadmed juba paljudes personaalarvutites, mängukonsoolides, nutitelefonides, printerites ja muudes seadmetes ning peaaegu kõigis sülearvutites ja pihuarvutites.

Wi-Fi loodi 1991. aastal NCR ja AT&T poolt. Esialgu kavandati kasutada vaid kassasüsteemides. Algseks kaubanduslikuks nimetuseks oli WaveLAN, mille kiirus oli 1–2 megabitti sekundis. Vic Hayes, kes on raadiokohtvõrgu looja, oli samuti liige IIEEE meeskonnas, mis lõi sellised standardid nagu 802.11b , 802.11a ja 802.11g .

Wi-Fi-t tuntakse ka Wireless Fidelity ('traadita loomutruudus') nime all sarnaselt helitehnikas tuntud High Fidelity ehk Hi-Fi-ga. Terminit Wireless Fidelity on ka Wifi Alliance ise kasutanud pressi väljaannetes^[1][2] ja dokumentides^[3][4]; veel on termin kasutuses ITAA kirjutises Wi-Fi-st^[5]. Kuigi, lähtudes Phil Belangeri väitest, ei pidanud mõiste Wi-Fi algselt midagi tähendama.^[6]

Tüüpiline raadiokohtvõrk koosneb ühest või mitmest pääsupunktist. Pääsupunkt edastab SSID. Standardi järgi koosneb see 1–32 tähemärgist, tavaliselt on selleks valitud sõna inimesele loetavas vormis. Kui näiteks kärje ID sõltub konkreetsest tugipunktist, millega ühenduses oled, siis mestiident kuulub terve võrgu iseloomustamiseks ja on üks asjadest, mida pääsupunktide saatjad ringhäälingu põhimõttel väikeste andmepakettide kaupa eetrisse lasevad. Selle järgi leiavad jaamad uue võrgu ja selle järgi on võimalik jaama seadistada vastavalt konkreetsele võrgule). Seda tegevust kutsutakse plinkimiseks. Paketid saadetakse teele iga 100 ms järel ehk 10 korda sekundis. Plinkimine toimub kiirusel 1 Mbit/s ja kuna see toimub ajaliselt väga kiiresti, ei avalda see üldisele jõudlusele mõju. Kui Wi-Fi kaardiga varustatud arvuti satub pääsupunkti teeninduspiirkonda, siis märkab Wi-Fi kaart pääsupunkti plinkimist, võib pääsupunktiga ühendust võtta ja nõuda endale IP-aadressi ning minna läbi pääsupunkti Internetti. Siit tuleb ka üks Wi-Fi-võrgu nimetusi "traadita Internet".

Et kasutada avalikke Wi-Fi-levialasid või hakata traadita internetiühendust kasutama kodus, tuleb esmalt kindlaks teha, et selleks on olemas vajalik varustus. Enamikus uutes sülearvutites ja ka paljudes uutes koduarvutites on juba sisseehitatud juhtmeta internetti võimaldavad saatjad. Nende puudumise korral on võimalik osta traadita internetti võimaldav adapter, mille saab arvutiga ühendada PC-kaardi pesa või USB-pordi abil. Lauaarvutite puhul saab kasutada USB-adapterit või on võimalik osta adapter, mille saab ühendada PCI-pesa arvutikastis. Paljud need adapterid saavad kasutada rohkem kui ühte 802.11 standardit. Olles installinud traadita interneti adapteri ja selle töötamiseks vajalikud draiverid, peaks arvuti olema võimeline automaatselt üles leidma kõik olemasolevad internetivõrgud. See tähendab, et järgmine kord arvutit käivitades mõnes Wi-Fi levialas peaks ta automaatselt informeerima olemasolevast võrgust ning andma võimaluse sellega ühendust luua. Vanemate arvutimudelite puhul võib juhtuda, et on vaja kasutada ka vastavat tarkvaraprogrammi selleks, et internetivõrku tuvastada ja sellega ühendus luua.

