[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Kimalane

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kimalased)
Kimalane
Samblakimalane
Samblakimalane
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kiletiivalised Hymenoptera
Alamselts Rippkehalised Apocrita
Sugukond Mesilaslased Apidae
Perekond Kimalane Bombus

Kimalane (Bombus) on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.

Kimalase rahvapärased nimetused on kumalane, maamesilane, metsmesilane. Kõige tuntumad on mustad erekollaste või punaste triipudega kimalased, aga palju on ka vesihalle ja pruune. Kimalasi on umbes kakssada liiki, kellest Kesk- ja Põhja-Euroopa maades elab 25–30, Eestis 28. Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, peaaegu alati ja igal pool üheksat, teised on haruldasemad.

Talukimalane (B. hypnorum) erineb põldkimalasest vaid tagakeha valge tipu poolest.

Liigikirjeldused

[muuda | muuda lähteteksti]

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalase keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmiku külge kinnituvad kuus liigestatud jalga. Kimalastel on pikad lülilised tundlad. Allasuunatud pea kahel küljel läigivad suured liitsilmad, mille vahel ülal paiknevad kolmnurgana või kolme punktina ühes reas (eri liikidel erinevalt) mustad lihtsad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ning katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid.

Kimalased on karvase kasukaga putukad, kelle värvus võib sisaldada musta, valget, punast, oranži, halli, kollast, pruuni ja nende variatsioone. Igale kimalaseliigile on omane teatud värvikombinatsioon, mille järgi kimalasi Eestis grupeeritakse.[1]

Suiste pikkus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased võib jaotada lühikeste, keskmiste ja pikkade suistega liikideks. Tulenevalt suiste pikkusest erinevad mõnevõrra ka liikide toidueelistused. Pikasuiselised liigid on kitsaima toiduvalikuga ja seetõttu kõige ohustatumad. Lühisuiselised liigid on vähim ohustatud. Pikasuiselised liigid on eriti tähtsad, sest nad suudavad tolmeldada ka pika õieputkega kultuurtaimede õisi (nt punane ristik, põlduba) – meemesilased oma lühikeste suiste tõttu sellega hakkama ei saa.[1]

Mürgiastel

[muuda | muuda lähteteksti]

Nii nagu meemesilastel ja herilastel, on ka kimalastel mürgiastel. Ohu korral ründavad nad häirijat raevukalt, aga erinevalt meemesilastest kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta. Astlaga on varustatud siiski ainult ema- ja töökimalased, kes moodustavad suurema osa perest. Ka töölised on emasloomad. Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud, aga sellest hoolimata kaitseb kirev rüü neid võimalike vaenlaste eest. Tavaliselt ilmuvad nad suve lõpul ja elavad üpris lühikest aega.

Pere suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt liigist on suve lõpul normaalselt arenenud kimalasperes kuni mõnisada töölist. Liigiti võib pere suurus erineda – enamasti on suurema perega liigid ka suurema lennuraadiusega. Väikses peres on kuni ~100 töölist, keskmises 100–200 töölist, suures kuni mõnisada töölist.[1]

Pesakoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned kimalased pesitsevad maapinna läheduses, mõned sügavamal pinnases (mõni sentimeeter kuni üle meetri) ning mõned maapinnast kõrgemal – kus täpsemalt, sõltub mingil määral liigist. Pinnases olevatesse avaustesse pesa rajavate liikide jaoks on soodsad hiireurud ja avatud kraavid. Maapinnal pesitsejad on tundlikud mehaanilisele häirimisele ja kulu põletamisele, pinnases pesitsejad kündmisele. Harvemini esinevate liikide pesakohad pole veel hästi teada.

