Ljudmõla Pavlitšenko

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ljudmõla Pavlitšenko (12. juuli 1916 – 10. oktoober 1974) oli snaiper, sõjaveteran, poliitik.^[1]

Ljudmõla Pavlitšenko oli teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu Punaarmees teeninud snaiper. Teda tunnustatakse 309 vaenlase sõduri tapmisega. Ta osales Punase Armeega Odessa ja Sevastoopoli piiramisel, lahingutes Idarinde varajastes staadiumides. Tema 309 tapetud vaenlase skoor paigutab tõenäoliselt ta kõigi aegade viie parima snaiperi hulka, kuid tema tapmiste arv võib olla märkimisväärselt suurem, kuna kinnitatud tapmine peab olema kolmanda osapoole tunnistatud.^[2]

Pärast seda, kui ta lahingus sai mürsuhaavata, evakueeriti ta Moskvasse. Pärast vigastustest taastumist koolitas ta teisi Punase Armeega snaipreid ning oli Punase Armeega avalik esindaja. 1942. aastal tegi ta ringreisi Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja Ühendkuningriiki. Pärast sõja lõppu 1945. aastal määrati ta Nõukogude mereväe vanemteaduriks. Ta suri 58-aastaselt insuldi tagajärjel.^[2]

Lyudmila Belova sündis 1916. aastal Vene Impeeriumi Kiievi kubermangus Bila Tserkvas (praegu Kiievi oblastis Ukrainas) Mihhail Belovi ja tema abikaasa Elena Trofimovna Belova (1897–1972) peres.^[3] Perekond kolis Kiievisse, kui Lyudmila oli 14-aastane. Tema isa oli Kommunistliku Partei liige ja teenis Punases Armees polgukomissarina, olles autasustatud Punase Lipu ordeniga. Lapsepõlves oli Lyudmila ennast kirjeldanud poisilikuna tüdrukuna, kes oli võistlushimuline sportlikes tegevustes. Kiievis liitus ta OSOAVIAKhIM-i lasketiiru klubiga, arenes amatöör-snaipriks ja teenis välja Vorošilovi snaipri märgi ja laskuri tunnistuse. 1937, aastal abiellus ta Aleksei Pavlitšenkoga ja sündis poeg Rostislav (1932–2007). Siiski lahutati abielu peagi ning Lyudmila naasis elama oma vanemate juurde. Ta õppis õhtukoolis ja tegi samal ajal koduseid töid.^[3] Päeval töötas ta lihvijana Kiievi Arsenal tehases. 1933, aastal astus ta Kiievi Ülikooli, kus õppis ajalugu ja kavatses saada teadlaseks ja õpetajaks. Seal võistles ta ülikooli kergejõustikumeeskonnas sprindis ja teivasületamises. Ta oli ka kuue kuu jooksul Punaarmee poolt snaipriõppekoolis registreeritud.^[4][4]

Ljudmõla Pavlitšenko pärand ulatub kaugemale tema sõjategevusest, olles inspireerinud paljusid naisi kogu maailmas, kes soovivad näidata üles julgust ja visadust oma eesmärkide saavutamisel.^[5]

Pavlitšenko nime kannavad tänavad Ukrainas Sevastopolis ja Bila Tserkvas.