Lo-fi muusika

Lo-fi-muusika (sõnadest low fidelity) on muusika esteetika, milles heli kvaliteet on kehvem kui tänapäevased muusikastandardid eeldavad. Need standardid on arenenud aastate jooksul, mis tähendab, et vanemaid palasid ei kutsutud lo-fi'ks, vaid said alles hiljem sellise nimetuse. Lo-fi'd hakati alles 1990-ndatel tunnustama omaette žanrina, mida alternatiivselt kutsuti ka DIY-muusikaks (DIY – do it yourself – 'isetegemine').

Väike kodustuudio 1980-ndate ja 1990-ndate tehnikaga

Definitsioonid

Lo-fi definitsioon arenes 1970. ja 2000. aastate vahel (low-fi enne 1990-ndaid). Enne 1990. aastaid ei olnud kriitikute seas peaaegu mingit tunnustust lo-fi ebaperfektsuste vastu, kuid see muutus pärast romantiseerimist kodus salvestatud ja DIY-muusikas.

Lo-fi muusika on esteetiline muusika žanr, mis kasutab halvema kvaliteediga heli, et matkida vanaaegset muusikat. Muusikas on kuulda helidefekte, kuna varem salvestasid lo-fi artistid rahaliste piirangute tõttu vanade või kehvemate salvestusseadmetega. See annab muusikale iseloomuliku autentsuse, mis sarnaneb halvema kvaliteediga demodele, illegaalselt müüdud / alla laaditud või välitingimustes salvestatud muusikaga. Tänapäeval üritatakse meelega saavutada vanaaegset õhkkonda ning selle tulemuseks on iseloomulik melanhoolne kõla.

Omadused/tunnusjooned

Lo-fi muusika põhimõte on kõlada vanamoodsalt ning tihti ka kurvameelselt. See võib tekitada kuulajates melanhoolseid tundeid ning sealt tulevad ka kurvemad pealkirjad nagu näiteks: "Lonely", "I miss you", "I'm sorry" ("Üksik", "Ma igatsen sind", "Anna andeks").

Lo-fi kasutab koos džässi, house'i ja hiphopmuusikat ning loob rahuliku ja kergelt nauditava õhkkonna, mida kuulata õppides, puhates või uinudes.

Ajalugu

Lo-fi sündis 20. sajandi teises pooles, kui amatöörmuusikud hakkasid muusikategemist katsetama. Varem polnud kvaliteetne tehnika kõigile kättesaadav, seega kõlasid paljud laulud väga rabedalt ning mitte väga puhtalt võrreldes tänapäevaga helikvaliteediga. Artistid salvestasid muusikat stuudio asemel enda kodus. Näiteks Johnny Ace'i laulu "My Song" ("Minu laul") nimetas kaasautor David Mattis "15 minuti tööks". See on kirjutatud ja salvestatud raadiojaamas ning seda kuulates on kerge aru saada, et tööga oli kiirustatud ja seetõttu on ka salvestuse kvaliteet halb. Sellest hoolimata jõudis "My Song" 1952. aastal Billboardi R&B edetabeli tippu.

Aja möödudes paranes tehnika ja selle kättesaadavus, kuid just lo-fi muusikas home-made ehk kodus tehtud stiil jäi alles. Kunstlikult üritatakse saavutada töötlemata ja justkui kohapeal improviseeritud muusika kõla. Lo-fi tekitab inimestes nostalgia tundeid, mis tuleneb muusika halvast kvaliteedist ning sellepärast see inimestele meeldibki. Aina rohkem populaarsust on lo-fi kogunud 21. sajandil, kus muusika on high-tech ehk kõrge kvaliteediga, kuid lo-fi omapära toob tagasi vanamoelise ehk vintage'i meeleolu.

Lo-fi hiphop arenes enamjaolt muusika stiilist boom bap, mille algatajaks ja suureks tegijaks oli artist KRS-One. Termin boom bap tuleneb trummihelidest, löök ehk kick, boom ja snare, bap.

Tänapäev

Tuntumate lo-fi-hiphopparite seas on tänapäeval Substantial, Nujabes, Jinsang, Tomppabeats, Wun Two, [bsd.u], potsu, Idealism. Paljud lo-fi hiphopmuusika produtseerijad on inspireeritud Jaapanist, aga lo-fi hiphopräpparid on pärit underground hiphopi tegevusest USA-st. Mõned Eesti lo-fi artistid on näiteks Luvwn, Jäck, Finetooth, Jaakko Eino Kalevi, Madis Nestor, Maria Minerva ja Dima Disk.

Lo-fi on kuulsust kogunud maailma kõige suurema muusika otseülekande (livestream) platvormil YouTube'is. Õigemini on YouTube'i Live-funktsioon kui ka videoalgoritmid võimaldanud selle esiletulekut. Lisaks on see hoogsalt võtnud üle ka Spotify esitusloendeid.

Allikad