Kristina Šmigun-Vähi

Kristina Šmigun-Vähi

Otepää MK-etapp (2006)
Isikuandmed
Riik	Eesti
Sünniaeg	23. veebruar 1977 (47-aastane)
Sünnikoht	Tartu
Medalid
Olümpiamängud Kuld 2006 10 km klassistiilis Kuld 2006 7,5 + 7,5 km suusavahetusega sõidus Hõbe 2010 10 km vabastiilis Maailmameistrivõistlused Kuld 2003 topeltjälitussõidus Hõbe 1999 15 km vabastiilis Hõbe 2003 10 km klassikastiilis Hõbe 2003 15 km klassikastiilis ühisstardiga sõidus Pronks 1999 30 km klassikastiilis Pronks 2003 30 km vabastiilis

Kristina Šmigun-Vähi^[1] (kuni 2007 Kristina Šmigun; sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on Eesti poliitik ja endine tippsportlane, kes on naiste murdmaasuusatamises kahekordne juunioride ja ühekordne täiskasvanute maailmameister ning kahekordne olümpiavõitja. Šmigun-Vähi kuulub Reformierakonda; ta oli Riigikogu XIV (2019–2023) ja on 2023. aastal Riigikogu XV koosseisu liige.

Kristina Šmigun on lõpetanud 1996. aastal Tartu Kommertsgümnaasiumi.

Tema esimene treener oli Herbert Abel ja järgmine Anatoli Šmigun. Esimest korda osales ta olümpiamängudel 1994. aastal Lillehammeris, kus saavutas 10 km vabastiilisõidus 27. koha.

2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys saavutas Šmigun 30 km klassikastiilisõidu seitsmenda koha. "Kõigil mu olümpiatel on midagi valesti olnud," rääkis ta Soldier Hollow' suusastaadionil. Lõputseremoonial kandis Šmigun Eesti lippu. Nädal pärast olümpiamänge võitis ta maailma karikasarja Lahti etapi 10 km vabastiilis, alistades olümpiavõitja Stefania Belmondo 0,6 sekundiga.

2006. aasta taliolümpiamängudel Torinos võitis Kristina Šmigun kuldmedali nii 10 km klassikasõidus kui ka 15 km suusavahetusega sõidus. Samal aastal andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee Šmigunile Sportstari auhinna.

Pärast hooaja vahelejätmist tütre sünni tõttu teatas Kristina Šmigun-Vähi 21. septembril 2009, et kavatseb tippspordis jätkata.^[2] 2010. aasta taliolümpiamängudel võitis ta hõbemedali, kuid 2010. aasta juulis teatas, et loobub tippspordist.

2010. aastal valiti Šmigun-Vähi Eesti aasta naissportlaseks^[3] ja 2012. aastal Eesti Olümpiakomitee asepresidendiks.^[4]

• 1994 Lillehammeris
  • 27. koht 10 km vabastiilis
  • 28. koht 15 km vabastiilis
  • 30. koht 5 km klassikastiilis
• 1998 Naganos
  • 46. koht 30 km vabastiilis
• 2002 Salt Lake Citys
  • 7. koht 30 km klassikastiilis
  • 8. koht 15 km vabastiilis
  • 15. koht 5 + 5 km topeltjälitussõidus
  • 25. koht sprindis
• 2006 Torinos
  • olümpiavõitja 7,5 + 7,5 km suusavahetusega sõidus
  • olümpiavõitja 10 km klassikasstiilis
  • 8. koht 30 km vabastiilis ühisstardiga sõidus
• 2010 Vancouveris
  • 10 km vabastiilis

• 1993 Falunis
  • 31. koht 10 km vabastiilis
  • 35. koht 5 km klassikastiilis
• 1995 Thunder Bays
  • 5. koht 5 km klassikastiilis
  • 20. koht 10 km vabastiilis
• 1997 Trondheimis
  • 8. koht 15 km vabastiilis
  • 9. koht 10 km vabastiilis
  • 28. koht 5 km klassikastiilis
• 1999 Ramsaus
  • hõbemedal 15 km vabastiilis
  • pronksmedal 30 km klassikastiilis
  • 6. koht 10 km vabastiilis
  • 9. koht 5 km klassikastiilis
• 2001 Lahtis
  • 12. koht 10 km klassikastiilis
  • 19. koht sprindis
  • 41. koht 15 km klassikastiilis
• 2003 Val di Fiemmes
  • maailmameister topeltjälitussõidus (5 km klassikastiilis + 5 km vabastiilis)
  • hõbemedal 10 km klassikastiilis
  • hõbemedal 15 km klassikastiilis ühisstardiga sõidus
  • pronksmedal 30 km vabastiilis
• 2005 Oberstdorfis
  • 4. koht 10 km vabastiilis
  • 14. koht 30 km klassikastiilis
• 2007 Sapporos
  • 6. koht 30 km klassikastiilis ühisstardiga sõidus
  • 9. koht 10 km vabastiilis
  • 10. koht 7,5 + 7,5 km suusavahetusega sõidus