Kimalaste tolerantsus inimese läheduse suhtes erineb liigiti.[1]

Peamine elupaik

[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased eelistavad elada avamaal: päikeseküllased metsaservad, lagendikud, niidud, puisniidud, raiesmikud, samuti põllud ja aiad. Neile ei sobi pimedad metsad ja võsastunud niisked alad. Liigiti võivad eelistused erineda.[1]

Soojusrežiim

[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased ja meemesilased ei saa lennata, kui nende lennulihased on liiga külmad, aga kimalased suudavad end kiiremini üles soojendada. Kimalased on võimelised lihaselise tegevusega oma kehatemperatuuri efektiivsemalt tõstma ning tänu karvkattele on ka soojuskadu aeglasem. Tänu soojale kasukale saavad kimalased toitu koguda ka jahedama ja vihmase ilmaga, kõrgetel laiuskraadidel ning kõrgustes, kus meemesilaste populatsioonid vastu ei peaks. Lisaks on kimalased suutelised toitu koguma mitu tundi päevas, samas kui meemesilased ilmutavad end päeva kõige soojematel hetkedel ja lühikeseks ajaks.[2]

Toidu kogumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased toituvad nektarist ja õietolmust. Kuna toitu kogutakse kogu perele, mitte ainult endale, on vaja pidevalt korjel käia ja palju õisi külastada. Selleks on emaisenditel tagajalgadel suirakorvikesed, kus võib näha eri värvi õietolmupalle. Toiduressursi leidmisel on abiks õite lõhn ja suured liitsilmad, millega kimalased suudavad värvusi eristada.[1]

Tänu õppimisvõimele ja energiakulude vähendamise vajadusele on kimalased õiekonstantsed ehk ühe korjelennu jooksul koguvad toitu kahelt-kolmelt taimeliigilt, mis teeb neist head tolmeldajad. Kimalased vajavad kevadest sügiseni laia korjemaad õierohkes piirkonnas. Mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristik, lutsern, raps) pakuvad kimalastele rikkalikku toidulauda, kuid toitu vajatakse ka siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse.[1]

Pere elutsükkel

[muuda | muuda lähteteksti]

Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres palju pahandust. Suuremad ja tugevamad töökimalased kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda, aga nad ei suuda asendada emakimalast, sest nende munetud viljastamata munadest arenevad vaid isakimalased.

Alati leidub nooremaid emasid, kes võtavad pesa jõuga üle, sundides pesarajaja lahkuma. Vaatamata ägedale konkurentsile elavad just emakimalased teistest pereliikmetest kõige kauem, kuid järglaste üleskasvatamine on nii raske töö, et võtab emakimalase kogu energia ja ka ilu. Sügiseks on ta sametine rüü muutunud hõredaks või hoopis ära kulunud ja tiibadest on järel vaid räbalad. Talve elavad üle vaid noored viljastatud emakimalased. Pere elutsükkel on seega ainult aastane.

Kimalaste tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalaste tähtsus seisneb selles, et nad pakuvad n-ö tolmeldamisteenust.

  • ~88% õistaimi tolmeldavad loomariigi esindajad, meie piirkonnas peamiselt putukad. Nende hulgas on kõige tähtsamad mesilaslaadsed (meemesilased, kimalased ja erakmesilased), kes aitavad tolmeldada looduslikke ja ka kultuurtaimi.
  • 2005. aastal hinnati putuktolmeldamise majanduslik väärtus Euroopas 22 miljardile ja maailmas 153 miljardile eurole aastas.
  • ~30% inimeste tarbitavast toidust saadakse tänu tolmeldajatele.
  • Tolmeldajatest sõltuvate kultuurtaimede toiteväärtus on väga suur – näiteks sisaldavad need rohkem kui 90% toidus leiduvast C-vitamiinist.
  • ~84% Euroopas kasvavatest kultuurtaimedest vajab putuktolmeldamist.
  • Kimalaste tolmeldatavad kultuurid on näiteks ristik, lutsern, põlduba, raps, lina, päevalill, mustsõstar, karusmari, vaarikas, maasikas, tomat, kurk, ploomipuu, pirnipuu, porgand, redis, kaalikas, naeris, sibul, peet.
  • Tolmeldajaliigid erinevad üksteisest nii kehaehituselt kui ka toidueelistuste poolest, mistõttu ei suuda üks liik tolmeldada kõiki taimeliike – vajalik on tolmeldajate mitmekesisus.[1]

Kuidas kimalasi aidata?

