Halluasiit
| Halluasiit | |
|---|---|
 halluasiit | |
| Omadused | |
| Mineraaliklass | füllosilikaadid |
| Värvus | kollane, valge, hall, sinine, roheline, vahel lisandite tõttu ka punane |
| Tihedus | 2...2,65 g/cm³ |
| Kõvadus | 2...2,5 |
| Süngoonia | monokliinne |
| Punktigrupp | monokliinne domaatiline |
| Kriips | enamasti valge, alati mineraalist heledam |
| Murdepind | karpjas |
| Läige | Pärlmutri, vahajas või tuhm |
| Kristallooptilised omadused | |
| Optiline telg | kaheteljeline |
| Optiline märk | positiivne |
| Kaksikmurdumine | 0,007 |
| nα | 1,553...1,565 |
| nβ | 1,559...1,569 |
| nγ | 1,560...1,570 |
| nε | [1] |
Halluasiit on monokliinne silikaatne savimineraalide hulka kuuluv mineraal. Halluasiidi idealiseeritud keemiline valem on Al2Si2O5(OH)4. Tavaliselt tekib see teiste alumiiniumit ja räni sisaldavate mineraalide hüdrotermilisel moondel, näiteks Utah' aladel tekib see üle rüoliidi voolava vee mõjul.[2] Kuna halluasiit esineb tihti koos dikiidi, kaoliniidi, montmorijoniidi ja teiste savimineraalidega, siis on ainus võimalus selle kindlamaks määratlemiseks mineraali röntgendifraktsioonianalüüs.
Halluasiit tekib basaldi, andesiidi ja rüoliidi murenemisel. Kuna mineraali tekkel mängib olulist osa vesi, on see sagedasem troopikas, kus sademeid on rohkem. Kuna mineraali teket soodustab suur CO2 sisaldus, siis esineb halluasiit sageli karbonaatsete kivimite läheduses. Mineraal sisaldab sageli lisanditena titaani, kaltsiumit, kaaliumit, naatriumit, rauda, kroomi, magneesiumit, niklit ja vaske.
Mineraali kirjeldas esimesena Pierre Berthier 1826. aastal. Halluasiit sai nimetuse Belgia geoloogi Jean Baptiste Julien d'Omalius d'Halloy järgi. Selle tüüpleiukohaks on Angleur Belgias Liège'i lähistel. Mineraali Eestile lähim esinemiskoht on Tankavaara Soomes.[3]
Halluasiiti kaevandatakse Uus-Meremaal, Belgias, Prantsusmaal ja Kanadas. Tänapäeval valmistatakse sellest portselani, aga varem on seda kasutatud ka nafta krakkimisel katalüsaatorina.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.mindat.org/show.php?id=1808&ld=1&pho=
- ↑ Kerr, Paul F. (1952). "Formation and occurrence of clay minerals". Clays and Clay Minerals. 1: 19–32.
- ↑ Peuraniemi, V. and Islam, R., 1993. The weathering in the Vuotso-Tankavaara area- The first evidence of halloysite in Finland. The Chemical eology, 107, lk. 307–311.
- ↑ http://ccm.geoscienceworld.org/content/25/1/1.abstract
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: halluasiit |