802 standardi nimes on IEEE standard, mis tegeleb kohtvõrkudega. Osa 11 kirjeldab juhtmevaba kohtvõrku (WLAN), mille järel võivad olla tähed, mis tähistavad erinevaid täiendusi, või sidekriipsuga eraldatud avaldamise kuupäev. Igapäevases elus ei pane me standardite erinevust tähele, sest kõik standardid on omavahel tagasiühilduvad, kuigi teatud oludes on neil üksteise ees eeliseid. Üksteisega ühilduvus on üks tähtsaimatest asjadest, mida seadmete sertifitseerimisel kontrollitakse. Kõige populaarsemad esialgse standardi täiendused on 11b ja 11g. Seoses seadusandlike muudatustega täiendas võrkude turvalisust 11i. 11n on uus mitmevooline modulatsioonitehnoloogia, mis suurendab märgatavalt andmeedastuskiirust viies selle 54–600 Mbit/s ja mille ametlik kasutuselevõtt toimus 29. oktoobril. 11a täiendus on kasutusel kaugsides, kus kõrgem ja vähemkasutatud sagedus (5 GHz) võimaldab suuremat andmeedastuskiirust, kaaludes sellega üles seadmete märgatavalt kõrgema hinna. Ülejäänud täiendused on esialgse standardi laiendused ja parandused, mis puudutavad ühest võrgust sujuvalt teise üleminekut, andmesidet sõidukitega, laia ala võrke (WAN) ja palju muud. Erinevad täiendused lubavad ka erinevaid sagedusvahemikke.

Riigiti on sagedusvahemike ja võimsuse piirangud erinevad. Näiteks USA-s võib amatöörradistidele mõeldud sagedusvahemikku jäävatel Wi-Fi sagedustel kasutada märgatavalt suuremat võimsust kui mujal maailmas. Samas ei tohi amatöörradistid edastada infot krüpteeritud kujul ja kommertseesmärkidel. Üldiselt võib standardile vastavad sagedused jagada kolme gruppi:

802.11b, 802.11g ja 802.11n on enim kasutatavad alamprotokollid. Jagatud 14 kanaliks 5 MHz vahedega, võimsusega kuni 100 mW (Euroopas). Kuna protokoll eeldab 25 MHz riba ühele kanalile, siis on tegelikult selles vahemikus vaid kolm iseseisvat kanalit (1, 6 ja 12). Euroopas tohib neist kasutada kanaleid 1–13. Jaapanis tohib kasutada ka 802.11b lisale vastavat 14., teistest veidi eraldiseisvat kanalit. USA-s lubatud vaid 11 esimest kanalit.

802.11y. Ainult USAs lubatud vahemik. Kusjuures on lubatud kasutada kuni 20 W võimsusega saatejaamu, mis tähendab standardile vastavate seadmete sideulatust kuni 5 km. Kõrgem sagedus tähendab ka suuremat andmeedastuskiirust.

802.11a, 802.11h, 802.11 ja 802.11n. Sagedusvahemik 4915–5825 MHz on jagatud kanaliteks 5 MHz sammuga. Eri riikides lubatud piirkonnad on üsna erinevad. Euroopas lubatakse kasutada kanaleid vahemikus 48 (5240 MHz) kuni 140 (5700 MHz). Kasutusel müravabama sagedusvahemiku tõttu ja suurema lubatud võimsuse tõttu (kuni 1 W) näiteks kaugsides.

Wi-Fi ehk raadiokohtvõrk võimaldab seadetel nagu lauaarvutitel, mängukonsoolidel, nutitelefonidel või digitaalsetel muusikamängijatel luua ühenduse internetiga, kui nad asuvad Wi-Fi-levialades. Ühe või mitme Wi-Fi-kohtvõrgu leviala võib ulatuda mõnekümnest meetrist kuni mitme ruutkilomeetri suuruse alani. Leviala sõltub sellest kui palju on kattuvate levialadega Wi-Fi-seadmeid. Lisaks kasutusaladele kodus ja kontoris, kasutatakse raadiokohtvõrke sellistes avalikes kohtades nagu lennujaamad, haiglad, hotellid, restoranid jne.

Wi-Fi lubab samuti ühendust otse ühest arvutist teise, ilma pääsupunkti abita. Seda kutsutakse ad hoc raadiokohtvõrguks. Seda kasutatakse väga palju arvutimängurite poolt, et mitmekesi mängida arvutimänge, kasutades Wi-Fi abi.

