Legism

Legism (ka legalism; hiina 法 家, pinyin'is fǎjiā) oli Vana-Hiina sõdivate riikide ajastu (475–221 eKr) üks neljast filosoofilisest õpetusest taoismi, konfutsianismi ja moismi kõrval. Legismi näol on tegemist pragmaatilise poliitilise filosoofiaga, mis taotleb valitseja võimu suurendamist; legism ei püüa vastata fundamentaalsetele filosoofilistele küsimustele.

Qini dünastia valitsusajal oli legism riigifilosoofia staatuses. Kuigi legism suruti alates Hani dünastiast ametliku mõttevoolu staatusest välja, jätkus mitmete legismi ideede mõjukus, millest märkimisväärseim riigijuhtimine seaduste vahendusel ja kõikide alamate võrdsus seaduse ees.

Tähtsaimad legismi mõtlejad on Han Fei ja Li Si, oluliseks peetakse ka nende konfutsianistist õpetajat Xun Zid.