Pol Pot

Pol Pot
Kambodža Kommunistliku Partei peasekretär
Ametiaeg veebruar 1963 – 1981
Eelnev	Tou Samouth
Järgnev	pole (partei lõpetas eksisteerimise)
Kambodža peaminister
Ametiaeg 25 oktoober 1976 – 7. jaanuar 1979
Eelnev	Nuon Chea
Järgnev	Pen Sovan
Isikuandmed
Sünniaeg	19. mai 1925 Prek Sbauv, Kampong Thom, Kambodža
Surmaaeg	15. aprill 1998 Anlong Veng, Oddar Meanchey, Kambodža
Erakond	Kambodža Kommunistlik Partei
Abikaasa	Khieu Ponnary (1956–1979)
Alma mater	Prantsuse Elektroonika ja Arvutiteaduste Kool

Saloth Sar (tuntud kui Pol Pot, 19. mai 1925 – 15. aprill 1998) oli Kambodža ultramaoistliku liikumise (punased khmeerid) juht. Ta oli alates 1976 kuni 1979. aastani Demokraatliku Kambodža peaminister.

Pol Pot sai de facto Kambodža liidriks 1975. aasta keskel, külma sõja tingimustes toimunud Kambodža kodusõja tulemusel. Valitsemise ajal tegeles ta kollektiviseerimise ekstreemse versiooniga, kus linnainimesed sunniti töötama maal farmides ja teistel töödel. Alatoitluse, halva meditsiinilise abi ja hukkamiste tagajärjel suri tema võimul olemise ajal umbes 750 000 kuni 1,7 miljonit inimest, mis oli umbes 26% Kambodža elanikest.^[1]. Pol Pot suri 1998. aastal, kui ta viibis koduarestis ühe punaste khmeeride juhi Ta Moki juures. Pärast surma tehti kindlaks, et ta mürgitati.^[2]

Pol Pot sündis Prek Sbauvis 19. mail 1928 kaheksanda lapsena üheksalapselises peres ja tema nimi oli Saloth Sar. Varjunime Pol Pot võttis ta 1976. aastal. Pol Poti isa oli edukas riisikasvataja, kes saatis oma noorima poja kuueaastaselt ühe oma vanema venna juurde Phnom Penhi budismi õppima. Hiljem õppis ta veel prantsuskeelsetes koolides ning katoliiklikus kolledžis. Hiljem suundus ta õppima Pariisi raadioelektroonikat. Prantsusmaal kohtas ta oma esimest naist Khieu Ponnaryt, kes oli esimene naine Kambodžas, kes sai bakalaureuse kraadi. Pol Pot ülikoolidiplomit ei saanud. Kuid ta tutvus erinevate marksistlike tudengirühmitustega, kuhu kuulus ka teisi kambodžalasi. Pol Poti jaoks oli eeskujuks Khieu Samphan, sest Samphan uskus, et tõelise ühiskondliku revolutsiooni läbiviimiseks Kambodžas on tarvis kogu riik muuta talupojaühiskonnaks, milles puuduks haridus, tööstus, linnad ja raha. Pariisis viibides sai Pol Potist ka Prantsuse Kommunistliku Partei liige. Koos teiste vasakpoolsete Kambodža sõpradega moodustati khmeeri üliõpilasühendus, mille peamine eesmärk oli võitlus Kambodža printsi Norodom Sihanouki ja presidendi Lon Noli vastu.

Kambodžasse naasnult astus Pol Pot Kambodža kommunistlikku parteisse (toonase nimega Kampuchea Kommunistlik Rahvapartei). 1960. aastal kukutasid tema koos kaaslastega partei juhid ja nimetasid selle ümber Kampuchea Töölisparteiks (KTP). Pol Pot valiti tähtsuselt kolmandaks isikuks parteis ja 1963. aasta alguseks (pärast endise liidri saladuslikku kadumist) sai ta KTP uueks peasekretäriks (mis oli kõrgeim ametikoht parteis). Hiljem samal aastal lahkus ta koos oma lähimate liitlastega Phnom Penhist, minnes Kambodža-Vietnami piirile, et oma jõud ümber grupeerida ning rajasid laagri nimega Kontor 100. Et õppida oma Vietnami seltsimeeste kogemustest, läks Pol Pot mööda kuulsat Ho Chi Minhi rada Hanoisse salanõupidamisele Vietnami Kommunistliku Partei tolleaegse peasekretäri Le Duaniga. Vietnamis toimus samal ajal sõda Ameerika Ühendriikidega ja Vietnam palus Pol Potilt Kambodža abi Vietnamile.