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Peamine viis, kuidas soodustada kimalasi, on tagada õitsevate toidutaimede olemasolu kogu aktiivsusperioodi jooksul ehk varakevadest hilissuveni. Ka mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristik, lutsern, mesikas, raps) pakuvad kimalastele rikkalikku toiduressurssi – eriti hea toiduallikas on liblikõielised. Samas vajavad kimalased toitu ka siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse, ning seepärast on tähtis, et meil oleks püsirohumaade ja poollooduslikke kooslusi, aga ka põlluvaheribasid ja -servasid. Head toiduallikad on puuvilja-, marja- ja lilleaiad. Sobivaid toidutaimi võib ise juurde külvata või istutada. Kimalastele meeldib külastada näiteks ristikuid, aru- ja põldjumikat, harilikku härgheina, ussikeelt, põdrakanepit, liht-naistepuna, harilikku hiirehernest, harilikku nõiahammast, äiatari, põldohakat.
  • Kimalased vajavad pesitsus- ja talvituskohti ehk selliseid alasid, mida ei künta (vajalik nii maapinnal kui ka maapinnast allpool pesitsevatele-talvituvatele liikidele). Maapinnal pesitsejad võivad kannatada ka rohumaade niitmise tõttu. Pesitsuspaiku pakuvad mädanev puit, vanad kiviaiad ja -müürid, kompostihunnikud, niidetud taimestiku kuhjad, vanad liiva- ja kruusakarjäärid. Ümbruse korrastamisel ei tasu seega üleliia hoolikas olla. Kimalastele võib ka ise pesasid valmistada ja need sobivasse kohta üles panna.
  • Kimalaste mürgitamise vältimiseks tuleks piirata pestitsiidide kasutust ja jälgida, et kultuurtaime töötlemisel ei satuks pestitsiidi äärealade taimestikule. Kindlasti tuleb vältida õitsevate kultuurtaimede pritsimist.
  • Kimalaste olemasolu soodustamiseks putuktolmlemist vajava kultuuriga põllul ei tohi need liiga suured olla, ses kimalastel on pesast piiratud lennuraadius. Kuna põlde pidevalt haritakse, ei saa kimalased seal pesitseda, vaid peavad põllule lendama mujalt. Seetõttu on soovitatav selliste kultuuridega põlde rajada kitsaste siiludena või väikepõldudena õistaimerikka koosluse lähedusse. Lennuraadius pesast on liigiti erinev, mistõttu ühed liigid võivad käia kaugemal toitu kogumas kui teised (ühed vähem kui 500 m, teised üle 2 km). Lühema lennuraadiusega liigid sõltuvad maastiku liigendatusest rohkem. Suurema lennuraadiusega liikidele võivad maastikus takistuseks osutuda metsad. Paljude liikide lennuraadius ei ole veel teada ning teadaolev võib sõltuvalt elupaigast varieeruda.[1]

Millal ja kus võib kimalasi kohata?

[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruari ja märtsi päikselistel päevadel saame jälgida emaisendeid, näiteks karukimalast (B. terrestris) ja niidukimalast (B. pratorum). Neile meeldib toimetada õitsevatel pajupuudel ja krookustel. Kõige sagedamini on võimalus kimalasi kohata lilledel.

Alates aprillist hakkavad lilli külastama töökimalased, kes on võrreldes emakimalastega tunduvalt väiksemad, kuid neil on samasugused värvimustrid. Isakimalased tunneb ära selle järgi, et nad eritavad spetsiifilist roosilõhna.

Juunis-juulis on kõik eri värvimustrites töökimalased vaadeldavad, aga augustis ja septembris enamik liike kaob. Pruunid liigid on viimased, keda võib avamaadel kohata – peamiselt põldkimalane (B. pascuorum).[2]

Eesti kimalased

[muuda | muuda lähteteksti]
Põldkimalane
Triipkimalane

Eesti kägukimalased

[muuda | muuda lähteteksti]
Põld-kägukimalane

Kägukimalane

[muuda | muuda lähteteksti]

Osa kimalasi on kägukimalased. Nad on teiste kimalastega väga sarnased. Kägukimalased on parasiidid, kes ise oma järglasi ei kasvata. Nad tungivad kimalaste pessa ja hävitavad peremeeste haudme ning seejärel kasvatavad töökimalased kägukimalaste järglased üles.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Mänd, M. & E. Viik. (2012). "Estonian bumblebees". Agricultural Research Centre, lk 2-9.
  2. ↑ 2,0 2,1 Matheson, A. (1996). "Bumble Bees for Pleasure and Profit". International Bee Reasearch Association, lk 4-14.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kimalane&oldid=6600901"