Peamine probleem Wi-Fi turbega on see, et Wi-Fi-le on juurdepääs palju kergem kui traadiga võrku. Traadiga võrgus peab pahategija füüsiliselt omama juurdepääsu võrguseadmetele või muukima läbi välise tulemüüri. Et seda vältida, tuleb kasutada turbeprotokolle. Enamik kasutajaid ei tea, kui ebaturvaline võib olla tegelikult Wi-Fi kasutamine ilma piisavate turbemeetmeteta. Krüpteerimata seansi ajal saadetakse kõik päringud eetrisse avatud tekstina ja kõik teised jaamad levialas kuulevad seda. Kui pole kuulamas just pahatahtlikke kõrvu, siis nad ignoreerivad teisele jaamale saadetud sõnumeid. Täiesti võimalik on aga, et kogu sidet kuulatakse pealt ja igasugused tarkvara tasemel krüpteerimata andmed on kolmandale osapoolele vabalt loetavad. Sealhulgas on näiteks HTTP-päringud, millest võib vabalt välja lugeda lihtsad kodulehele sisselogimiseks mõeldud paroolid. Kui on vaja kasutada avalikku võrku, siis tuleks järgida ettevaatusabinõusid.

WEP on IEEE 802.11 andmeturbeprotokoll traadita (raadio-) võrkudele (IEEE 802.11x). See oli algne krüpteering kõikidele Wi-Fi-seadmetele. WEP-i vead ja turvaaugud leiti aga kiiresti üles ja pahategijad kasutasid need kiiresti ära. Internetis liigub väga palju vabavara, mille ainuke ülesanne ongi WEP krüpteeringu muukimine. WEP tuleb erinevate võtmesõnade pikkustega. Kõige tavalisemad pikkused on 128- ja 256-bitti. Mida pikem parool on, seda raskem on seda muukida. Kuigi tänapäeval peetakse WEP-krüpteeringut vananenuks ja väga vigaseks. 2005. aastal korraldas FBI demonstratsiooni, kus nad kasutasid kõigile kättesaadavaid programme, millega muugiti WEP-krüpteeringuga raadiokohtvõrk lahti kolme minutiga. Kuigi WEP on parem kui mitte midagi, siis ei anna seda võrreldagi arenenuma WPA-krüpteeringuga

WPA on andmeturbe protokoll Wi-Fi alliansilt IEEE 802.11 standardile vastavatele raadiokohtvõrkudele (Wi-Fi-võrkudele). Siin kasutatakse TKIP (Temporal Key Integrity Protocol) protokolli, et tagada tugevamat krüpteerimist kui varasema WEP-protokolli puhul (WEP kasutas RC4 algoritmi, kuid WPA kasutab AES algoritmi). WPA on tuletatud IEEE 802.11i andmeturbe standardist ning kasutab autentimiseks EAP-protokolli. WPA on tarkvaraline uuendus võrreldes WEP-krüpteeringuga. See tähendab, et selle kasutamiseks ei pea ostma uusi seadmeid, vaid uuendama olemasolevate seadmete tarkvara. WPA kasutab TKIP (TKIP on ajutiste võtmete tervikluse protokoll. WPA-andmeturbeprotokoll, mis kasutab räsialgoritmi võtmete šifreerimiseks ning mille terviklusekontrolli funktsioon võimaldab kindlaks teha, et keegi ei ole võtmeid näppinud.). TKIP on üles ehitatud nii, et see lubab WEP-krüpteeringult üle minna WPA-krüpteeringule. See tähendab, et kõik WEP elemendid on WPA-s olemas, kuid nad on täiustatud, et parandada turvalisust.

Traadita kohtvõrgu standardile IEEE 802.11i vastav andmeturbeprotokoll aastast 2004. On turvalisem, kui vahepeal kasutatud WPA-protokoll, sest kasutab krüpteerimiseks TKIP asemel märksa turvalisemat AES-põhist CCMP-algoritmi. Alates 2006. aastast peavad kõik Wi-Fi logoga varustatud seadmed toetama WPA2-andmeturvet. Erinevalt WPAv1-st tahab WPA2 ka suhteliselt uut riistvara, mis tähendab seda, et riistvara, mis on ostetud enne 2006. aastat, tuleb ümber vahetada. WPA2-st on muidu 2 versiooni. ON olemas WPA2 äridele ja kodudele. Koduvariant kasutab eelnevalt etteantud võtit ja kontrollib selle õigsust kohe. Äridele mõeldud versioon teeb seda aga läbi serverite. WPA2 on kõige turvalisem Wi-Fi-le mõeldud turbeprotokoll.

