Pliit

Pliit on seade, mille kuumutataval horisontaalsel pinnal (pliidiplaadil, -raual või -rõngal) valmistatakse toitu või soojendatakse midagi.

Eesti talumajadesse alustati pliitide rajamist 19. sajandi teisel poolel. Tellistest pliit või sissemüüritud pada, mõnel juhul ka mõlemad, ehitati reheahju kolde kõrvale, hiljem eeskambrisse või ruumi rehetoa ja kambrite vahele, millest kujunes köök. Pliidi kütmisel tekkiv suits juhiti mööda lõõre reheahju kummi alla, hiljem korstnasse.

Põhja-Eestis ehitati tihti kummid otse pliidi kohale, Lõuna-Eestis ehitati pliit või pajamüür ka suvekööki.^[1]

Puuküttega pliidil kasutatakse kütusena puitu. Sellise pliidi külge ehitatakse ka soemüür, et suurendada pliidi kasutegurit.^[2] Kagu-Eestis ehitatakse soojamüüri külge omakorda ka leso.

Kütusena kasutatakse maagaasi. Gaasipliit kujutab endast gaasipõletit ja praeahjukappi. Gaas tuleb põletisse läbi ventiili ja põleb hapniku juurdepääsu tõttu. Maagaas tuleb linna gaasivõrgust. Maagaas koosneb gaasisegust, mis on tekkinud maapõues orgaanilise materjali kõdunemisel. Maagaasi kasutamise korral ei ole vaja reduktorit gaasi rõhu vähendamiseks.

Ballonngaasiga kütmisel kasutatakse butaani. Butaani kasutamisel on vaja ka reduktorit rõhu vähendamiseks, kuna butaan balloonis on kõrge rõhu all.

Tuli süüdatakse tikkude või tulemasinaga. Kaasaegsetel gaasipliitidel on elektroonilised süüteregulaatorid, mis sulgevad gaasi, kui põletis pole tuld.

Kuna gaas on kergesüttiv aine, siis on gaasipliidi kasutamine seotud plahvatus- ning tuleohuga. Nõukogude Liidus lõpetati gaasipliitide paigaldamine uutele korteritele 1975.

• 
  Põleti
• 
  Gaasiballoonid reduktoriga
• 
  Elektrooniline tulemasin

Elektripliit on elektripaigaldis toidu soojendamiseks ja küpsetamiseks.

Esimestes elektripliitides muutus elektrienergia soojuseks takistustraadist spiraalis, mis paiknes lahtiselt keraamilise pliidiplaadi loogelistes vagudes. Sellised elektrilöögiohtlikud plaadid asendusid möödunud sajandi keskpaiku keeduplaatidega, milles küttespiraali keraamilist kandjat ümbritses kettakujuline kinnine teraskest või siis oli küttetraat tsementeeritud spiraalseks painutatud lamedasse isekandvasse terastorusse. Niisugused küttekehad vajavad kuumenemiseks võrdlemisi kaua aega ja seega ka lisaenergiat.

Nüüdisaegsetes elektripliitides on kandvaks pinnaks teraskesta asemel klaaskeraamiline plaat. Soojuse ülekandmise põhimõttest lähtuvalt on kasutusel peamiselt kaht tüüpi elektripliidid:

• keraamiline pliit − soojus kandub küttespiraalilt infrapunakiirgusena läbi klaaskeraamilise plaadi kööginõu põhjale;
• induktsioonpliit – energia kandub nõu põhjale elektromagnetilise induktsiooni teel.

Elektripliidi paigaldusnõudeid:

• pliit peab olema maandatud;
• pliidi juhtmestikugrupis peab olema rikkevoolukaitselüliti;
• pliidi pistikupesa nimivool peab vastama pliidi võimsusele.

Kuna pliidi temperatuur ulatub 170 °C, võib ettevaatamatu pliidiga ümberkäimine tekitada põletushaavu.

1860. aastatel hakati ka taluhoonetesse (ilmselt vaesemates majapidamistes) pliite ehitama ja toiduvalmistamine kandus koldel rippuvast pajast patta pliidi peale. Seoses soojendus- ja toiduvalmistamisseadmete uuendustega hakati ka meelsasti küpsetatud kakkude asemel praetud toite valmistama.^[3]

• ahi
• kamin
• lee
• leso
• soemüür ehk soojamüür^[2]

• Küttepuude pliidid (inglise keeles)
• Artikkel gaasipliitidest (inglise keeles)
• Millist pliiti valida
• Reheahi ja pliit, Eesti Rahva Muuseum

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pliit