• 1995 Gällivares
  • hõbemedal 5 km klassikastiilis
  • hõbemedal 15 km vabastiilis
• 1996 Asiagos
  • hõbemedal 5 km klassikastiilis
  • hõbemedal 15 km vabastiilis
• 1997 Canmore'is
  • juunioride maailmameister 5 km klassikastiilis
  • juunioride maailmameister 15 km vabastiilis

• Üldkarikas
  • 2. koht: 2000, 2003
• Tavakarikas
  • 1. koht: 1999
  • 3. koht: 2004, 2005
• Sprindikarikas
  • 3. koht: 1999, 2000
• Lühikeste distantside karikas
  • 1. koht: 2000
• Pikkade distantside karikas
  • 2. koht: 2000

Kristina Šmigun-Vähi osales karjääri jooksul maailma karikasarja etappidel 164 korda. Poodiumile jõudis ta neist 50 korral, millest 16 korral kõige kõrgemale astmele.

Jrk-nr	Aasta	Kuupäev	Koht	Riik	Ala
1.	1999	12. jaanuar	Nové Město	Tšehhi	15 km vabastiilisõit
2.	1999	10. detsember	Sappada	Itaalia	10 km vabastiilisõit
3.	1999	28. detsember	Garmisch-Partenkirchen	Saksamaa	Sprint
4.	2000	16. veebruar	Goms	Šveits	5 km vabastiilisõit
5.	2000	23. märts	Lahti	Soome	Sprint
6.	2001	22. detsember	Ramsau	Austria	15 km ühisstardist vabastiilisõit
7.	2002	2. märts	Lahti	Soome	10 km vabastiilisõit
8.	2002	23. november	Kiruna	Rootsi	5 km vabastiilisõit
9.	2003	4. jaanuar	Kavgolovo	Venemaa	5 km vabastiilisõit
10.	2003	22. november	Beitostølen	Norra	10 km vabastiilisõit
11.	2003	29. november	Kuusamo	Soome	2 × 7,5 km topeltjälitussõit
12.	2003	6. detsember	Dobbiaco	Itaalia	15 km ühisstardist vabastiilisõit
13.	2003	21. detsember	Ramsau	Austria	2 × 7,5 km topeltjälitussõit
14.	2004	28. november	Kuusamo	Soome	10 km klassikastiilisõit
15.	2004	8. detsember	Ramsau	Austria	15 km ühisstardist vabastiilisõit
16.	2007	11. märts	Lahti	Soome	10 km klassikastiilisõit

1997. aasta lõpus, enne Nagano olümpiamänge, sai Šmigun Lõuna-Eestis mootorsaaniga sõites rangluumurru. Tartu Ülikooli Kliinikumis tehtud operatsiooni järel paranes ta kodus, kuni oli valmis suusatamisega jätkama. Esialgu sai Šmigun liigutada vaid vasakut kätt, paremat takistas tugiplaat.

2. veebruaril 1998 eemaldas spordiarst Toomas Tein Tartus osa fiksaatorist. Kuigi Nagano olümpiamängudele sõidu mõttekuses leidus kahtlejaid, asus Kristina koos isaga 5. veebruaril teele. Üle kuu aja intervjuude andmisest hoidunud Šmigun tunnistas Tallinna lennujaamas: "Piiriks on valu. Võistlen vaid juhul, kui ihuliikmed vastu ei karju." Ta osales ainult 30 km vabastiilisõidus ja sai 63 osavõtja seas 46. koha.

2001. aasta Lahti maailmameistrivõistlused olid Šmigunile suur pettumus. Haigestumine jaanuaris viis parima vormi ega võimaldanud MM-iks soovitud moel valmistuda. Lahtis sai ta 9. koha 10 km klassikastiilis. Enda arvates tegi Šmigun vea, kui tahtis täielikult tervenemata kiiresti vormi jõuda: "Uskusin tõesti, et suudan pärast haigust võistelda samamoodi kui enne, kuid eksisin," kinnitas ta.

23. jaanuaril 2002 saabus Eesti Suusaliitu Rahvusvaheliselt Suusaliidult sõnum, et Kristina Šmiguni dopinguproov on osutunud positiivseks. Tema 12. detsembril 2001 maailma karikasarja etapil Brussonis antud proovist oli leitud keelatud ainete nimekirja kuuluvat steroidset hormooni 19-norandrosteroon, mis on inimorganismis meessuguhormooni (nandroloon) ainevahetuse tagajärjel tekkiv aine.

"Ma pole kasutanud seda ainet, mis seisab kirjas Rahvusvahelisest Suusaliidust tulnud faksil," kinnitas Šmigun, "seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Ma ei karda midagi. Võin, käsi piiblil, vanduda, et minu südametunnistus on puhas."

Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni otsusel tohib naissportlase uriiniproovis 19-norandrosterooni kontsentratsioon olla 5 ng/ml (nanogrammi milliliitri kohta), meessportlasel 2 ng/ml. Šmiguni A-proov näitas 6,4 ng/ml.

Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna arvates ületas suusasportlase proov lubatud füsioloogilise piiri vaid "väikese koguse võrra" ja ta kahtles, kas Šmiguni puhul on üldse tegu dopingujuhtumiga. FIS-ist saabunud teate järgi osutus Šmiguni 15. detsembril 2001 Davosis antud proov negatiivseks. Ka Eesti Suusaliidu president Toomas Savi väljendas lootust, et tegu on arusaamatusega. Savi eestvõttel alustasid Šmiguni kaitseks tööd mitmed Eesti juristid, spordibioloogia ja -meditsiini asjatundjad. Nende käsitlust suusataja organismi eripära kohta polnud aga vaja käiku anda, sest enne seda, 30. jaanuaril 2002 tuli Saksamaalt Kreischast laborist uus sõnum: testimisel võetud B-proovi 21-kordne analüüsimine andis tulemuse 4,2 ng/ml, mis on negatiivne. Esmane dopinguteade lükati ümber ja Šmigun võis sõita olümpiamängudele.

2014. aasta veebruaris teatas Vene spordiportaal Ves' Sport ("Весь Спорт"), et Torino olümpiamängude ajal ühelt Eesti sportlaselt võetud A-proov osutus positiivseks. Kuna ROK oli juba detsembris teavitanud tulemustest EOK-d ja see omakorda Šmiguni, otsustas Šmigun uudist isiklikult kinnitada. Ta valis teadlikult teistsuguse meediale lähenemise, kui seda oli tehtud Andrus Veerpalu juhtumi korral. Šmiguni teatel on ta andnud vabatahtlikult valedetektori all tunnistuse, et pole elus kordagi teadlikult dopingut tarvitanud. Valedetektori test pole küll juriidiliselt otsustav, kuid oluline on vabatahtlik tunnistus. Veebruari keskpaigaks ei olnud B-proovi avalikustamise aeg veel teada.^[5][6]

13. detsembril 2017 teatas ROK, et kõik Torino olümpiamängude järelproovid on puhtad.^[7]

Šmigun-Vähi kuulub Reformierakonda.

2019. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2002 häält ning osutus ringkonnamandaadiga valituks Riigikogu XIV koosseisu liikmeks.^[8][9]

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 1005 häält ning osutus valituks.

• 2004 – Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk^[10]
• 2004 – Eesti Vabariigi spordipreemia (maailmameistritiitli ning kahe hõbe- ja ühe pronksmedali võitmise eest 2003. aasta suusatamise maailmameistrivõistlustel)
• 2006 – Valgetähe I klassi teenetemärk^[11]
• 2006 – Eesti Olümpiakomitee teenetemärk
• 2007 – Eesti Vabariigi spordipreemia (kahe kuldmedali võitmise eest murdmaasuusatamises Torino taliolümpiamängudel 2006. aastal)
• 2010 – aasta naine
• 1997, 1999, 2000, 2002, 2003, 2004, 2006, 2010 – aasta naissportlane
• 2022 – Eesti spordi kuulsuste halli autahvel.

Kristina Šmigun-Vähi on 168 cm pikk ja kaalus tippsportlasena 59 kilogrammi.

1993. aastal tutvus ta Kristjan-Thor Vähiga, kes töötas seejärel aastaid Kristina Šmiguni tiimi mänedžerina. Pärast nende abiellumist 2007. aastal hakkas Kristina kandma liitperekonnanime Šmigun-Vähi.^[12] Juba enne abiellumist teatas Šmigun, et kavatseb jätta vähemalt ühe võistlushooaja vahele.^[13] 17. juunil 2008 sündis tütar Victoria Kris^[14] ja 3. märtsil 2011 poeg Kristhor Tomi.^[15]

Kristina Šmigun-Vähi ema on endine tippsuusataja Rutt Rehemaa-Šmigun ning isa suusatreener ja endine tippsuusataja Anatoli Šmigun. Ka õde Katrin Šmigun on endine tippsuusataja. Samuti on suusatajad onupoeg Aivar Rehemaa ja onutütar Jana Rehemaa-Weinberger.

12. septembril 2006 avati Tartu kommertsgümnaasiumi hoone seinal bareljeef kooli vilistlasele Kristina Šmigunile (skulptor Endel Taniloo).

• Jaan Martinson, Kristina Šmigun-Vähi. "Kristina". Menu Kirjastus, Tallinn 2010, 288 lk; ISBN 9789949470327
• Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6–9.
• Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi". Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kristina Šmigun-Vähi

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kristina Šmigun-Vähi

• Kristina Šmigun-Vähi andmed FIS-i kodulehel
• Biograafia ESBL-is
• Intervjuu detsembris 2003
• Intervjuu märts 2004
• Kullatüdruk Kristina Šmigun: «Mul on uus unistus – kuld Vancouverist.». Õhtuleht, 27. veebruar 2006.
• Emaroll kaalus Šmigunil tippspordi üles. Postimees, 18. november 2008.
• Kristina Šmigun-Vähi: tahaks hirmsasti jälle tugevasti treenida. EPL.ee, 31. märts 2009.
• Gunnar Leheste. Suusakuninganna valis perekonna. EPL.ee, 3. juuli 2010.