Wi-Fi-võrgu ehitamiseks vajaminev riistvara koosneb põhimõtteliselt saatjast, mis kiirgab juhtmevaba signaali ja võtab vastu ühenduse soove. Ja raadiokohtvõrgu klient, kes saadab seadmele ühendamissoove, saab saatjalt sellekohaseid vastuseid. Et saada ühendust internetiga, peab saatja (tavaliselt traadita side ruuter) olema konfigureeritud nagu pääsupunkt. Mobiilsetes seadmetes, mis loovad ühenduse raadiokohtvõrguga, on tavaliselt sisseehitatud Wi-Fi-kaardid.

Põhiline Wi-Fi eelis on selles, et see võimaldab kasutada internetti ilma kaabelühenduseta. See võib vähendada võrgu juurutamise ja laiendamise maksumust. Wi-Fi-võrku on väga hea kasutada kohtades, kus kaabli paigaldamine on võimatu, sest see võib kahjustada hoone väärtust, sellised on näiteks muinsuskaitsealused hooned. Kuna Wi-Fi kasutab töötamiseks kõigile avatud raadiospektrit, siis ei pea kliendid selle võrgu kasutamiseks eraldi luba küsima. Veel on eeliseks ka see, et Wi-Fi-võrgud toetavad rändlust. See tähendab, et võrgu kasutaja võib liikuda ruumis oma vahendiga, millel on olemas Wi-Fi toetus, liikudes ühest pöörduspunktist teise. Wi-Fi-seadmed on laialdaselt kõigile kättesaadavad poodides ja kuna konkurents seadmete tootjate vahel on suur, on hind mõistlikult madal. See, et Wi-Fi on erinevate standardite kogum, on ka väga tähenduslik eelis, sest see tähendab, et sama Wi-Fi-aparatuuri on võimalik kasutada paljudes riikides.

Kõige suurem puudus on Wi-Fi leviala piiratus. Tavalise 802.11b või 802.11g standardit toetava ruuteri tööraadius on 100 meetrit õues ja 50 meetrit hoones. Ja elektromagnetilist kiirgust kiirgavad seadmed, näiteks mikrolaineahi, mis on paigaldatud Wi-Fi-aparaatide vahel, võivad signaali tugevust nõrgendada. Wi-Fi signaali on võimalik võimendada, lisades seadmele suurema antenni. Muu hulgas, Wi-Fi sagedusala ja kasutuspiirangud on riigiti erinevad. Näiteks paljudes Euroopa riikides on lubatud veel kaks täiendavat kanalit (kokku 13 kanalit). Need on keelatud Ameerika Ühendriikides. Jaapanis on olemas veel üks kanal piirkonna ülaosas (kokku 14 kanalit). Teised riigid, nagu Hispaania, on aga keelanud madala sagedusega kanalite kasutamise. Veel üks puudus on praegu Wi-Fi-seadmetes kasutatav WEP-krüpteering, mis on väga kergesti lahti muugitav ja häkkeritel on väga kerge ligi pääseda kliendi andmetele.

Wi-Fi arendajad ja seadmete tootjad on seadnud endale ülesandeks, et tulevikus oleksid Wi-Fi kiirused ja leviala veelgi suuremad ning seadmed järjest väiksemad ja mobiilsemad. Üldine visioon on, et varsti oleks Wi-Fi kõigile kättesaadav, mitte ainult internetikohvikutes, vaid kõikides avalikes kohtades nagu haiglad, raamatukogud, koolid, lennujaamad jne.

• Gi-Fi
• Li-Fi
• Wifi.ee
• Ruuter
• MiFi
• Mobiilne internetiseade

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Wi-Fi

• Category:Traadita side alused, wiki.itcollege.ee
• wiki.KuusIT.ee
• wi-fi.org