Pierre Gassendi

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2016) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pierre Gassendi (sünninimi Pierre Gassend, ladinapärane nimi Petrus Gassendi; 22. jaanuar 1592 Champtercier Digne'i lähedal, Provence – 24. oktoober 1655 Pariis) oli prantsuse filosoof, matemaatik ja astronoom.

Pierre Gassendi vanemad olid talupoeg Antoine Gassend ja Françoise Fabry. Pierre veetis varase lapsepõlve Champtercier' külas. Ta oli haiglane laps, kes ilmutas varakult huvi lugemise ja kirjutamise vastu. Kohalik preester Thomas Fabry, kes oli tema onu, pani tema haridusele hea aluse.^[1]

Seitsmeaastane Pierre pandi Digne'i kooli ladina keelt ja aritmeetikat õppima. 11-aastaselt avaldas ta oma ladinakeelse palvega muljet Digne'i piiskopile, kes ütles, et sellest lapsest saab sajandi ime; Digne'is kirjutas Pierre kahel viimasel aastal ka ladinakeelseid farsse, mida koolipoisid linnas ette kandsid^[2]. Pierre jäi Digne'i 1607. aastani (vahepeal õppis ta küll ühe aasta Riezis^[1]). Ta naasis Champtercier'sse, kuhu ta jäi kaheks aastaks. 1609. aasta sügisest^[1] järgnesid filosoofia õpingud Aix-en-Provence'i ülikoolis isa Philibert Fesaye käe all. Gassendi oli erakordne õpilane ning Fesaye puudumise korral paluti Gassendil loenguid asendada. 1611. aastal õppis ta teoloogiat professor Raphaelise käe all ning õppis kursuse osana kreeka ja heebrea keelt. Samal aastal suri ka Gassendi isa.^[3] 1616. aastal sai ta Avignonis teoloogia doktoriks ning ta pühitseti kaks aastat hiljem vaimulikuks. Seejärel hakkas Gassendi Aix-en-Provence'i ülikooli filosoofia õppejõuks, kus ta pidas kriitilisi loenguid eelkõige Aristotelese filosoofiast, aga hakkas huvi tundma Galilei ja Kepleri tööde vastu.

1624. aastal võttis ta vastu kanooniku koha Grenoble'is ja lahkus Aix-en-Provence'ist. Samal aastal avaldas ta oma esimese raamatu "Exercitationes paradoxicae adversus Aristoteleos" ('Paradoksid Aristotelese pooldajate vastu'). Ta kritiseeris selles aristotellikku maailmavaadet. Gassendi hakkas huvi tundma ka astronoomia ja optika vastu. 1630. aastal avaldas ta teose "Parhelia, sive soles quatuor" ning 1632. aastal "Mercurius in sole visus".^[4] Gassendi lahkus Pariisist 1632. aastal. Järgmise viie aasta jooksul töötas ta koos oma lähedase sõbra Nicolas-Claude Fabri de Peiresciga (1580–1637). Kui viimane suri, langes Gassendi sügavasse depressiooni ning järgmised aastad veetis ta lahkunud sõbra kohta biograafiat "Viri illustris Nicolai Claudii Fabricii de Peiresc...Vita" (1641) kirjutades.^[4] 1633 sai temast Digne'i katedraali kanoonik ja 1645. aastal Pariisi Collège Royali matemaatikaprofessor. 1642. aastal avaldas ta teosed "De apparente magnitudine solis" ning "De motu impresso a motore translato". Viimane pälvis Gassendi pikaaegse oponendi Jean-Baptiste Morini (1583–1656) halvakspanu, kes oli ka varem Gassendi vaadetele vastupidist väitnud.^[4] Kehv tervis sundis teda 1648. aastal õpetamisest loobuma ning kuni 1650. aastani elas ta Toulonis. 1653. aastal pöördus Gassendi tagasi Pariisi, kus ta jäi aasta hiljem raskelt haigeks. Talle tehti mitu operatsiooni, misjärel muutus tema kõne sosistavaks. Gassendi suri rahulikult 1655. aastal, olles 63 aastat vana.^[5]