1966. aastal külastas Pol Pot Hiinat, kus talle avaldas muljet kultuurirevolutsioon. Kambodžasse tagasi jõudnud, tahtis ta neid ideid osaliselt ka oma kodumaal rakendada. Ta muutis partei nimetuse Kampuchea Kommunistlikuks Parteiks (KKP), kuigi neid tuntakse pigem punaste khmeeridena. 1967. aastal pidi ta põgenema Kambodža kirdeosa mägihõimude sekka. 1967. aasta lõpus hakkas Pol Pot koos oma poolehoidjatega korraldama erinevaid valitsusvägede vastaseid meeleavaldusi ning 1968. aasta lõpuks olid ülestõusudest haaratud riigi kaheksateistkümnest provintsist üksteist.

Ameeriklased, kes sel ajal aktiivselt Põhja-Vietnami kommunistide vastu sõdisid, otsustasid ühtlasi ka Kambodža mässulistega tegeleda ning Ameerika Ühendriikide õhuvägi saatsid pommirahe ka Kambodža aladele. Ühendriikide rünnakute tulemusel hukkus enam kui 600 000 kambodžalast. Kommunistide vastupanu aga jätkus ja Pol Poti punakhmeeride populaarsus kasvas, parteisse astus palju uusi liikmeid. Punased khmeerid tõmbasid talurahvast ligi eriti sellega, et nad näisid väärtustavat harimatust rohkem kui haridust, külasid rohkem kui linnu ja vaeseid rohkem kui rikkaid.

1970. aastal oli Kambodža väga raskes poliitilises olukorras. Ameeriklaste poolt taganema sunnitud vietnamlased tungisid üha sagedamini Kambodža territooriumile. Prints Sihanouk sõitis abi saamiseks Venemaale ja Hiinasse, et need aitaksid peatada Põhja-Vietnami edasise sissetungi Kambodžasse. Niipea, kui prints oli maalt lahkunud, kuulutasid valitsusvastased ta pagulaseks ning seadsid tema asemel peaministriks Lon Noli. Prints Sihanouk moodustas Hiinas pagulasvalitsuse ning püüdis moodustada liitu punakhmeeridega, mõistes, et ka nemad tahavad Kambodžat Lon Nolist vabastada. Punakhmeerid hakkasid saama Hiinalt rahalist toetust, mis võimaldas Pol Potil oma sõdureid senisest paremini treenida ja relvastada: 5000-meheline partisanirühm kasvas enam kui 100 000-meheliseks hästitreenitud ja efektiivseks sõjajõuks.

1973. aastaks olid punakhmeerid saanud enda valdusse peaaegu kuuskümmend protsenti Kambodža territooriumist ning järgmise aasta märtsis vallutasid nad vana pealinna Odongki. Pol Poti sõdurid hävitasid linna, kihutades enam kui 20 000 elanikku nende kodudest välja maakohtadesse. Sajad õpetajad, intellektuaalid ja riigiametnikud eraldati teistest ja hukati lihtsalt seetõttu, et nad olid haritumad kui keskmine kodanik.

1. aprillil 1975 astus president Lon Nol tagasi ning otsis asüüli välismaalt. Pärast Lon Noli põgenemist ei pidanud linna kaitsjad enam kaua vastu ning 17. aprillil, mis on Kambodžas uue aasta algus, sisenesid sõdurid pealinna.

Pol Pot oli saavutanud oma peaeesmärgi: tema sõdurid olid vallutanud riigi ning temast oli saanud kõrgeim juht. Esimese asjana kuulutas Pol Pot 1975. aasta "null-aastaks", mis tähendas riigi jaoks uut algust, selle puhastamist kõigest, mis siiani oli Kambodžas valesti, ning iseäranis peeti selle all silmas läänelikke mõjusid kultuuris, religioonis jne.

