Koporje

Koporje
vene	Копорье (Koporje)
	Elanikke: 1603 (2017)
	Koordinaadid: 59° 43′ N, 29° 2′ E

Koporje (soome Kaprio, Landvern, eesti keeles Kaporje, rootsi keeles Koporje) on küla (село) Venemaal Leningradi oblastis Lomonossovi rajoonis, Koporje lahe ääres.

Ajalugu

Koporje on teada aastast 1237. 1240. aastatest pärinevates Novgorodi kroonikates on märgitud, et ristirüütlid rajasid Koporjesse puitlinnuse, ning kirjeldatud selle linnuse hävitamist 1241. aastal Aleksander Nevski poolt.

Puitlinnuse rajas Koporjesse Aleksandr Jaroslavitši poeg Dmitri Aleksandrovitš, kivilinnuse rajasid Koporjesse aga venelased 13. sajandi lõpus, kuid vastuolude tõttu Novgorodi vabariigi ja Dmitri Aleksandrovitši vahel aeti ta Koporjest ning linnus lammutati.

1297. aastal ehitasid novgorodlased taas üles Koporje kivilinnuse ning see oli kuni Jamburgi kindluse (venepäraselt Jam) ehitamiseni 1387. aastal Novgorodi vabariigi mõjusfääri kuulunud Vadja viiendiku keskuseks.

15. sajandi lõpus kuni 16. sajandi alguses ehitati linnus ümber. Linnusest on säilinud linnusemüürid (ligi 2 meetrit paksud) ning neli nurgatorni. Linnuses asuvad ka 16. sajandist pärit kiriku varemed.

Koporje piirkonna vallutasid Rootsi väed Liivi sõja (1558–1583) käigus ja see kuulus Pljussa vaherahulepingu alusel aastatel 1581–1590 Rootsile, mil Koporje piirkonna kuberner oli Bogislaus von Rosen. Piirkond tagastati Täyssinä rahulepingu alusel 1595. aastal Venemaale.

1617. aastal Stolbovo rahulepingu alusel kuulus enne Jacob de la Gardie juhitud vägede vallutatud piirkond aastatel 1617–1703 jällegi Rootsi kuningriigile, Rootsi Ingerimaa kubermangu Kargalsöstra pogost.

1703. aastal Põhjasõja käigus vallutasid feldmarssal Boriss Šeremetevi väed pärast kahenädalast piiramist linna.