Helle Laas

Helle Laas (sündinud 5. novembril 1941 Tallinnas) on eesti nukunäitleja, lavastaja ja lastekirjanik.

Ta on õppinud V. Kingissepa nimelises Kuressaare keskkoolis ja Tallinna 27. seitsmeklassilises koolis ning lõpetanud 1961. aastal Tallinna 7. keskkooli. Aastatel 1962–1965 õppis ta Eesti Teatriühingu Nukuteatri õppestuudios näitlemist.

Esimese suurema rolli mängis Helle Laas Paul Pinna nimelises rahvateatris, kus ta kehastas Leida Rammo lavastuses nimitegelast Vilhelmine Klementit. Helle Laasil soovitati osaleda lavakunstikateedri vastuvõtukatsetel, mis aga ebaõnnestusid. Ugala peanäitejuht Aleksander Sats kutsus ta teatri õppestuudiosse.

Viljandi Ugalasse jäi Helle Laas aastateks 1965–1968, kuid Laasi koduteater on Eesti Nukuteater, kus ta töötas aastatel 1968–1982 ja taas aastast 1986. Vahepealsed neli hooaega oli Laas rahvateatri Käpik näitleja ja lavastaja.

Helle Laasi elutöö on teatrikunst väikelastele. Oma autorilavastusi on ta ise nimetanud hällitavalt "titetükkideks"; sest need on mõeldud mudilastele alates teisest eluaastast. Neid lavastusi (nt "Kiki ja Miki", "Tsuhh-tsuhh-tsuhh", "Hanel oli auto", "Käed ja kindad" jmt) iseloomustab korduvelementide kasutamine, vähene tekst rohke tegevusega, samuti vähesed, ent selged karakterid ning lastele hõlpsalt haaratav värviline stsenograafia. Etendus kestab umbes 30–35 minutit ja lastel on võimalus pärast etendust nukkudega tutvuda ning sirmi taha piiluda. Laas on pidanud tähtsaks, et laps hakkaks mõistma piiri mängu ja reaalsuse vahel.

Helle Laas on olnud viljakas mononäitleja. Tema enda dramatiseeritud ja lavastatud menukad pärimuslood (nt "Vepsa muinasjutud", "Setu muinasjutud", "Saami muinasjutud", "Islandi lood" jm) on hõlmanud osalusteatri, improvisatsiooni ja ka estraadi elemente. Laas jutustas, laulis ja mängis, kuid haaras etenduse arenedes kaasa ka publiku: soovijaile anti võimalus laval nukke liigutada. Monolavastustest menukaim, puunukkudega mängitud "Vepsa muinasjutud" on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel teatrifestivalidel ning on toonud Helle Laasile mitu auhinda^[1].

Aastatel 2015–2018 mängis ta Noorsooteatris täiskasvanutele mõeldud autobiograafiliste sugemetega monolavastust "Ajarefrään" (autor ja lavastaja Jaanika Juhanson).

1980. aastate lõpus on Helle Laas Pirgu mõisas ka estraadi viljelenud. Ta on esinenud teatri- ja kirjandusteemalistes tele- ja raadiosaadetes.