• "Parhelia, sive soles quatuor" (1630)
• "Mercurius in sole visus" (1632)
• "Viri illustris Nicolai Claudii Fabricii de Peiresc... Vita" (1641)
• "De apparente magnitudine solis" (1642)
• "De motu impresso a motore translato" (1642)
• "Institutio astronomica" (1647)
• "De vitae moribus Epicuri" (1647)
• "Exercitationes paradoxicae adversus aristoteleos" (1649)
• "Opera omnia" (1658)

Gassendi tähtsaimaks teaduslikuks saavutuseks peetakse pärast antiikaega varjusurmas olnud atomistliku teooria taaselustamist. Ta pidas aatomite omadusi sõltuvaks kujust (terav või ümar, piklik või töntsakas jne) ja oletas, et aatomid võivad mingit sorti aasa ja haagi mehhanismi abil ühineda struktuurideks, mida ta nimetas molekulideks. Lisaks võttis ta kasutusele vaakumi mõiste, sest arvas, et aatomite vahel ei ole mitte midagi. See oli uus suhtumine, sest tol ajal ei tahetud veel tunnistada tühjuse olemasolu. Selles punktis oli tema suurim oponent René Descartes, kes keeldus vaakumi olemasolu tunnistamast.

Gassendi tegi ka mitmeid astronoomilisi vaatlusi (sealhulgas jälgis ta 1631. aastal esimese astronoomina planeedi üleminekut Päikesest) ning korraldas kuulsa katse, millega tõestas veenvalt Galilei poolt avastatud inertsi olemasolu. Ta lasi peegelsiledal Vahemerel galeeri kiiresti, kuid ühtlaselt edasi aerutada. Sõidu ajal visati laevamastist alla kuule. Kõik kuulid kukkusid otse mastijala juurde. Galeeri liikumine ei viinud ühtki kuuli eemale.

Gassendi ideed avaldasid 17. sajandil suurt mõju.Tema ideid õpetati jesuiitide koolis Prantsusmaal, Inglismaa ülikoolides ning isegi Põhja-Ameerika koolides. Kuna Gassendi epistemioloogilised vaated tunduvad sisalduvat John Locke teoses "Essay Concerning Human Understanding" (1690), on mõned teadlased arvanud, et Locke sai Gassendilt mõjutusi. 21. sajandil kasvas huvi Gassendi kriitika vastu kartesianismi suhtes. Gassendit mäletatakse kõige paremini selle poolest, et ta tutvustas Epikurose atomismi euroopalikule mõtlemisele ning et ta oli Aristotelese ideede vastane.^[6]

Pierre Gassendit kui filosoofi on nimetatud monistiks ja sensualistlikuks materialistiks. Ta ründas teravalt skolastikat, aristotelismi ja René Descartesi õpetust kaasasündinud ideede kohta. Ta pidas keha ja vaimu sama tasandi nähtusteks.

Gassendi uskus, et on olemas inglid ja deemonid ning et hing on surematu. Gassendi arendas oma atomismi teooriat mitte üksnes keemias ja füüsikas, vaid isegi psühholoogias ja hariduses. Gassendi aktsepteeris skeptilist doktriini, et teadmised asjade tõeliste omaduste kohta ei saa tuleneda sensoorse taju kaudu. Ta väitis, et meil saab olla teadmine sellest, kuidas asjad meile sensoorsete kogemuste kaudu tunduvad. Gassendi meeldivaim maksiim oli, et "mõistuses ei ole midagi sellist, mida varem poleks olnud meeltes" (nihil est in intellectu quod non prius fuerit in sensu).^[7]

Gassendi avaldas ka ilukirjandust ja koostas mitme olulise teadlase biograafia, sealhulgas Koperniku, Georg von Peuerbachi, Regiomontanuse ja Tycho Brahe oma.