Kromaatilisus (värviteooria)

See artikkel räägib värviõpetuse mõistest, muusika mõiste kohta vaata artiklit kromaatika.

Kromaatilisus (kreeka keelest χρώμα, khrōma 'värv'), ka küllastus (saksa keeles Sättigung) või värvilisus (inglise keeles colorfulness) on üks värvuse põhikarakteristikutest paljudes värvisüsteemides^[1]. Sisuliselt tähendab värvi kromaatilisus rohkemat või vähemat värvilisust ehk seda, kui erk või kahvatu-tuhm on värvus^[2].

Helmholtzi järgi on küllastus määratletud värvi puhtusega, st spektrivärvi osakaaluga värvis, kusjuures spektrivärvi ja valge valguse liitumisel tekib küllastamata värvus.

Kromaatilisuse eestikeelseiks vasteiks on pakutud värvikust või värviküllasust. Uuemas kirjanduses soovitatakse terminoloogias varasemat harjumuspärast mõistet küllastus kasutada vaid kiirgava või reflekteeruva värvi iseloomustamisel (tähendus nagu ingliskeelsel terminil saturation) ning mõistet kromaatilisus kasutada objekti või pinnavärvi iseloomustamisel (tähendus nagu ingliskeelsel terminil chroma)^[3].

Kromaatilisuse visuaalne hindamine on keerukam kui heleduse või värvitooni puhul. Visuaalselt määrab kromaatilisus värvi erinevuse sama heledusega akromaatilisest värvist (hallist). Maksimaalse kromaatilisusega värv (kromaatilisus 100%) on lähedane spektrivärvile (lisaks spektrivärvidele loetakse etaloniks ka purpurvärve), küllastuse vähenedes muutub värv kahvatumaks või tuhmimaks ^[2]. Kromaatilisuse skaala kulgeb maksimaalsest värviküllasusest sama heledusega hallini ja kaht tooni skaalas võrreldes on võimalik silmaga hinnata, kumb neist on kromaatilisem ja kumb tuhmim.

Värviringi värvid on alati kromaatilised, neil on olemas nurgakraadiga märgitav värvitoon, mille osakaalu kromaatilisus näitab. Kromaatiliste värvide hulka kuuluvad

• kõik spektrivärvid (nagu punane, oranžkollane, kollane, kollakasroheline, türkiissinine, sinine jt), samuti purpurvärvid (nagu magentapunane)
• spektrivärvide omavahelised segud ehk murtud toonid, nagu pruun, oliivroheline jt, mille kromaatilisus on väiksem kui lähtevärvidel
• kõigi värvitoonide segud akromaatiliste värvustega ehk värvivarjundid, nagu salveiroheline, õlgkollane, inkarnaat jt, mille kromaatilisus on väiksem kui lähtevärvil.

Akromaatilise värvuse ehk neutraalvärvuse küllastus on null^[4]. Akromaatilised värvid on

• must
• hall
• valge

Kromaatilisuse taju on osa värvitajust ja sõltub valgustingimustest. Inimese silma võrkkesta rakkudest on värvide suhtes tundlikud kolvikesed töövõimelised päevavalguses. Pimeduses ja hämaruses on aktiivsed vaid kepikesed, mis on värvide suhtes vähem tundlikud ja seetõttu paistavad väheses valguses kõik värvid palju vähem kromaatilised.

Kõigis mõjurikkamates värvisüsteemides on kromaatilised värvid paigutatud värviringile ja akromaatilised värvid värviringi keskpunkti läbivale püstteljele, mis on ühtlasi ka heletumeduse teljeks. Kromaatilised skaalad kulgevad radiaalselt keskpunktist spektrivärvitoonini.

• CIE kolorimeetriline süsteem
• DIN-värvisüsteem väljendab küllastust küllastusastmega S
• Munselli värvisüsteem seab erinevate värvitoonide maksimaalse küllastuse (chroma) vastavusse erineva heledusega halltoonidega
• Natural Color System väljendab kromaatilisust (c) protsendiga
• HSV-värvimudelis on kromaatilisus s (saturation, mitte chroma) üks kolmest koordinaatteljest
• HLS-värvimudelis on samuti kromaatilisus üks koordinaattelgedest; seda mudelit peetakse intuitiivset arusaamist värvilisusest ja heledusest paremini kajastavaks kui HSV-mudelit^[5].

• 
  Värvuse kromaatilisus väheneb Munselli värvipuu keskme ehk halltoonide suunas
• 
  Igas rõhtreas on värvidel sama kromaatilisus (erinevus hallist)
• 
  NCS-i värvikolmnurgas on püstteljel mustasus-, diagonaalil kromaatilisusprotsent
• 
  Kromaatilisuse telg HSV-värvimudeli värvikehas
• 
  Värvuse heleduse ja küllastuse summa annab värvuse toonikvaliteedi (iseloomustatakse omadussõnadega)

Pigmentvärvide puhul sõltub värvilisus sellest, kui palju kromaatilist värvipigmenti mingi värv sisaldab. Kromaatilisust väljendatakse üldjuhul protsentides, vahel ka kromaatilisusarvu kaudu. Sajaprotsendilise kromaatilisusega on puhas värvipigment. Tavaliste sise- ja välisvärvide, mis koosnevad pigmendist ja sideainest, kromaatilisus võib ulatuda kuni 80 protsendini, kuid kõige enam kasutatakse 20–50 vahemikku jääva kromaatilisusega värve. Praktiliselt saab kromaatilisus kasvada pigmendiosakeste lisamisel värvisse selle hetkeni, kuni värv visuaalselt enam ei muutu.

• Pastelsed (vähene kuni keskmine kromaatilisus, keskmisest suurem heledus) värvid tähendavad ohutut, pehmet ja naiselikku ning on seostatud näiteks beebidega.
• Küllastatud, st eredad ja intensiivsed värvid tähendavad valjut, domineerivat, võimekat, õnnelikku ja tugevat ning on seetõttu sageli kasutusel lippudel, embleemidel ja logodel.
• Küllastamata värvid tähendavad vana ja luitunut ning on sageli seostatud vanade fotode ja iganenud esemetega.^[5]

• trikromaasia
• värvitoon
• värvuse toonikvaliteet

• D. Briggs. The Dimensions of Colour: Chroma
• D. Briggs. The Dimensions of Colour: Brightness and Colourfulness
• D. Briggs. The Dimensions of Colour: Saturation