Hoiak
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) |
Hoiak on üks sotsiaalteaduste kasutatavamaid mõisteid. Ka igapäevases kõnepruugis räägitakse teiste inimeste iseloomustamisel nende mõttemaailma iseloomustavatest hoiakutest sama iseenesestmõistetavalt nagu nende silmade värvist, juuste pikkusest või jala suurusnumbrist.[1]
Hoiaku mõiste evolutsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesena võtsid hoiaku mõiste kasutusele sotsioloogid Thomas ja Znanieck aastatel 1918–1920 tehtud klassikalises uuringus, kus nad analüüsisid maapiirkondadest pärit poola immigrantide kohanemist linnastunud USA ühiskonnas. Nemad tähistasid hoiakuga kognitiivse ja emotsionaalse iseloomuga seost inimese seisundi ja tema käitumise vahel. Hoiakuid ei käsitletud kaasasündinutena, vaid neid arvati tulenevat akulturatsiooniprotsessist. Uuringu toodi välja seosed igapäevase tegevuse konteksti ning varasemaid sotsiaalseid ja kultuurilisi kogemusi taasesitavate hoiakute vahel. Sellisena oli hoiaku mõiste väga lähedane sotsiaalsele representatsioonile.
Psühholoog Gordon Allport individualiseeris hoiaku mõiste, hakates kirjeldama seda indiviiditasandil stiimuli-reaktsiooni terminoloogias.[2] Taoline hoiakute käsitlus oli palju lähedasem tollal psühholoogias domineerinud psüühilisi protsesse käitumisele redutseerivale biheivioristlikule mõtteviisile, kuid eemaldus mõiste algsetest sotsioloogilistest juurtest. Alates Allporti töödest pääses domineerima hoiakute positivistlik käsitlus, mis püüdis mõõta üksikindiviidide hoiakuid mistahes valdkondades eesmärgiga selgitada välja individuaalsed erinevused hoiakutes, mida arvati prognoosivat erinevusi käitumises. Hoiakutest said inimeste peades omaette elu elavad objektiveeritud ja reifitseeritud kognitiivsed entiteedid. Individuaalse iseloomuga kognitiivseid ja emotsionaalseid eelsoodumusi rõhutades läks hoiaku mõiste kaasa metodoloogilise individualismiga, mis kujundas edasist hoiakuteooriate arengut sotsiaalpsühholoogias.[1]
Tänapäeval peetakse hoiaku all silmas indiviidi psühholoogilist kalduvust hinnata objekte või nähtusi teataval moel. Hoiakud võivad avalduda nii teadlikult kui ka mitteteadlikult ja need on emotsionaalsete reaktsioonidega tugevasti seotud.[3] Käitumise prognoositavuse suurendamiseks lisasid Ajzen ja Fishbein[4] oma hoiakute mudelisse ka normatiivsed käitumiskavatsused ning erinevate käitumisviiside tajutud kerguse või raskuse. Nende käsitlus on tuntud planeeritud tegevuse teooriana, mille kohaselt on individuaalsed hoiakud koos käitumiskavatsuste ning üldiste normide ja käitumisviiside tunnetatud kergusega aluseks inimeste käitumisele.
Hoiakud on olemuselt hinnangud. Nad näitavad, kuidas me orienteerime end selliste objektide suhtes, mida nimetatakse hoiaku referendiks. Kõigil hoiakutel on abstraktsem või konkreetsem referent ehk objekt, mille all peetakse silmas mitte ainult materiaalseid või vaimseid objekte, vaid samuti protsesse nagu valimised või abstraktsemaid nähtusi nagu liberalism, võrdsus või sotsioloogia. Referendile osutades näitab hoiak talle antavat hinnangut. Hoiakutest rääkides kasutatakse hinnangulisi väljendeid nagu "meeldiv-ebameeldiv", "hea-halb". Kui hoiakuobjekt on inimesele tähtis, siis kaasnevad objektile hinnangu andmisega afektiivsed või emotsionaalsed reaktsioonid.[5]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Augoustinos, M., Walker, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.
- ↑ Allport, G. W. (1935) Attitudes. Murchison, C. (toim). A handbook of social psychology (798-844). Worcester, MA: Clark University.
- ↑ Eagly, A. H. ja Chaiken, S. (1993). The psychology of attitudes. Fort Worth, TX: Harcourt Brace Jovanovich.
- ↑ Ajzen, I., Fishbein, M. (2005). The influence of attitudes on behavior. D. Albarracin, Johnson, B.T. Zanna, M.P. (toim). The handbook of attitudes (173–221). London: Lawrence Erlbaum Associates.
- ↑ Augoustinos, M., Walker, I., Donaghue, N. (2014). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.