Põhjapõder
| Põhjapõder | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Hirvlased Cervidae |
| Perekond |
Põhjapõder Rangifer |
| Liik |
Põhjapõder |
| Binaarne nimetus | |
|
Rangifer tarandus (Linnaeus, 1758) | |
 | |
Põhjapõder (Rangifer tarandus) on hirvlaste sugukonda põhjapõdra perekonda kuuluv sõraline.
Kogu põhjapõderlaste alamsugukonda kuulub üks liik 12–15 alamliigiga. Minevikus on eristatud küll mitu liiki, kuid tänapäeval peetakse neid pelgalt alamliikideks.[1]
Põhjapõdra sugulus teiste hirvlastega pole selge. Ta tekkis pleistotseeni alguses ja kujunes välja pleistotseeni keskel.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa. Kuni 20. sajandini oli põhjapõdra levila lausaline, aga tänapäeval on see katkenud paljudeks eraldatud osalevilateks, millest Euraasia suurim asub Taimõril.[1] Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, Põhja-Ameerika metsikuid põhjapõtru kaributeks.
Jääajal ulatus põhjapõdra levila palju kaugemale lõunasse kui tänapäeval: ta elas Pürenee poolsaarel, aga USA territooriumil kuni Nevada ja Tennesseeni. Arvatavasti elas ta Iirimaal veel ajaloolisel ajal.
Tänapäeval on põhjapõtra asustatud Lõuna-Georgia ja Kerguéleni saarele.[1]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Põhjapõdra tüvepikkus on 200–220 cm, õlakõrgus on 110–140 cm ja mass 100–220 kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool elavad järjest suuremad alamliigid. Kõige suuremad põhjapõdrad elavad Lõuna-Siberi taigas ja mägedes.[1]
Põhjapõdral on suhteliselt pikk kere ja kael ning lühikesed jalad.[1] Eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad Teravmägedel. Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et kaks sõrga koos moodustavad suure lusika, millega on hea lund kraapida.[1] Külgmiste varvaste pikad sõrad puudutavad käimisel maad,[1] mis suurendab märgatavalt toetuspinda ja võimaldab liikuda pehmel maastikul, sealjuures vähem sisse vajudes.
Põhjapõder on ainus hirvlane, kelle emasloomal kasvavad sarved. Sarved on suured. Sarvetüvi on pikk ja kooldunud. Sarve tipus on väike lame püstine kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ning tavaliselt püstise ja lühikeste harudega kühvliga. Sarvede kuju on väga muutlik ja mõnel isendil on sarved nõrgalt arenenud.[1]
Põhjapõdra talvekarvastik on pikk, eriti kaelal, kus moodustub midagi habemesarnast. Jäme karvasüdamik on täidetud õhuga. Seetõttu on ta kergesti murduv, aga ühtlasi väga kerge ja soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Suvekarvastik on lühem ja pehmem, ühetooniliselt hele- või hallikaspruun. Talvekarvastik on muutlikum: tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti heledate ja tumedate laikudega kirju. Kõige heledamad põdrad elavad Kaug-Põhjas, kõige tumedamad aga metsas. Vasikad on ühetooniliselt pruunid või hallikaspruunid, ainult Lõuna-Siberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne.[1]
Toit
[muuda | muuda lähteteksti]Põhjapõdra toit on mitmekesine. See liik sööb peaaegu kõiki oma elukohas kasvavaid taimi. Eriti eelistatud on osjad, tarnad, liblikõielised, oblikad, pajulehed ja seened. Piiratud maa-alal elavad kodustatud põhjapõdrad peavad leppima sellega, mida kätte saavad ja sööma taimi, millest ulukpõhjapõder ei hooli.[1]
Talvel, kui lumikate on eriti paks, on toidu hankimine raske. Mõnikord peavad nad seda välja kaapima 70–80 cm sügavuselt, nii et lumest paistab välja ainult looma turi. Põhjapõder kaevab lund eesjalgadega. Pärast püsiva lumikatte teket läheb põhjapõder üle samblikutoidule, mis moodustavad suurema osa aastast tema põhitoiduse. Looma haistmine on suurepäraselt arenenud ja selle abil leiab ta lume alt üles mitte ainult samblikud, vaid näiteks ka tarnad, marjad ja seened.[1]
Põhjapõder ja muskusveis on ainsad sõralised, kes suudavad toituda ainult samblikest. Seetõttu saavad nad elada piirkondades, kus teised sõralised hakkama ei saa. Samblikud sisaldavad ohtralt süsivesikuid, aga vähe valke ja mineraalaineid. Nende ainete puuduse tõttu närivad põhjapõdrad meeleldi mahakukkunud sarvi ja mõnikord ka üksteise peas olevaid sarvi, eriti vasikate omi. Soolavajaduse rahuldamiseks söövad nad uriinisegust lund ja merevetikaid ning joovad merevett.[1]
Põhjapõdrakasvatus
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Põhjapõdrakasvatus
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Põhjapõder |
- "Kliimamuutused räsivad Lapimaa põhjapõtrade populatsiooni" ERR, 22. detsember 2021