Loodusajakirjanik
Loodusajakirjanik on ajakirjanik, kes vahendab ajakirjanduslikus vormis teavet looduse kohta.
Loodusajakirjanikud töötavad enamasti loodusteemadele spetsialiseeritud väljaannetes.
Kuid üldhuviväljaandes töötava loodusajakirjaniku tööpõld võib peale otseste loodusteemade hõlmata sageli ka keskkonnakaitseteemasid. Eriti pärast ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi 1992. aastal Rio de Janeiros, Agenda 21 levima hakkamist ja säästva arengu liikumise hoogustumist on loodus- ja keskkonnaajakirjanduse ja -ajakirjanike määratlemise piirid hägustunud. Keskkonnateemadele hakati nii riikide valitsustes kui ka ajakirjanduses pöörama senisest suuremat tähelepanu ning traditsiooniline loodusajakirjandus tegi läbi uuenduskuuri.
Harvemini võib kohata seda, et loodusajakirjanikele on pandud kohustus käsitleda loodusteemadena koguni põllumajandust (nt kariloomade tõuge, taimekasvatust) ja kodumajapidamist (nt kassi- ja koeratõuge, maitsetaimi ja vesirotitõrjet).
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Detsember 2021) |
Kuidas loodusajakirjanike ametikohti täpselt nimetada, see sõltub ajakirjandusväljaande suunitlusest ja suurusest.
Hariduselt võib loodusajakirjanik olla nii ajakirjandusharidusega ajakirjanik, kes on spetsialiseerunud loodusteemade käsitlemisele, kui ka loodusteadusharidusega spetsialist, loodusvaldkonna praktik, kes on saanud veidi ajakirjanduslikku lisakoolitust.
Eestis on loodusajakirjanikena tegutsenud näiteks Gustav Vilbaste, Kustas Põldmaa, Fred Jüssi, Ann Marvet, Toomas Jüriado, Kristel Vilbaste, Juhani Püttsepp jt.
Ameerika keskkonnaajakirjanike ühing (Society of Environmental Journalists) loodi aastal 1990.