• Kassipoeg – Sapgir/Tsõferovi "Tahan olla suur", 1968
• Rebane – Uno Leiese "Naljakas pomm", 1969
• Tembu, Turumammi – Uno Leiese "Vembu ja Tembu", 197
• Tüdruk – Oskar Liigandi "Lugu sepast", 1970
• Inimene, Turris – Oskar Liigandi "Pikse pasun", 1971
• tädi Marie – Tšepovetski "Piuks, Mäuks ja tädi Marie", 1972
• Vanamoor, Kikk-kυrv – Juhan Kangilaski "Kalevipoja võitlus Sarvikuga", 1973
• Jänes – Kim Meškovi "Elas kord Jänku", 1974
• Lapiline karu – Kim Meškovi "Rõõm rohelisest laulust", 1974
• poni Gümnastika, Õpetaja – Druoni/Saare "Roheliste sõrmedega poiss", 1979
• proua Wilhelmine – Moseri "Aastapidu", 1990
• põrsas Põssa-Põssa – Heljo Männi "Roosa muinasjutt", 1994
• Frosch, Marta, Nõid jt – Goethe "Faustike", 1995
• Kuninganna – vendade Grimmide / Eero Spriidi "Lumivalgeke", 1996
• Kalmunõid, Sõdur – Leelo Tungla "Luiged, mu vennad", 1997
• Prints jt – P. Tšaikovski "Luikede järv", 1998
• Näitleja – J. Ch. Harrise "Onu Remuse lood", 1998
• Härra Benjamin – Hilli Ranna "Trollipere talveuni ehk Ettevaatust, jõul!", 1998
• Toateenija – M. G. Schmidti "Viplala", 1999
• Hunt jt – Uno Leiese "Kiki ja Miki", 2001
• Politseinik – A. Dvinjaninovi / E. Liitmaa / J. Kreemi "Risk", 2001
• Mandariin, Sidrun – G. Rodari / E. Spriidi "Cipollino", 2003
• Jutustaja – Anne Türnpu "Põdra lotendav kasukas", 2003
• Karabas-Barabas – A. Tolstoi / A. Šapiro "Buratino", 1995
• Metsamoor – O. Lutsu / A. Dvinjaninovi "Nukitsamees", 2004
• Põrsas – Helle Laasi "Ise, ise ka!" (lav. H. Laas), 2005
• Erinevad rollid – Helle Laasi "Tsuhh, tsuhh, tsuhh..." (lav. H. Laas), 2006
• Erinevad rollid – Helle Laasi "Metsakülad" (lav. H. Laas), 2007
• Esitaja – Jaanika Juhansoni "Ajarefrään" (lav. J. Juhanson), 2015
• Esitaja - Helle Laas, Kaja Kann "Ikaaria mängud" (2019)

1965–1966

• "Kasuema" (Liki)
• "Kõik oleneb meist" (kolonist; tüdruk)
• "Rops aitab kõiki" (Toits)

1966–1967

• "Puhu, tuul!" (Ciepa)
• "Püsti, kohus tuleb!" (tunnistaja)
• "Mees on mees" (Mag Singh)

1967–1968

• "Tubakatee" (vanaema)
• "Hulkur Rasmus" (Gunnar; proua)
• "Vajatakse valetajat" (teenijatüdruk Kula)

Helle Laas on kirjutanud nukunäidendeid („Vaenelaps ja kurat”, 1981; „Tere, tere! Head uut aastat!”, 1987), oma nukulavastuste stsenaariume ning lasteraamatuid.

• "Unistame ümber", 1980
• "Kes on narr?", 1981
• "Väikeste lindude laul", 1983
• "Oi vabandage! Lepatriinu", 1986
• "Nad olid. Meie oleme. Nemad tulevad", 1989
• "Piia mängib", 1990
• "Ajarefrään", 1990
• "Ämbliku pesupäev", 2007
• "Emma ema, Emma emme", 2009

• 2012 – Eesti Näitlejate Liidu auraha
• 2013 – Valgetähe IV klassi teenetemärk^[2]
• 2016 – tunnustusauhinna "Lastega ja lastele" elutööpreemia
• 2017 – Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhind
• 2024 – Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia

Helle Laas sündis Tallinnas, kuid pärast isa Osvald Laasi mobiliseerimist Punaarmeesse evakueeriti Helle koos ema Jevgeniaga Saaremaale, kust viimane oli pärit. Elama asuti Kaali lähedale Masa külla. Isa naasis sõjast 1945. aasta sügisel ja asus tööle kohalikus külanõukogus kultuurharidusinstruktorina. Ta õpetas lastele pillimängu.

Metsavend Elmar Ilp (tegelikult Harald Alpeuse rühm) tappis Osvald Laasi maikuus 1946 abikaasa ja tütre silme all. Pärast abikaasa surma kolis ema koos tütrega Kuressaarde, kus 1946. aastal sündis Helle õde Evi. Pärast seda, kui Helle Laas oli lõpetanud kolmanda klassi, kolis pere tagasi Tallinna.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Helle Laas

• Sirje Tohver, "Helle Laasil on olnud huvitav elu". Õpetajate Leht
• Helle Laas, Õhtuleht
• Liis Auväärt, "Naerukuljustega narr Helle Laas", Eesti Naine
• Kristen Simmo, "Andke lapsele ta mõttemaailm!", Postimees