Moskvitš 412

Moskvitš 412
Tootja	MZMA/AZLK Iževski autotehas
Eelkäija	Moskvitš 408
Järeltulija	Moskvitš 2140
Paigutus	eesmootor, tagarattavedu
Teljevahe	2400 mm
Pikkus	4115 mm

Moskvitš 412 (v.k. Москвич 412, ekspordimargina Moskvich, eesti slängis mosse, lühend M412) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa madalama klassi II grupi sõiduauto, mida aastatel 1967–1976 toodeti Moskva tehases MZMA (МЗМА, hiljem AZLK/АЗЛК) ja aastatel 1968–1976 Iževski autotehases.

Auto oli varasema Moskvitš 408 edasiarendus, mida pikki aastaid toodeti paralleelselt järglasega ning mida omakorda asendas kaasajastatud mudel Moskvitš 2140 / 2138.

Moskvitš 412 toodeti Moskvas aastatel 1967–1976, pärast seda hakati seal tootma uuemaid mudeleid.

Auto tootmist alustati paralleelselt ka Iževskis (Udmurdi ANSV) Ižmaši tehases, mis tootis nii sõjatehnikat kui ka autosid.

Seal toodetud autodele lisati 412 mudeli nimele ette lühend ИЖ (IŽ), mis tähistas tootjatehast. Välja vahetati ka auto ninal asuv embleem, mis enne oli Moskva punane Kremli torn, nüüd aga tehase IŽ logo.

Iževski tehases tehti aastate jooksul mudeli osas Moskva tehasest sõltumatult terve rida parandusi ja uuendusi. Parandati ära mitmed vead, mis olid Moskva tehase tootmisel ilmnenud, ning seetõttu olid sellest tehasest välja veerenud M412 mudelid tuntud oma parema töökindluse ja kvaliteedi poolest.

Kui Moskva tehases oli tootmises vaid sedaankerega 412, siis Iževski tehases tuli liinilt ka muud tüüpi keresid, nagu universaal, kombi ja pikap.

Moskvitš 412 nimetuse lõppu lisandus veel rida tähiseid, mis märkisid nende kasutuspiirkonda või -otstarvet.

• Nii oli näiteks tehtud Moskvitš spetsiaalselt troopikavöötme või hoopis eriti karmide talvede jaoks.
• Moskvitš 412T oli näiteks takso;
• Moskvitš 412P oli parempoolse rooliga. Parempoolse rooliga 412 furgoone toodeti spetsiaalselt NSV Liidu postiteenistuse jaoks, ning 1/5 toodangust läks ka ekspordiks Soome või vasakpoolse liiklusega riikidesse.

Tootmisaastate jooksul tehti mudelile jooksvalt uuendusi, et parandada veelgi selle töökindlust.

Erandid

Et Moskvitšid maal – kolhoosides ja sovhoosides – paremini vastu peaksid, ehitati (Iževski tehases) majanditele mõeldud autod spetsiaalselt täiskerele.

Kõige tähtsam oli muidugi turvavarustus. M412 oli esimene Nõukogude auto, mis vastas Euroopa standarditele.

M412 sai Moskvitši tooteperes esimesena turvavööd, mida tootis Eesti NSV ettevõte Norma.

Lisaks veel oli mudel 412 esimene auto NSV Liidus, millel olid tugevdatud raamosad ja kokkusurutav roolivarras – kõik see tehti liiklusohutuse vaatenurgast.

Auto jaoks töötati välja täiesti uus mootor UZAM-412. Mootori loomisel võeti eeskujuks BMW 1500 mootor, mida täiendati muuhulgas pidurivõimendi lisamisega.

Käigukast viidi roolisambalt põrandale, paigutati ümber tagatuled ja lisati salongi pehmendavaid osasid. Rooli keskosa, mis 408-l oli metallist, asendati vahtplastiga. Varem rooli taga paiknenud käsipiduri hoob paigutati ümber põrandale. Uuenduste käigus vahetusid vastavalt aastakäigule ka ukse sisemised ja välimised käepidemed. Vastavalt tehasele ja mudelile muutusid ka välipeeglid.

Ka autovõtmed olid erinevatel mudelitel erinevad. Algusaastatel oli kasutusel kaks erineva suurusega metallvõtit – väiksem GAZ-il kasutusel olnud uksevõti ja suurem süütevõti. Järgnevate mudelite juures väike uksevõti kadus ning endist süütevõtit hakati kasutama ukseluku võtmena, kusjuures uuele süütelukule kujundati uus plastikust peaga võti. Moskva AZLK tehas muutis uksevõtme kuju sarnaseks VAZ-i omaga (L-tähe kujuliseks).

Väliskujult sarnanes Moskvitš 412 üsna palju oma eelkäija Moskvitš 408-ga, kõige silmapaistvam erinevus torkab silma tagalaternate juures. Konstruktsiooni osas oli aga tehtud palju muudatusi ja parandusi, millega kõrvaldati suur hulk eelkäijal esinenud puudusi.