Pol Pot sulges välismaised pangad ja teised ettevõtted ja purustas templid, kirikud ja mošeed. Välissaatkondade aknad ja uksed löödi laudadega kinni, koolid ja ajalehetoimetused suleti. Vana Lon Noli valitsuse liikmed, nagu ka politseinikud, kristlikud vaimulikud, sõjaväeohvitserid, moslemijuhid, õpetajad ja riigiametnikud arreteeriti ning hukati ilma kohtuta. Väiksemaid kuritegusid karistati sama julmalt. Näiteks inimesi, kes varjasid oma isiklikku vara, võidi vahi all hoida ning piinata. Kõik kuulus riigile, kaasa arvatud inimesed.

Kahe päeva jooksul pärast Phnom Penhi sisenemist olid punakhmeerid „evakueerinud” kogu elanikkonna, ajades neid relvaähvardusel maakohtadesse. Ettekäändeks tõid nad, et linnas ei jätku kõigile toitu. Põhjuseks võis ka olla, et linnades ei ole teisitimõtlemise vastu sugugi nii kerge võidelda kui maal, kus elanikkond koosnes peamiselt harimatutest talupoegadest. Linnapiirkonnad olid aga täis intellektuaale. Õpetajad, arstid, põetajad, advokaadid, poepidajad, santehnikud: kõik asusid ümber maapiirkondadesse, et harida põlde, ehitada tamme, teid või sildu.

Massilised evakuatsioonid põhjustasid sadade tuhandete inimeste surma, peamiselt toidu- ja veepuuduse tõttu, aga ka kuumarabandusse. Düsenteeria, nälg, janu ja kohutav palavus niitsid inimesi sadade kaupa. Riisipõllud (mida peagi hakati nimetama "surmaväljadeks") oli täis inimesi, kes töötasid seal iga ilmaga: kes oma päevatööd ära ei teinud, see ei saanud ka süüa. Toidunormid olid väga väikesed.

Perekond kuulutati kodanlikuks ja seetõttu ebaseaduslikuks: naised lahutati meestest, emad poegadest ning lapsi õhutati nuhkima täiskasvanute järel ning kandma punakhmeeridele ette igasugustest väärtegudest, ükskõik kui tühised need ka ei olnud. Revolutsiooni huvides pidas Pol Pot vajalikuks igasuguse individualismi väljajuurimist. Elanikkond jagati kolme eraldi kategooriasse:

• Esimene oli penh sith: nendel inimestel olid kõik õigused: õigus täistoidunormidele ning vabadus astuda soovi korral parteisse või sõjaväkke. See rühm koosnes peaaegu tervenisti harimatutest talupoegadest, kelles Pol Pot ei näinud endale mingisugust ohtu.
• Teine grupp oli triem, kes kandideerisid penh sithi ning olid toidunormide jagamisel järjekorras teisel kohal. Triem võis töötada vähem tähtsatel poliitilistel ametikohtadel, kuid kõigepealt pidi tõestama, et on seda väärt.
• Kolmanda ja viimase grupi moodustasid bann-heud, kellel polnud mingeid õiguseid, ka mitte õigust toidule ja värskele joogiveele. Bannheu oli madalamast madalam, suuremalt jaolt kuulusid sellesse klassi need mehed ja naised, keda valitsus tahtis likvideerida või karistada. Bannheu, pidi kogu aeg töötama, tal ei olnud peavarju ning nad sõid toidujäänuseid.

