Maandamine
Maandamine on elektrotehnikas paigaldise või seadme teatavate elektrit juhtivate osade vahetu, galvaaniline ühendamine maaga (maapinnaga, pinnasega). Maandamiseks ühendatakse maandatav osa kaitse- ja maandusjuhtide kaudu pinnases paikneva maanduriga.
Maandamist on vaja elektriohutuse tagamiseks (kaitsemaandus) ja elektriseadme normaalse töö tagamiseks (talitlusmaandus).[1]
- Kaitsemaandus võimaldab ära hoida ohtliku pinge tekkimist ja kestmist elektri- jm seadmete metallkerede ja maa vahel mitmesuguste rikete korral. Näiteks seadme kereühenduse tekkimisel moodustab kaitsejuht (PE) lühisahela ja katselüliti katkestab kiiresti ohtliku pingega toiteahela. Paigaldise maandur on peamiselt vajalik rikkevoolukaitselüliti rakendumise ja potentsiaaliühtlustuse tagamiseks.
- Kaitsemaanduseks loetakse ka välguvarda maandust (välguvoolu hajutamiseks maasse).
- Talitlusmaandus tagab elektripaigaldistes sobiva pinge- ja voolujaotuse. Elektriseadmete, paigaldiste ja võrkude mingi ühe punkti maandamine on vajalik ka selleks, et ühtlustada faasijuhtide pingeid maa suhtes.[2]
Maandamise ja potentsiaaliühtlustuse nõuded on esitatud elektriohutuse põhistandardis EVS-EN 61140:2016 – Kaitse elektrilöögi eest. Ühisnõuded paigaldistele ja seadmetele.[3]
Paigalduskaabli soonte isolatsiooni värvid:
• faasisooned (L1, L2, L3) ‒ pruun, must või hall;
• neutraalsoon (N) ‒ sinine;
• kaitsesoon (PE) ja samuti kaitsejuhiga ühitatud neutraalsoon (PEN) – kollarohelisetriibuline.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ EE 6. köide, 1992
- ↑ "Endel Risthein. Maandamine ja potentsiaaliühtlustus". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2017. Vaadatud 2. oktoobril 2017.
- ↑ Eesti standard EVS-EN 61140:2016