Orf-viirusnakkus

Orf (ka orf-viirusnakkus, orf-viirustõbi, pustuloosne dermatiit) on eksanteemne haigus, mida põhjustab parapoksviirus ning mis esineb peamiselt lammastel ja kitsedel. Orf on zoonootiline ehk võib nakatada ka inimesi.

Lisaks lammastele ja kitsedele on orfiviirus nakatanud teisi mäletsejalisi ja imetajaid, nagu näiteks kaamelid, hirved, põhjapõdrad, muskusveised, koerad, kassid ja oravad.^[1] Orfi on väga keeruline ennetada, mistõttu on see maailmas suhteliselt laialt levinud ja seda on diagnoositud ka Eestis.^[2][3] Kliiniliselt terved loomad võivad olla viiruse kandjad. Vältida tuleb haigete või viirust kandvate loomade karja toomist, kuna nakkusallikaks on enamasti haiged loomad, kes eritavad viirust sülje ja lõhkenud pustulite sisaldisega. Viirus võib üle kanduda ka muudel viisidel, nagu saastunud loomasöödaga, inventariga, allapanuga jms. Nakatumine toimub transkutaanselt ehk naha kaudu või sööda ja vee kaudu.^[4]

Haigusele iseloomulikeks tunnusteks on nahakahjustuste teke ninasõõrmete ja suu, harvem silmade ümbruses, jalgadel ja nisadel.^[4]

Haigusetekitajaks on orfiviirus, mis kuulub poksviiruste perekonda. Virionid on väliskeskkonnas vastupidavad, säilides pinnases ning loomade nahal ja karvkattes mitu kuud, kuid hävivad ultraviolettkiirguse toimel.^[5] Viirus on resistentne erinevate füüsikaliste ja keemiliste tegurite suhtes ja talub hästi kuivamist, näiteks toatemperatuuril võib see püsida nakkusvõimelisena kuni 17 aastat. Niiskes keskkonnas on viirus vähem vastupidav ja kuumutamisel 60 °C juures hävib ta mõne minutiga.^[4]

Pärast nakatumist kestab inkubatsiooniaeg ligikaudu nädala, sellele järgneb kehatemperatuuri tõus ja nahakahjustuste teke. Tüüpilised nahakahjustused on erütematoossed täpid, vesiikulid, paapulid ning kollakaskreemja värvusega pustulid, mis hiljem haavanduvad ja kattuvad pruunikate koorikutega. Kahjustused arenevad mokkadel, limaskesta ja naha piiril, nina ümbruses ning võivad levida suuõõne limaskestale. Mõnikord võib neid leida ka jalgadel ja pealael ning imetavatel uttedel nisadel, kust võivad levida edasi udarale. Kahjustused on valulikud, mistõttu on söömine raskendatud. Uted, kellel on tabandunud nisad ja udar, võivad keelduda tallede imetamisest. Raskelt tabandunud loomadel võib langeda kehakaal ning nad on vastuvõtlikud sekundaarsetele infektsioonidele.^[4] Haigus kestab 2–3 nädalat.^[6]

Peamiselt levib orfiviirus lammaste ja kitsede seas, kuid haige loomaga otsesesse kontakti sattudes võib nakatuda ka inimene. Orf on inimesel üldiselt healoomuline iseparanev haigus, kuid nõrga immuunsüsteemiga inimestel võib haigus kiiresti progresseeruda ning osutuda eluohtlikuks. Orf esineb inimestel harva ja võib seetõttu olla raskesti diagnoositav. Haigustunnused võivad esineda sõrmedel, labakätel, käsivartel või näol, kus tekivad violetsed sõlmekesed või villikesed, mis haavanduvad ja võivad püsida 3–6 nädalat.^[5]

Spetsiifiline ravi puudub, rakendatakse vaid toetavat ravi. On olemas nõrgestatud elusviirust sisaldavad vaktsiinid, mis suudavad viiruse levimist ohjeldada, kuid neid ei tohiks kasutada karjades, kus haigust varem esinenud ei ole.^[4] Praegustest saadaolevatest vaksiinidest ei taga ükski looma täielikku immuunsust.^[7] Haigustunnuste leevendamiseks võib kasutada desinfitseerivat salvi või õli (näiteks saialilleõli), et nahka pehmendada. Samuti on inimeste nakatumise vältimiseks oluline kasutada kindaid ja käsi hoolikalt pesta. Sekundaarse infektsiooni korral tuleb kasutada ka antibiootikume.^[2]