Kõik kolm klassi pidid siiski alluma mitmesugustele seadustele, millest üleastumist karistati surmaga. Näiteks oli keelatud astuda seksuaalsuhetesse, kurta elamistingimuste pärast, kanda ehteid, hoida alles perepilte, leinata lähedase surma pärast või väljendada oma religioosseid tõekspidamisi. Tuhanded kambodžalased, kes ülalnimetatud „kuritegudes” süüdi mõisteti, toimetati Phnom Penhi ühte endisesse koolimajja, mis oli kohandatud kinnipidamiskeskuseks (Tuol Sleng, mida sageli nimetati lihtsalt S-21). Vangidele oli keelatud igasugune isetegevus, isegi ilma loata urineerimine või teise külje keeramine magades, tähendas jõhkrat peksu. Tingimused olid antisanitaarsed ning paljud vangid haigestusid nakkushaigustesse. Võimalus vanglast eluga pääseda puudus (tuhandetest kinnipeetutest lahkus Tuol Slengist elusana vaid seitse).

5. jaanuaril 1976 nimetasid punakhmeerid Kambodža ümber Demokraatlikuks Kampucheaks. Samal ajal sai Pol Potist peaminister.

Tegelikult oli läänemaailmal üsna vähe aimu Kambodžas toimuvast – kuna ajalehed ja televisioon olid suletud, välismaised diplomaadid riigist välja aetud ning postiteenistus hävitatud, ei jõudnud välismaailma peaaegu mingeid teateid Kambodža olukorrast. Vahel harva ületas keegi Kambodža piiri, kuid jutte piinamistest ei võetud tõsiselt. Pigem vastupidi – ÜRO kutsus Kambodža delegaate oma tippkohtumistele nagu ennegi. Viimaks, 1978. aastal, õnnestus kahel ajakirjanikul, Elizabeth Beckeril New York Timesist ja Richard Dudmanil, keda saatis Briti akadeemik Malcolm Caldwell, pääseda Pol Poti jutule. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem meenutas Elizabeth Becker seda kohtumist nii: "Ta [Pol Pot] oli tegelikult elegantne, meeldiva naeratuse ning ilusate, tähelepanelike silmadega... Malbel häälel, ilma käsikirja või paberitükita, pidas Pol Pot meile enam kui tund aega kestnud loengu.

Ta avaldas nördimust vietnamlaste ähvardava sissetungi üle, ikka väga vaiksel häälel, olles veendunud, et NATO ja Euroopa riikide väed sekkuvad sellesse konflikti tema poolel ja sõdivad Vietnami ning nende Nõukogude liitlaste vastu Kambodžas. Ta rääkis vahet pidamata ja ei räägitud midagi Kambodža rahva viletsast olukorrast, hukkamistest ja surmaväljadest.

Pärast intervjuud toimetati kolm välismaalast hotelli. Hiljem samal õhtul kuulis Elizabeth Becker tulistamist ning jooksis trepist üles Malcolm Caldwelli magamistuppa, kus ta nägi mehe kuulidest puuritud surnukeha põrandal lebamas. Beckerile on jäänud seniajani arusaamatuks, miks oli punakhmeeridel vaja Caldwell tappa ning miks ei tapetud ka teda ja Richard Dudmani.

Hukkamistest ei pääsenud ka parteiametnikud, kuna aastatel 1977–1978 hakkas Pol Pot tajuma ohtu oma valitsuse sees. 1975. aastal kuulus kommunistliku partei keskkomiteesse kakskümmend kaks liiget. 1978. aastaks oli neist järel neli, ülejäänud kaheksateist olid hukatud. Tappa võidi igaüht. Kogu riik oli pöördunud iseenda vastu ning kambodžalased tapsid üksteist kõige ebainimlikumatel ja jõhkramatel viisidel, pekstes ja näljutades oma õdesid ja vendi.

25. detsembril 1978 ületasid 150 000 Vietnami sõdurit Kambodža piiri ning 6. jaanuariks olid nad jõudnud vaid mõne kilomeetri kaugusele Phnom Penhist. Pol Poti väed ei olnud enam võitlusvõimelised: nad mitte ainult ei kannatanud alatoitumuse käes, vaid olid pädeva juhtkonna puudumise tõttu ka organiseerimata. Kambodža armee ei teadnud, mida teha, keda usaldada, kas põgeneda või kaitsta oma riiki. Kambodža kodanikel seevastu niisuguseid küsimusi ei tekkinud: nad võtsid vietnamlasi avasüli vastu nagu vabastajaid, keda nad olid nii palju aastaid oodanud.