Mosvitš 412 oli vaieldamatult üks oma aja populaarsemaid automarke NSV Liidus ja tollase tänavapildi lahutamatu koostisosa. Kuigi parandatud läbivusega 412 oli algselt välja töötatud just riigi maapiirkondi silmas pidades, leidis see mudel laialdast kasutust nii maal kui ka linnas, nii era- kui ka ametisõidukina erinevates rahvamajanduse valdkondades, sealhulgas operatiivsõidukina miilitsas ja kiirabis.

Moskvitš 412 oli kogu Moskvitši tootepere läbi aegade kõige populaarsem mudel. Arvestatav osa toodetud autodest eksporditi, peamiselt sotsialistlikesse idabloki riikidesse.

Uue Moskvitš 412 sõiduauto riiklikult määratud kaupluse müügihind oli 1970. aastatel eraisikust ostjale 4000 rubla. Arvestades asjaolu, et keskmine oskustöölise kuusissetulek oli tollal umbkaudu 100–120 rubla, oli hind väga kõrge. Sellele vaatamata ületas nõudlus pakkumist kordades. Üheks põhjuseks oli asjaolu, et esmajärjekorras rahuldati riigiettevõtete ostusoovid, kelle jaoks kehtis ka tunduvalt soodsam ostuhind. Vaid väike osa toodetud sõiduautodest müüdi eraisikutele. Rahuldamata nõudluse tõttu ei olnud eraisikutele müüdavad uued sõiduautod Nõukogude Liidus vabamüügis, vaid kehtis omalaadne talongisüsteem – lisaks rahale pidi eraisikust ostja omama ka autoostuluba. Viimaseid väljastati eelisjärjekorras tööeesrindlastele, sõjaveteranidele, kommunistliku partei ja komsomoliaktivistidele. Tavakodanikud soetasid auto sageli pruugituna järelturult, kusjuures pruugitud sõiduki turuhind võis tunduvalt ületada uue sõiduki riiklikku hinda. Üsna paljud inimesed ostsid riigiasutuses kasutuses olnud amortiseerunud sõiduauto, näiteks läbisõidu alusel maha kantud takso, mis kapitaalremonditi ja võeti erasõidukina kasutusse. Moskvitš 412 tarbeks oli remondiesindusest võimalik tellida näiteks uus komplektne kere või lasta mootor tehases kapitaalremontida.

Kuna Nõukogude autotööstus ei töötanud mitte vabaturu konkurentsi, vaid rahuldamata nõudluse tingimustes, ei stimuleerinud see tootjaid kvaliteedile enamat panustama. Ka Moskvitš ei ole selles osas erand. Tavapärane oli, et ekspordiks valmistatud sõidukid oli kõrgema koostekvaliteediga, kui siseriiklikuks realiseerimiseks mõeldud. Üldlevinud oli arvamus, et Iževski tehasest pärinevad Moskvitš 412 sõidukid on kõrgema koostekvaliteediga kui Moskva tehases tehtud.

Moskvitš 412 mudeli tootmine lõpetati Moskvas 1976. aastal. Iževski tehases jätkus aga tootmine IŽ-412IE nime all, lisaks veel terve rea sõsarmudelite, nagu 2715, 27151, 2125 ja 21251.

Nõukogude Liidu esindajatena käis kolm Moskvitš 412 autot Londoni–Mehhiko maratonil 1970. aastal, sõites kokku 25 810 km, osavõtjatest 1/3 katkestasid tänu karmile loodusele või tehnilistele probleemidele.

Kuigi Moskvitšidel tuli ette tõsiseid remonte, pidasid kõik kolm ralli lõpuni vastu. Muidugi ei mindud rallile täiesti tavaliste tehasteseadetes sõidukitega: tavalise bensiinipaagi asemele paigaldati topeltpaak, karteripõhi tehti terasest, et see peaks löökidele paremini vastu, kindalaeka asemele paigaldati lisanäidikute seadmed, pakiruumi paigaldati hapnikuballoonid, millega toideti mootorit siis, kui see mägedes sõidab, et sedasi kompenseerida niigi nõrga mootori võimsust. Tavalise karburaatori asemele pandi tunduvalt tõhusam, mootorile lisati õlijahutusradiaator ning muidugi karterikaitse, käigukasti kest tehti terasest, kaasa anti kõik remondikomplektid, autodele paigaldati elektrilised klaasipesupumbad, lisati topeltpaagid, kapotid värviti mustaks ning kerele keevitati terve lisa tugevdusdetaile, et teha kere veel vastupidavamaks ja jäigemaks. Autole paigaldati halogeentuled. Esiratastele nii ette kui taha porilapakad, põhituled kaeti metallvõredega, kahe klaasipritsi otsmiku asemel paigaldati ainult üks ja see täpselt keskele. Ime oli aga see, et kuigi tegu oli ralliga ja mõte oli sõiduk võimalikult kiireks teha, jäeti autosse sisse ikkagi tehase seadest raadio, kusjuures paigaldati spetsiaalselt FM-versioonid, et rallisõitjatel oleks võimalus kuulata Lääne raadiot.

• Moskvitš 408