Harilik lõhnhein

Harilik lõhnhein
Harilik lõhnhein
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts	Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond	Kõrrelised Poaceae
Perekond	Lõhnhein Hierochloe
Liik	Harilik lõhnhein
Binaarne nimetus
Hierochloe odorata (L.) P. Beauv.

Harilik lõhnhein (Hierochloe odorata) on kõrreliste sugukonda kuuluv taimeliik.

Tema rahvapärased nimetused on niidu-lõhnhein, maarja-kastehein, maarjaluht, maarjarohi ja soo-maarjahein. Õitsemisaeg on mais ja juunis, esineb kogu Eestis. ^[1]

Taim kasvab võsastikes, aga ka sooniitudel, niisketel aruniitudel, raiesmikel ja teeservadel ^[1]. Leitav veel ka veekogude ümbrusest, mererannast ja kraavikallastelt.^[2]

Harilik lõhnhein on mitmeaastane kõrreline, kõrguseks 15–60 sentimeetrit. Taim on õrna lõhnaga, moodustab pikki võsundeid. Kõrs on püstine ja sile (umbes 1–2-millimeetrise diameetriga), alusel mitu ligistunud sõlme ja paljad lehetuped. Ülemine leht pika tupe, aga lühikese labaga. Keeleke on 2–4 millimeetrit pikk, teritunud. Pööris on taimel hõre, õitsemise ajal laiuv ja pruunikaskollane, pöörise alumised oksad asetsevad kahekaupa. Pähikud on lühiohtelised ning libled piklik-munajad, nahkjad ja läikivad. Teris on väga väike, umbes 2 millimeetrit pikk.^[1]

Närimisel on tunda kumariini ehk meeldiva heinalõhnaga ühendi maitset, mis sisaldub paljudes taimedes (näiteks valges ja kollases mesikas). Kasutatakse parfümeerias ja alkohoolsete jookide tootmisel.^[3] Kumariin ehk oksükaneelhappe anhüdriid leidub taimes glükosiididena. Lisaks sisaldab lõhnhein alkaloide. ^[1]

Hariliku lõhnheina droogiks on helerohelised (kuni 25 sentimeetri pikkused) kumariinilõhnaga varred ja lehed.

Kogumine toimub kasvamise ajal ehk mais ja juunis. Taim lõigatakse juurmistest lehtedest pisut kõrgemalt. Seejärel eemaldatakse õisikud ja kõrre alumine osa.

Kuivatatakse varjulises kohas, kus soovitatavalt on tuuletõmbus. Kuivatamine toimub väikese kimbukese või lahtiselt õhukese kihina. Kuivatamisel glükosiidid osaliselt lagunevad ning vabanenud kumariin annab droogile meeldiva aroomi.

Kuiva droogi säilitamine toimub kimbukestes (diameeter 3–5 sentimeetrit).^[1]

Manustamine toimub leotise/tee vormis, see aitab nõrkuse ja venituste korral.^[4] Samuti kasutatakse taime aromaatsete vannide tegemiseks.^[3]

Harilikku lõhnheina kasutatakse nahahaiguste ravimite komponendina, külmetuse vastu, hingamisteede haiguste ravis ja analgeetikumina. ^[5]

Rahvameditsiinis on lõhnheina kasutatud kõhuhaiguste puhul.^[1]

On kasutatud koide tõrjeks (suhteliselt väheefektiivne).^[1] Andvat lisaks kaitsele koide eest riietele meeldiva lõhna.^[4]

Muinasusundis on arvatud, et lõhnheinal on eriline nõiavägi, millest on tekkinud nimetused elupääd ja õnnehain. Üheks võimaluseks, kuidas õnne ennustada, oli maarjaheina kõrte leiva sisse panek. Kui pärast leiva ahju asetamist kõrred kõrbesid, oli karta surma, kui ei, oli eluks õnne. Maarjaheinal olevat veel võim varanduste leidmiseks, lukus uste avamiseks ja linnukeelte mõistmiseks. Hariliku lõhnheina kõrt kasutatakse nn maasikarongi valmistamiseks ja tähtsal kohal on taim tänu heale aroomile olnud pruudikimpudes.^[4]