Phnom Penh langes 7. jaanuaril 1979 ning Pol Pot põgenes koos mõne partei tähtsama tegelastega Kambodža looderegioonidesse ja sealt Kambodža-Tai piirile. Seal moodustas ta uue organisatsiooni, nimetades selle Khmeeri Rahvavabastusrindeks. Pol Pot kadus aegamisi poliitiliselt areenilt, kui mitte arvestada episoodilisi partisanirünnakuid või teateid tema teistkordsest abiellumisest (tema esimene naine oli hulluks läinud). Temast kuuldi alles seitseteist aastat hiljem. 1997. aasta juunikuus teatas Kambodža valitsus (peaminister Norodom Ranariddh ja teine peaminister Hun Sen), et oma endises juhis pettunud punakhmeeride salk oli Pol Poti Kambodža põhjaosas Anlong Vengi lähedal kinni võtnud. Vahistamise taga oli Ta Mok – parteihierarhias viies, keda vihastas, kui Pol Pot lasi hukata punakhmeeride teise tähtsa ministri Song Sengi koos naise ja lastega.

Uudis Pol Poti arreteerimisest rõõmustas paljusid ja kuigi valitsuse sõnul loodeti ta anda rahvusvahelise kohtu alla, ei läinud asjad nii. Punakhmeeridest partisanid, eesotsas Ta Mokiga, keeldusid teda Kambodža võimudele üle andmast. Selle asemel hoidsid nad teda sügaval Kambodža džunglis koduarestis, kus ta andis ka intervjuu Nate Thayerile ajakirjast Far Eastern Economic Review: "Te arvate, et ma olen vägivaldne inimene?" küsis Pol Pot. "Ei, ma ei ole selline. Minu südametunnistus on puhas. See küsimus on tarvis selgeks rääkida... Mul olid samasugused kogemused nagu minu liikumiselgi. Me olime selles valdkonnas uued ja vilumatud, ning me pidime lahendama üha tekkivaid probleeme ... Kõik, mida me tegime, tegime me armastusest oma riigi ja rahva vastu. Me võtsime vastu õigeid otsuseid, kuid nende teostamisel tegime me vigu."

Lõpuks jõudsid valitsus ja Ta Mok kokkuleppele Pol Poti viimises Taisse, kus USA võimud saaksid ta arreteerida ning seejärel juba rahvusvahelise tribunali ette toimetada. Seda aga ei juhtunud, kuna 15. aprillil 1998 Pol Pot suri. Pol Poti naise sõnul oli ta surnud une pealt, hiljem teatasid võimud, et tema surma põhjustas südamerabandus. Hiljem selgus, et ta mürgitati.

Nime "Pol Pot" võttis Saloth Sar tõenäoliselt pärast Phnom Penhi vallutamist 17. aprillil 1975, seda on dateeritud ka 1976. aastaga. Seda on nimetatud tema nom de guerre'iks ehk "sõjanimeks". Nime päritolu kohta on mitu seletust. Neist levinuima järgi tuleneb see prantsuskeelsest fraasist Politique potentielle. Ajaloolane Philip Short on aga väitnud, et Saloth Sar võttis endale uue nime juba 1970. aasta juulis ning et pol selles tähendab kuninga pärismaalastest orje, pot aga on lihtsalt sellega kokkukõlav silp.^[3] Teiste väidete kohaselt hakkas ta kasutama pseudonüümi Pol juba 1950. aastatel.

Varjunimi oli Saloth Sari jaoks oluline, et peita oma identiteeti vaenlaste eest. Isegi ajal, mil ta oli peaminister, ei teatud avalikkuses tema päritolu.

Eesti keeles on Pol Poti varem nimetatud Pol Poth.

• Marek Laane "Kambodžas oodatakse rahupäikest" Postimees, 21. august 1996
• "Suri Kambodža eksdiktaator Pol Poth" Õhtuleht, 17. aprill 1998
• Indrek Rebase "Kas sekkuda või pealt vaadata?" Põhjarannik, 31. märts 2005
• Viktoria Lummo "Kambodža kihutab ­olevikule järele" Eesti Ekspress, 20. märts 2011